Antiikaarded Tallinnas

3. XI avati rahvusraamatukogus Berliini Riigimuuseumi antiigikogu näitus “Antiikaja aardeid. Etruskide ja roomlaste kunst ning käsitöö maailmakuulsast Berliini antiigikogust”.
Berliini Riigimuuseumi antiigikogu alguseks loetakse 1698. aastat, kui Preisi kuningas Friedrich I ostis Rooma arheoloogi Pietro Bellori kollektsiooni, et kaunistada sellega oma lossi ruume. XIX sajandi algul ehitati aga kasvanud kogu jaoks Berliini kuningalossi lähedale Lustgarteni platsi äärde muuseumihoone – Vana Muuseum (Alte Museum). XIX sajandi lõpul hakati mõtlema aga spetsiaalse antiikarhitektuuri muuseumi rajamise peale, sest saksa arheoloogid olid antiikkultuuri väljakaevamisel ühed innukamad ja edukamad Euroopas. 1930. a. avati Alfred Messeli projekteeritud Pergamoni muuseum, mille Pergamoni templi ning Ištari väravatega ekspositsioon on siiani üks Euroopa muuseumide meeleolukamaid. II maailmasõja ajal tabas Berliini muuseume katastroof: osa kogusid hävis, osa jagati Ida- ja Lääne-Berliini muuseumide vahel. Taasühendamisest sai kõnelda alles 1993. aastast peale, kui antiikkunsti kogusid hakati koondama nende põlisesse asukohta Vanasse Muuseumi. Nüüdseks on seal avatud antiikkreeka kunsti osakond, etruski ja rooma kogu pannakse välja alles pärast muuseumihoone rekonstrueerimist. Rahvusraamatukogus ongi väljas ligi sada eksponaati etruski ja rooma kunstist, mida ka berliinlased pole kaua aega näinud. Iseäranis puudutab see pisiplastikat. Pisiplastika üle olid uhked ka näituse kuraatorid antiigikogu direktor prof. Wolf-Dieter Heilmeyer ja teadur dr. Christof Berns. Heilmeyer oli rõõmus, et Saksamaa (Kiel ja Bonn) kõrval näidatakse seda väljapanekut just Eestis, sest 1803. a. prof. J. K. S. Morgensterni loodud TÜ kunstimuuseumi kogu koosnes ju peamiselt antiikkunstist, millest enamik küll kipskoopiad, ent oli ka originaale. Ain Kaalep seevastu juhtis tervituskõnes tähelepanu tõsiasjale, et etruskid ja soomeugrilased on Euroopa põlisasukad.

Peeter Alliku linoollõiked Sambas
7. XI avati Sambas Peeter Alliku graafikanäitus “Konkreetsed lahendused”.
Allik on maalile ja performanceile lisaks tegelnud 1991. aastast peale linoollõikega ning väljapandu haarabki 1998.-99. a. valminud graafikat. Linoollõige on Alliku käsituses vanamoodsa ja vaevanõudva töö kandja. Kunstnik saavutab seejuures hämmastava gravüürsuse ja visuaalsuse, millega kaasneb poleemiline, intrigeerivate hoiakutega kaasaegne absurditasand. 1990ndate algul elavnenud ja ruttu vaibunud sürrealistlikud ettevõtmised Ku-Ku klubis iseloomustasid klassikalise sürrealismi järellainetust. Kuigi Alliku puhul on tuntav side Max Ernsti sürreaalsete illustratsioonidega, on tema jutustuste raamistik postmodernistlik ja konteksti loov. Jutustuse käivitab mõni märksõna, kujund, sümbol, näiteks püstol, rist, haakrist, seks, kristuslaps, tulevik, moonduvad ajastute ja aja konkreetsuse piirid, tuues üheaegselt esile erilisuse ja banaalsuse. Irooniliselt joonistub välja justkui vägivalla ükskõiksus ja ükskõiksuse vägivald, mille libaõilistuse annabki linooli jaoks tavatult peen gravüür.

Kreg A-Kristring

Kaks uut näitust Tartu Kunstimajas
3. XI avati Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis nahakunstnik Rutt Maantoa näitus “Suletuse avatus” ja 6. XI suures saalis Stanislav Netšvolodovi näitus “Viimane viisaastak. 1996 – 2000”.
Maantoa näitusel on väljas fantaasiarikkad köited, nahast skulptuurid ning täiesti uue nähtusena tehniliselt keerulised värvilised valatud paberist tööd. Stanislav Netšvolodov on loonud ekspressionistlikke ja natuurilähedasi pronks-, puu- ning kiviskulptuure ja ka monumente. Netšvolodov on aastaid harrastanud medalikunsti. Kunstimaja näitusel eksponeerib kunstnik viimase viie aasta maali, graafikat ja skulptuuri.

Klaasikunstnike uitmõtted
7. XI avati EKA galeriis klaasiosakonna II kursuse üliõpilaste näitus “Taar”.
“Taar” on kogum uitmõtteid enesest ja ümbritsevast, viide mütoloogilisele minevikule ning selle seosele tänapäevaga. Iseseisvat loomingut eksponeerib neli klaasikunsti üliõpilast. Rain Parts arutleb esteetiliste normide ja integratsioonipoliitika üle: provotseerivad keelumärgid ja elektriline kaelarihm muulastele ärgitavad sotsiaalsele diskussioonile. Liisi Junolaineni mütoloogilisel rahvalaulul “Kalmu neiu” põhinevad kolm objekti otsivad seoseid kaasajaga. Kaja Jollerit huvitab, mida kummardatakse kaasajal ja mis on selles säilinud iidsest usundist. Klaastaarat lõikudes ja sulatades vaagib Triin Keerend mõisteid “taar” ja “taara”. Taara kui peamine elatusallikas – ihaldatud mateeria ühiskonna heidikutele, asotsiaalidele.

Ketli Tiitsar

Konrad Mäe medal Jaan Elkenile

Eesti maalikunsti kõige mainekama auhinna Konrad Mäe medali tänavune laureaat on EKLi president Jaan Elken.
Konrad Mäe medal antakse välja maalikunstiteose, teoste seeria, näituse või elutöö eest, mis on oluliselt rikastanud eesti maalikunsti. Selle aasta kandidaatide (Jaan Elken, Andrus Joonas, Ado Lill, Lemming Nagel, Enn Põldroos, Tiit Pääsuke, Mari Roosvalt, Uno Roosvalt ja Lembit Sarapuu) seast valis ürii, kuhu kuulub võrdne arv esindajaid kunstnike ja maalikunstnike liidust ning kultuurkapitalist, välja Jaan Elkeni. TÜ ja EKA õppejõud, EKLi president Jaan Elken sai preemia tugeva retrospektiivse näituse “Tagasi hyperreaalsusesse” eest Adamson-Ericu muuseumis; seda toetasid Tallinna Kunstihoone galerii kevadisel isiknäitusel “Keha keemia” tema loomingut interpreteerivad uued tööd.

Vaala oksjoni nael on Laikmaa “Vaade Caprilt”

9. XI Vaala galerii kunstioksjon pani punkti tänavusügisestele Tallinna kunstioksjonitele.
Väljapaneku kulminatsioon oli kahtlemata Ants Laikmaa “Vaade Caprilt” (1911 – 12), mis on eriti viimistletud kunstniku kuulsas sinises koloriidis rannavaade. Laikmaa maalis Bagreo di Teberio motiivi kahel korral, mis temasuguse rahutu looja puhul on üsna erandlik. Oskar Hoffmanni “Tartu turg” (1880) on samuti variant kunstniku ühest tuntumast kompositsioonist. Eduard Wiiralti rikkast pärandist on Vaala oksjonile jõudnud sellised haruldused nagu 1926. a. akvatinta “Haaremis” ja 1934. a. kuulsasse aktisarja kuuluv joonistus. Joonistuste poolest oli oksjonivalik eriti rikas: Georg Krugi, Raoul Kernumehe, Ott Kangilaski ja Karin Lutsu tööd käsitlevad ootamatul moel 1920. ja 1930. kunstisuundi ja toovad kaasa põneva ainestiku. Omaette klass on Ülo Soosteri 1961. a. dateeritud tušijoonistused ja seda ka hinnalt: tegemist on eesti sõjajärgse abstraktsionismi absoluutse tipuga. Ka kaks lillemaali sunnivad end tõsiselt võtma. Paul Burmani väike dramaatilise mõjuga töö on I maailmasõja aegsetest depressiooniaastatest – kui vaatleksime Eestis kellegi loomingut Van Goghi saatuse valgusel, siis oleks see Paul Burman. Ellinor Aiki särav töö kiirgab tugevat elujõudu. Oksjonil näeb ulatuslikku valikut ka väliseesti kunstist, Endel Kõksi, Agate Veeberi, Juhan Grünbergi, Erik Haameri kõrval on ka Arno Vihalemma, Hermann Talviku, Olev Mikiveri ja Silvia Leitu tööd.

– 3. detsembrini on Olümpia hotellis Anneli Säre pastellide ja sangviinjoonistuste näitus. Väljas on Norra reisi muljetest inspireeritud looduspildid. Mõnikord kasutab kunstnik tööde ilmestamiseks reljeefset paberit, mis jätab huvitava faktuuri ja meenutab gobelääne. Säre töid iseloomustavad puhtad säravad värvid ja rõõmus meeleolu. Realistlikud pastellid annavad tunnistust heast joonistusoskusest ja loodusarmastusest.

Heli Silma

– 7. novembril avati Berliini Kommertspangas Tunne Kelami fotonäitus “Eesti tee vabadusele”.
Näitusel on väljas 36 mustvalget dokumentaalfotot iseseisvumisele eelnenud sündmustest aastail 1988 – 1990, sealhulgas iseseisvumisperioodil olulist rolli mänginud isikute portreed.

– Detsembri alguseni on Palamuse kihelkonna muuseumis avatud keraamiku ja EKA keraamika osakonna kauaaegse õppejõu Evi Mardna Oskar Lutsu “Kevade” aineline näitus. Näitusel eksponeerib autor figuraalplastikas “Kevade” tegelasi, jeekimeid, Kentuki Lõvi maske, Tootsi punast maakera. Tööd on karakteersed ja vaimukad ning tehnoloogiliselt kõrgel tasemel. Väljapaneku kujundas Tõnu Lauk.