K. K.: Kirjanduselu käib Tallinnas täie hooga. Näiteks 25.10.2000 kl. 18.00 võttis võimu Kunstide Valitsus Põrgu tänaval (Musta laega saalis Harju 1). Eelsoojenduseks esitleti samas aga kaks tundi varem Jürgen Rooste luulekogu “Veri valla” ja Wimbergi “Maaaraamatut”. Viimasest ongi meil vaikselt kavas vestlust arendada.
A. P.: Minu jaoks oleks jutu algussõlmeks üks segadus, kõhklus, mis Wimbergi asju lugedes pinget ülal hoiab. Kõige lihtsamalt võiks seda nimetada kõhkluseks, kas tegu on iroonilise/küünilise või siira/humoorika luulega. (Proosast praegu ei räägi.) “Maaaraamat” koosneb kahest põhiosast. Esimene osa sisaldab erinevatel teemadel riimilisi-mõõdulisi luuletusi, teine osa koosneb vabavärsilistest tekstidest, milles juttu vanaemast-vanaisast. Mõneti jagunevad need raamatupooled tolle kõhkluse osapoolte vahel, aga mitte täiesti. Esimese poole tekstidest osad meenutavad seesugust kirjutust, mida võib leida nt. mõnede naklaste juures – lihtne naljakas vemmalvärss –, nt. “Trakats” või “Koilugu”. See on ehk ka põhjuseks, miks Wimberg sai oma esilekerkimise alguses hüüdnime Põhja-Eesti Contra. Aga see laad pole Wimbergi ainuiseloomustaja.
Leidub tekste, mis tunduvad nagu parodeerivat või pastišeerivat kas lasteluulet või mingit “nõukogude” luulet. Nendes on teatav nostalgia nt. selliste lasteraamatute järgi, mida lugesid “Maaaraamatu” teise poole minategelase vanemad ja mis olid jäänud vanaema ja vanaisa pööningule. Aga selline luule praeguses kirjanduskeskkonnas mõjub peaaegu automaatselt niimoodi, nagu oleks tegu mingi nihestusega, pilaga; igatahes, kui keegi ütleks mulle, et autor on need luuletused kirjutanud siiralt ja ilma “õelate” tagamõteteta, siis peaksin ma seda autorit imelikuks inimeseks. Sarnast nihestatust ja paroodiat on viimase aja nooremas luules ju päris palju, aga harva haarab see ühest luuletusest või sarjast suuremat tekstikogumit; Wimbergil on seesuguste võtete kaudu sündinud terve “läbikasvanud” süsteem. Tollest terviklikkusest tuleneb mingi hermeetilisus, mis põhjustabki eelmainitud kõhkluse. Nihestust sünnitav kõrvalpilk tundub kohati täiesti kaduvat, otsekui oleks ta tekstidesse ära lahustunud. Aga selles seisnebki Wimbergi osavus luuletajana. Nüüd olen jõudnud juba mõõdutu üleskiitmiseni, kuigi seda pidanuks hoidma raamatu teisest poolest kõnelemise puhuks.
Sest teise poole tekstide hulgas on selliseid, mis rabavad oma ehtsa tundetabamisega, ilma igasuguse nihestusosavuseta (“lugu moosipurgiga”). Kuigi ka nendes tekstides on momente, mis jätavad mulje puhtalt nihestusefektina. Tuleb meelde juhuslikult justloetud Ervin Õunapuu “Väike palveraamat” (või mõned teised Õunapuu jutud), kus tekst on esitatud lapseliku (tegelikult nõdrameelse) kõneleja vaatepunktist. Ja kohati meenutavad nood vanaisa-vanaema tekstid midagi sarnast, tuues kaasa jälle tolle kõhkluse.
Nende tekstide hulgas on kaks tükki, mis on teistelt autoritelt (keegi Kalju Kruusa ja keegi Laanemees), õnnestunud katsed kirjutada sama stiili ja ainega tekste. Need tekstid tunduvad olevat sellised, mida on kerge järgi kirjutada – nihestuse tüüp on tuttav, ja kui pole soovi nihestada, siis on see ehtsuse allikas kõigile väga tuttav ja omane.
K. K.: Jah, ka Kalju Kruusa tekst on raamatus sees. See (maa)vanaema (ja -vanaisa) kuju on “maarahvale” (pean praegu eestlasi silmas) kindlasti kõnekas. Kui sattun “Maaaraamatut” lugema, tunnen end puudutatuna. Selline tunne, nagu oleks Wimberg käinud luuramas mu silmapõhjades ja mälukäikudes, käinud vaatamas, kuis mu vanaema lammast pügas või moosivett tegi. Selline vanaema leidub näiteks ka Emil Tode “Piiririigis”. Vanaema on esimese mäletatava maastiku tunnistajaks, ta on ise seal maastikus serva peal olemas. Ja ütleb asju oma eriomasel viisil, mis jäävad elulõpuni teadvusesse või teadvustamatusse kajama. Ja kui sellist teksti lugeda, kus vanaema asju ütleb, toimib see nagu mingi lüliti enda esimestes, sügavamates kihtides. “Piiririigis” on vanaema ju oluline tegelane. Samas nt. Hirami “Mõrus maigus” tundsin ma sellise vanaema järele puudust – ma ei tundnud end tekstist sedamoodi puudutatuna, puudus “esimene maastik, mida ma mäletan”, kõik oli tundmatu. (Hiramit tuleb järelikult lugeda teisiti.) Nii Wimbergi “Maaaraamat” kui ka Tode “Piiririik” panevad, jah, lugeja teadvuses kord kogetud pildid liikuma, asjad meenuvad. Ma saan mõnest asjast aimu – kasvõi kes ma, 20. sajandi viimase veerandi eestlane, selline olen – ma ei ole ju eluaeg kopiraidur olnud. Ja ma kindlasti kaifin seda.
A. P.: Ja arvatavasti tuleneb osa sellest kaifist ka nihestatusest: ma naudin ühtaegu toda väljendatud kogemust, mis on ühtaegu isiklikult omane ja arvatavasti paljudega ühine, aga samas ma naudin seda nihestatud pilku ennast, millega ma selle mineviku poole vaatan. Selles mõttes on ehk su poolt mainitud “Piiririik” võrdlusena veelgi sügavam paralleel – Wimbergi raamatu kujuteldav mina kõigub ka tol piiril, mis asub “omase sealse” ja “võõra siinse” vahel; aga “Maaaraamatu” pilk vaatab seda piiri ehk vastassuunas, võrreldes Tode kangelasega.
K. K.: Vahe on tohutult peen, kas see teadvust läbiv tekstitulv, voog, “fluidum”, on nihestatusega või mitte. Seda võiks võtta otseses mõttes, tautoloogiliselt, et taju nihestatus on võrdeline tajuja nihkumisega – oleneb, kui kaugele on lugeja nihkunud oma lapsikust kogemusest, ja kas ta vahetut lähenemist endale ka lubab. Wimbergi tekstid sellist valikuvabadust tunduvad iseenesest lubama.
Ma isegi imestan, et sellist luulet ei ole eriti varem kirjutatud. Või on? Mõnel määral runnellik ta ju näiteks on oma vemmalvärsilikumal poolel. Aga just neid “vanaema-asju”. See on andekas lihtsus. See nagu ei oleks ka wimberglik enam.
A. P.: Wimbergi raamatuga tuleb harjuda, sest alguses ei ole tegelikult arusaadav, mis siin nüüd toimub; mingi vaikne hämmastus tekib, kui avastad, et polegi tegu ühe järjekordse noore pilaluuletajaga. “Maaaraamatu” esimese poole luuletused nõuavad rohkem harjumist. Teise poole tekstide toel aga lükatakse toimima “mingi mystiline”. Esimese poole tekstide poeetiline laad saaks selles kahe poole vahelises “hermeneutilises ringis” otsekui üha puhtamaks noist negatiivsevõitu konnotatsioonidest; tuleb esile mingi tunnetus, millega sellelaadset teksti võis pool sajandit tagasi lugeda tolleaegne lugeja, võttes seda vastu normaalse ja hea luulena. Või kui teisiti ütelda, siis tolle esimese poole esialgu näiv “dekadentlikuvõitu” hoiak osutub korduva lugemise käigus hoopis vastupidi väga “terveks” hoiakuks. Siit pole tõesti kaugel uuselulähedusluse sünd – mitte nostalgitseva kirjandusliku mänguna, vaid tõsise pinnasena. Võimalus luua selline kirjutusviis, mis oleks uutmoodi orgaaniline; sest praeguses kirjanduse olukorras tundub, et suur osa uutmoodi-olekuid ja -tulekuid pole (ega tahagi olla) kuigi orgaanilised; kirjandus otsekui peaks olema kas võimalikult ainult-kirjanduslik või võimalikult mitte-kirjanduslik. Wimbergi puhul tajun ma vastset “vana head kirjandust, mis räägib elust, jäädes kunstiks”.
Loomulikult on selle orgaanilisuse ümber teatavad kaitsekihid, mis koosnevad sellest “dekadentsusest”; see kaitse on mu arust osa tollest kirjutamisviisist, toimides nagu rakumembraan, mille kaudu rakk ümbritsevaga suhelda saab ja mis tõlgib rakuvälist ja -sisest keskkonda omavahel. See kaitse- ja tõlkimiskiht tagabki nende mainitud kahe pooluse tervikliku kooseksistentsi.

K. K.: Nagu ma mainisin, on mul Wimbergi lugedes kohutavalt lõbus. Ja sa isegi meilisid mulle nii: Wimpsi raamat on ikka nii mega kui mega. Iwona luges ja oli naerust lämbumas. Esimene asi oli see, et lugeja on “naerust lämbumas”. Mu ema, kes töötab akadeemilises raamatukogus, kus Wimberg Kunstide Valitsusega päev pärast esitlust ka esinemas käis, arvas, et Wimberg on pull kuju. Tavaliselt ta luulet ei loe, Wimbergi tahtis lugeda küll. Jah, kas ei võiks olla nii, et teatud lahe jookseb raamatus “rahvalike laulude” ja “proosa” vahel? Ja just et teise võti peitub teises? Kui ma mõtlen oma vanaisale, kes suri mu neljane olles, siis mul ei ole eriti tast mälestusi, aga neist olevaist on eredaim vist purjus vanaisa põrandal magades “puuksu laskmas”. Lapsepilk valib sellise pildi ja salvestab eluajaks, see on talle oma staadiumis huvipakkuv. Wimbergil on luuletus nimega “mootor”: No sõin ja sõin. Siis tundsin, et kogub puuksu. Lasin mõnuga – prp-prp-prrp. “Näe sul hakkas väike mootor tööle,” ütles vanaema. Vanemad ei paneks seda tähelegi; nad räägivad lapse juhtumistest teistsugusi jutte: nt. kas naljategevaid või suursündmuslikke. Kuni laps suureks saanuna hakkab arvama, et ta ise seda ka mäletab. Aga kõige lapseomasemalt kirkam ja ka kindlamini tõsine kogemus, sest seda vanemad ei ole talle saanud sisestada, võib olla nt. selline: Oi banaanid, Moskvast toodud! või Õue ööseks! Uhh! Ja Wimberg esitab just neid viimasi. Mitte neid naljakaid, mida nt. meenutaks Sass Suuman, või tähtsaid, mis nt. kattuvad pere fotoalbumis kajastatavaga. Kui loen sellist ennastunustavat lapselikku uljast teksti, ei saa ma enam öelda, et see on tinglik või et oleks mängus mingi teine aste – poisu ongi selline. Ja mida tõetruumalt ja siiramalt seda esitada, seda parem. Kaval nipp (ja mis esimeses osas on eriti (sala)kavalalt seotav nõukoguliku sarnaselt ulja väljendusega). Kontekst on kohtlane. Poisikese vaatepunkti luuletades võiks tekstisse sihilikult sissekirjutet lisatopeldamine hakata kahjuks töötama. Praegu on aga stiilinihe sees kontekstis – “Maaaraamatusse”, mil kaanel kandiline traktor, roolis küllap kandiline maamees, ja mis võiks aja konteksti arvestades lolli mängida tööeestluse loosungega, on paigutet poisi pilk, mis midagi täiesti muud näeb, näiteks olles ametis autode loendamisega. Noh, sa mõtlesid vist sarnast strateegiate koosmängu märkivat lahet: esimese osa tekstides on nali sees tähistajas (kulunud värsivorm ja kohtlased riimid, nt. “Poepäeva” sõidukite-salm), teises osas tähistatavas (sest subjektiks on erinev, suurte inimeste vaatepunktist valimatult mäletav laps), sellalgu raamatus toimub interferents, nii et “tähistaja-nalju” hakatakse nägema ka “tähistatava-tekstides”, ja vice versa – tähistatava-tekstide õõnes vorm hakkab täituma sisuliselt tõsiseltvõetava sõnumiga. Sest tekstid on tehtud seda võimaldavad. Kusjuures on tegu tervikliku looga, kõikeläbiva tagamõttega või eesmärgiga kogu kogu ulatuses. Nt eelmainitud Contra tehtud tekstid ei saaks sisulise sõnumiga täituda, nad on seks liiga “formalistlikud”. Tõlkimine – tavapärases tähenduses: tähistaja-koodi vahetus, jättes tähistatava muutmata – oleks proovikivi.
A. P.: Mõnes mõttes meenutavad need tekstid Viivi Luige “Seitsmendat rahukevadet”, kui püüda veelgi “kontekstualiseerida”. Aga lõpuks on see ikkagi enim wimberglik selles suhtes, et tegelikult teostab Wimberg nende tekstidega mingit “eesti mälu” deideologiseerimist. See on taotlus fikseerida sellist süütut teadvust (üsna omast põlvkonnale, mis praegu ülikoolis õpib), mille jaoks sõnad “kombain” või “parteikoosolek” ei kõlaks ideoloogilisena, vaid millegi olmelisena. See on katse välja murda teatavast väljastpoolt peale sunnitud mälumustrist. Ideologiseerimisest vabanemise teine märk on selles, et sõna “maarahvas” ei tähista Wimbergil mingit muistset maausulist müütilist eestlust, vaid sellist reaalset suhet maaga, nagu see meil igaühel olemas on. Andekas lihtsus, nagu sa ütlesid, igas mõttes.
K.K.: Miski ei takista aga Wimbergi olemast ka vormimänguline. Üle nelja lehekülje kulgevas autori poolt värss-montaaiks kutsutud tekstis nimega “Pesumasin “Volga”” tulevad erinevad kihistused esile parimini – hoogsale riimistatud ja rütmistatud lausevoole annavad elavust alatoonid ja ülemhelid, mis tegelikult võivad kohal olla ka lühemates luuletustes, kuid varjatumalt. Põhitooniks on, ütleme, lihtsad lorilaululikud nelikud, kuid antud luuletuses on need nii lõhutud, et jäävad pigem teravustamatuna taustale, mattuvad muusse. Juba graafiliselt leiame ristkülikute asemel siuhti-säuhti ja risti-rästi visatud jooni ja kujundeid. Sujuvalt ja sundimatult tuleb näiteks tinglikult sõnadega vanasti vat vaevamisi/ käsipidi käristatti algava ja tõupuhtalt regivärsivormist tingitud parallelismiarendusega näppupidi nätserdatti/ sõrmipidi sõelutatti/ restipidi retsitatti/ kurikaga kolistatti/ solgivee sees solistatti jätkuva, ka algriimidega ja rõhkudega eksimata regivärsiliku lõigu järel loosunglik, suuremas šriftis, sõrendatud kirjas ja suurtähtedega antud NEED AJAD ON MÖÖDAS!!! Juba ütlemisviisiga võib üteldavale viidata, kuna stiilipuhta regivärsi aeg oli tõesti möödas ja käes oli loosungiaeg. Märkimisväärne on ka see, kui sissesulandunud on regivärss tegelikult eesti keele teadvusesse – seda näitab, kui sujuvalt on sel võimalik luuletusesse sisse hiilida. Sest juba eelnevas, küll tehnikalt ja kunstiliste kujundite kasutuselt erinevas lõigus on värsimõõt regivärsi oma ja lõppriimide vahele on pugenud ka algriimid, võimaldades ambivalentsust, nt. Keegi pajakaane paottab – ja uduviir end lakke laottab! sisaldavad reasiseselt algriime ja samas seonduvad lõppriimidega salmi piires.
Kui aga hüpata üle eelmainit loosungikoha, leiab lugeja end reipalt tatsamas loosungiga haakuval, nii graafikalt, retoorikalt kui ka sõnumilt majakovskilikul trepil. Sest/ ikkest/ meid/ vabastas –/ kes?// Pro-/ gress!/ Pro-/gress!/ Pro-/gress!// Ei/ ole/ nüüd/ olemas/ säherdust/ kolgast,// kus/ poleks/ kuuldud/ pesumasin/ “Volgast”! Ja aina ülevamaks läheb, kohati aimub juba Caesari-väärilist ülistust pesumasinale, kui Ta tuli, ta võittis, või samas midagi (rahvus)romantilist näiteks sõnades ta priiuse tõi ja orjuse ahelad põrmusse lõi, kuid seegi ei ole veel kõik, tervikutaju kaotamata, teemaarendusena keeratakse veel üks vint peale juba müstilistes, metafüüsilistes mõõdetes, Blake’i sõnades ja vaimus (kaldkiri juba Wimbergil): Mis igivõimas silmas, peos/ sündisid sa, meistriteos?/ /.../ Ah! kellest säett sul juhtmepõim,/ eluvird – elektrivõim? (Justkui oleks viimasedki read tsitaat.) Luuletuses on muudki – algab näiteks tavalise kõnekeele intonatsiooniga Noh, eksole –/ tahad kapist võtta uusi/ paare pükse, ja lõppeb nagu reklaamlause kustki seebika vahelt: See on lausa lõbu,/ pole mingit vaeva,/ kui on abiks “Volga” ning/ pulber BIO-EST. Kogu tekst seisab aga koos loomulikult. Lisaks ei jää mulle muljet, et kõige romantilise ja nõukoguliku ja müstilise ja rahvaliku üle luuletuses õelutsetakse. Need stiilivargused paistavad pigem olema suurepärase, “mõnusa” mõjuväljaga ehitusmaterjal. Ja pigem isegi õrna igatsust kadunud “kõrguste” järele, mida praegu kehastab pesumasin – nii et kõik ütlemist tahtvad ülistuskõned tulebki suunata pesumasinale.
Kordan veel ka, et “Pesumasin “Volga”” on kogu kirevamaid tekste, seepärast parim näpuga näitamiseks. Kõik nii pöörane ka ei ole.

A. P.: Raamat algab ja lõpeb tekstidega, mis päriselt nagu ei kuulu põhilise osa juurde – sissejuhatav moto “Ma tahaksin olla massikultuur!” ja vist Toomas Liivi vormi mõjutustega lõpuluuletus “Ühel sügisõhtul”. Esmalt nad pisut hämmastavad, eriti too viimane oma puhta ja otsese isiklikkusega – kõik on järsku “siin ja oma”. Moto on jällegi vastupidine, “veider” tekst, kirjanduspoliitiliselt näitlev. Need kaks väljendavad teistest tekstidest selgemini noid poolusi, millest ma alguses kõnelesin. Ja see annab tunnistust luulekogu suurepärasest komponeeritusest – raamat areneb puhtuse ja kerguse poole, otsekui pöörduks luuletaja järjest rohkem näoga su poole ja ütleks järjest inimlikumaid sõnu. Raamatu ülesehituse “psühholoogia” on väga eluterve – läbilugenuna pole tunnet, nagu oleks raamat su maha jätnud või sinust põgenenud, vaid on tunne, et pärast vestlust on lahku mindud väga südamlikus meeleolus. Raamatu pehme lõpplahendus ei taanda ega maanda raamatu sisepingeid, aga jätab ometi viisakalt sõbraliku mulje. Wimberg oskab oma lugejaid käidelda.
K. K.: Mis komponeeritusesse puutub, paistabki see tegelikult praegusajal pigem reegel olema, et luulekogud silmanähtavalt temaatilise ja jutustusliku järgnevuse alusel koostatakse. Samal ajal sünnivad rööpselt erinevate raamatute tekstid. Ja selliselgi taustal oleks Wimberg kindlasti neid, kes eriilmelisusega seni tähelepanu on tõmmanud – nii käsikirjaliste tekstidega, arvukate elavate esinemistega kui ka oma koduleheküljel avaldatavaga. “Maaaraamat” ise on samas, jah, Wimbergil silmaga nähtavalt ühtse loona loetav, väikesemaid lugusid sisaldava suureneva loona – “vanaisa nähtavale ilmumise lugu”, “kassilugu”, “vikati võtmise lugu”, “köettud köögi lugu”. Raamatuna tegelikult juba praegu Wimbergi loomingu jäämäe veepealne vähemuses olev osa. Kuid me jutuajamine praegu puudutas selguse huvides siiski just seda osa. Mis tähendab aga ühtlasi ka seda, et see jutt ei pruugi pädeda ta mõne muu teose suhtes.
A. P.: Kevadel kirjutasin Arteris: “Uut märgi maha panekut, mis luule “noorusele” uue fookuse annaks, tuleb ilmselt oodata paari aasta pärast, kui piisavalt jõudu on kogunud need pelglikud poeedid, kes praegu veel Erakkonnale ja NAKile alt üles vaatavad.” Nüüd tundub, et ei tule midagi oodata, juba käes. Liiga üleolev olen olnud.