Oskar Loorits 100

kirjand8.jpg (9146 bytes)9. novembril 1900 Viljandimaal Suure-Kõpu vallas sündinud eesti rahvaluuleteadlast seostab tänapäevalugeja esmajoones teosega “Eestluse elujõud” (esmatrükk Rootsis 1951). Nii selles kui teisteski uurimustes avaldab rahvausundiuurija Looritsa kõrval end rahvuspsühholoog Loorits. Viimane õpetab seostama rahvausundit ja psühholoogiat ning annab rahvausundi uurimisele tavapärasest erineva dimensiooni. Oskar Looritsa suurimaks teeneks peetaksegi eesti rahvausundi käsituse avardamist ja rahvaluule kujutlusmaailma mõistmise süvendamist.
Maailmafolkloristikasse on Oskar Loorits läinud aga kui liivi rahvausundi suurim koguja ja uurija. Tema vaimse pärandi olulisemaks osaks on 1926. aastal valminud doktoritöö põhjal kirjutatud ja hiljem edasi arendatud kolmeosaline monograafia “Liivi rahva usund” (Tartu 1926 – 1928). Tänaseks on ilmunud teose kahekäiteline taastrükk (I – III 1999, II – IV, 2000), mille populaarsusest kõneleb kas või tõsiasi, et raamatulettidelt pole võimalik leida enam “Liivi rahva usundi” kumbagi köidet.
Alustanud liivi kogumisretki Tartu ülikooli üliõpilasena 1920. aastal prof. Lauri Kettuse keelejuhina, avastas keelenäiteid üles kirjutanud Loorits liivi rahva varaaida, rahvaluule. Noorest Looritsast ja tema liivihuvi algusest on põhjalikumalt juttu Lauri Kettuse mälestusteraamatus “Laadogast Balatonini” (e. k., Tartu Ülikooli Kirjastus 1998). 1920. aasta kogumisreis oli tõukejõuks Looritsa folkloristikasse päärdumisel. Ikka ja jälle tuli noor uurija uuesti Randa. Ajavahemikul 1920 – 1937 oli Loorits Kuramaa liivlaste pidev külaline. Juba esimesel ekpeditsioonil õppis ta ilma igasuguse vaevata ära liivi keele ja – nagu kirjutab Kettunen – edestas ta oma erakordse keeleande poolest kõiki teisi toonaseid uurijaid. Prof. Kettust hämmastas nii liivlaste kiindumus nendega vahetult suhtlevasse Tartu “nuorizandasse” kui ka Looritsa karismaatilisus: inimesed usaldasid teda ja avanesid tema ees hämmastavalt kergesti. Nii sai Looritsast liivi rahva usaldusalune ja sõber, kes püüdis teha liivlaste olukorra parandamiseks nii palju, kui oli tema võimuses. Tulihingelise liivi rahvuslase ja liivlaste õiguste eest võitlejana tuli Looritsal sageli ette sekeldusi Läti ametivõimudega, kuni 1937. aastal võttis Läti riik Looritsalt õiguse siseneda Läti territooriumile.
Et orbiitlaste kirjandustegevuses osalenud ja kirjandusteemadel ajakirjanduses sõna võtnud Loorits ka luuletusi kirjutas, on paljudele üllatus, nagu on üllatus seegi, et ta luuletas ka liivi keeles. Liivi luule antoloogia 83. leheküljel on foto valge üliõpilasmütsi ja kikilipsuga noormehest. Pildi kõrval seisab mustvalgel luuletaja nimi: Valdapä. Nime, mis eesti keelde tõlgituna tähendab Valgepead, andsid liivlased Oskar Looritsale tema esimesel Liivimaa-retkel. Antoloogia toob ära neli Valdapä luuletust: “Randanaiga” (“Rand”), “Mädõltõks” (“Mälestus”), “Kuostrõgkila himn” (“Kostrõgi hümn”) ja “Livõd toutloul” (“Liivi rahvuslaul”). Jäägu kaks neist meenutama Eesti ühe omapärasema rahvaluuleteadlase armastust liivi rahva vastu ja usku liivlaste ning liivluse edasikestmisse.

Livia Viitol

Mälestus
Kui kaunid on päevad, mis mööduvad rannas,
kui kuldselt paistavad päikese tiivad,
nii armas mulle on rand,
liiv pehme, valge, lõputa.
Kui talvel kõigele langeb lumi
ja pajuoksad jäänud on paljaks,
mul meenub vaid rand, mis ilus ja haljas,
mu randa mulle näitab vaid uni.


Liivi rahvuslaul
Liivimaa, mu sünnimaa,
nii kallis mulle küll oled sa!
Kui ka taevatuultes
rannas murdub viimne puu,
ikka kordavad mu huuled:
sul annan suud ma, Liivimaa,
sul annan suud ma, Liivimaa!

Liivimaa, su keel ja meel,
pole üldse surnud veel!
Isaisad taevas tähti
meile näitavad kui märki,
las täitub jälle rand kord meist,
las kasvavad me kodud,
las kasvavad me kodud!

Liivi maa ja liivi meri,
liivi meel ja liivi veri -
kuidas need võiks kaduda,
kes neid matta saaks?
Aastatuhandeid ning sadu
ikka, ikka on liivlasi veel,
ikka, ikka on liivlasi veel!

Liivi keelest tõlkinud
Livia Viitol