Teatraalne Nat Mei

Hiljuti puutus mulle näppu K. Roolaini jutukogu “Öised varjud” (1922) Natalie Mei kaanekujundusega. Lihtne, valgetele inimsiluettidele ja nende mustadele varjudele rajatud ekspressionismihõnguline kujundus meenutas ühtlasi kunstniku käärilõikeid 1920. aastate algupoolelt. Käärilõikega tegelema innustas Meid nähtavasti miriskusstvolase Georgi Narbuti eeskuju, kelle 1923. a. Berliinis välja antud monograafia leidus tema raamatukogus. Sentimentalismi ja biidermeieri ajal populaarne siluetikunst oli üks juugendstiililise graafika inspiratsiooniallikaid, mis säilitas oma ligitõmbavuse art déco kümnendilgi. Üpris menukad olid, näiteks, kohaliku käärilõikevirtuoosi Eveline von Maydelli näitused Tallinnas 1929. ja 1935. aastal. Mei loomingus oli käärilõige episoodiline ala, mis aitas tal siiski lihvida oma tegelaskujude siluetijoonist. Lavakuju karakterit napilt ja täpselt väljendav siluett on ju üks Natalie Mei teatrikostüümide tugevaid külgi.
Paraku ei mahtunud käärilõiked, nagu palju muudki, Natalie Mei 100. sünniaastapäeva puhul Adamson-Ericu muuseumis avatud näitusele – nii suur ja mitmekülgne on tema loominguline pärand. Siiski õnnestus näituse kujundajal Kustav-Agu Püümanil väheldasele ekspositsioonipinnale läbimõeldult paigutada üle 220 teose. Loodetavasti ei paku see valik avastusi mitte ainult Natalie Mei loominguga esmakordselt tutvuvale külastajale, vaid ka tema kunagistele kolleegidele ja õpilastele.
Tähelepanuväärne on, näiteks, tuba, kus on töid Petrogradi Kunstide Edendamise Seltsi koolis ning Nikolai Triigi käe all õppimise (1918) ja Pallase ajast (1921 – 24), akvarelle, joonistusi, kollaae, karikatuure ka järgnevatest aastatest, peamiselt Juhan Kohali, samuti Eesti Kunstimuuseumi ja Mart Lepa kogust. See on omapärane ja teravmeelne uusasjalikkuse vastupeegeldus. Sellele näituseosale panevad punkti illustratsioonid Eduard Bornhöhe “Kuulsuse narridele” ja William Shakespeare’i “Suveöö unenäole”, mis temalt 1941. a. tellis Märt Laarman – tollal RK “Pedagoogiline Kirjandus” kunstiline toimetaja. Mei, kes illustraatorina debüteeris 1920. a. ekspressionistlike kujundustega Hendrik Visnapuu “õudse aja poeesidele” (album “Looming I”, “Talihari”), vääriks selles osas värske pilguga ülevaatamist.

Natalie Mei kui Léon Bakst
Ent kui huvitav Natalie Mei ka poleks mis tahes teises anris, tema kandvaim ala, tema trump on ikkagi teatrikostüüm. Viimases ühenduvad tema meisterlikkus joonistuses ja akvarellitehnikas, võime tabada karakterit inimestes ja olukordades, jutustamislust, muhe huumor ja oskus seda doseerida, tundlikkus ajastu stiili ja vaimu, autori stiili ja vaimu suhtes – omadused, millest kord üks, kord teine tõuseb esile muudes anrites. Ses mõttes sarnaneb ta Léon Bakstiga, kes oli hiilgav graafik, suurepärane maalija-portretist jne., kuid sai Euroopa-kuulsuseks just kostüümikunstnikuna.
Koos Sergei Djagilevi Vene balletiga Prantsusmaal kodunenud ja seal 1924. a. surnud Léon Bakst oli vene teatrikunsti tippe selle tormilise õitsengu ajal XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algkolmandikul, mil vagneriaanlik käsitus teatrist kui kunstide sünteesist võttis üha uusi vorme. Tema teene seisneb selles, et ta tõstis kostüümikavandi kujulahenduse ja teostuse viimistletusega iseseisvaks anriks, ning just selle poolest on eesti teatrikunstnike seas tähtis Natalie Mei. Mõlemad olid haruldase teatrinärviga, võiks koguni öelda, et lavastajanärviga kunstnikud, kelle kostüümikavandite komplektid loovad oma väljendusrikkuses ettekujutuse ideaalselt terviklikest ja stiilsetest lavastustest, mis tegelikkuses kaugeltki alati teoks ei saanud. Baksti šedöövrid on reeglina seotud muusikateatriga, mille enamasti ajalooline, mütoloogiline või eksootiline aines andis kunstniku fantaasiale rikkalikult toitu, ning iseäranis balletiga, mis tollal jõudsalt arenes (Tšerepnini “Narcissos”, 1911; Debussy “Fauni pärastlõuna”, 1912; Stravinski “Tulilind”, 1913). Talle sobis hästi antikiseeriv aines, aga ka idamaine ja vene rahvuslik. Natalie Mei loomingul on ses mõttes Bakstiga küllalt palju ühisjooni. Estonia kostüümikunstnikuna aastail 1929 – 35 ja 1944 – 56 kujundas ta valdavalt muusikalavastusi ning selgi näitusel on oma seinad antud balletile ja idamaisele ainestikule.
Paljud kavandid on üldtuntud ja saanud ammugi klassikaks, nagu kavandid Drigo balletile “Flora ärkamine” (1937), Adami balletile “Giselle” (1942) või Puccini ooperile “Turandot” (1939). Mõned komplektid on vähem tuntud, näiteks, Schumanni järgi seatud balletile “Karneval” (1942), mis Natalie Mei kunagi Anna Ekstonile kinkis. See on üks väheseid tükke, mille puhul Mei kostüümikavandeid saab otsesemalt kõrvutada Bakstiga, tolle kostüümidega Mihhail Fokini 1910. a. “Karnevali” lavastusele Peterburis. Mõlemad pidid paratamatult lähtuma biidermeierist ja commedia dell’artest, kuid Baksti ornamentaalses tunnetuses avaldub selgelt juugendiajastu kunstnik. Natalie Mei kostüümiloomet puudutas küll art déco, mille hõngu hoovab tema kavandeist – kord tugevamini, kord nõrgemini – 1930. aastate vältel, alates Engel-Bergeri kaasajateemalisest operetist “Bubi” (1930). Üldiselt tegutses ta aga realismi domineerides, mil suuremat tähtsust omas kunstniku individuaalne stiil, individuaalne lähenemine igale ajastule ja teosele.

Natalie Mei vajab monograafiat
Ühe seina on Püüman eraldanud Shakespeare’i lavastuste kostüümidele, ühe ruumi eestiaineliste lavastuste omadele. See on seaduspärane, arvestades, esiteks, Shakespeare’i osa eesti teatris üldse (vt. Karin Kase raamat, 1964) ja N. Mei loomingus sealhulgas; teiseks, eestiaineliste muusikalavastuste kostüüme pidas Natalie Mei biograaf Evi Pihlak juba 1961. aastal vajalikuks käsitleda eri teemana (vt. tema artikkel Kunstis, nr. 1, 1961). Kunstniku sõjaaegses ning -järgses loomingus omandas eestiaineline kostüüm kahtlemata keskse koha. Rahvusliku omapära rõhutamist soosis aeg ning pidas loomulikuks Mei isegi, tehes seda märkimisväärse orgaanilisusega, pannes Eduard Tubina “Krati” (1944) või Eugen Kapi “Kalevipoja” (1948) kostüümidesse mitte vähem väljendusjõudu kui Shakespeare’i “Mida soovite” (1943) või Oranski balleti “Windsori lõbusad naised” (1946) kavandeisse. Rahvusromantismi tollaste avalduste käsitlemisel ei pääse neist kuidagi mööda.
Vaadates näituse eel läbi teatri- ja muusikamuuseumi, kunstimuuseumi ning Juhan Kohali kogude sadu kostüümikavandeid, tundus ülekohtusena, et see sädelevast espriist, talendist ja intelligentsusest kantud kunst läheb peale näitust kappidesse ja riiulitesse tagasi, jäädes talletamata ilusas kataloogis või albumis, mida, näiteks, Bakstist on tehtud mitmeid. Väga vajalik oleks väljaanne, mis käsitleks eesti teatrikostüümi üldse ja Natalie Meid selle kontekstis. Ja lõpuks, praegusesse feminismiajastusse sobiks suurepäraselt album kolmest õest – Natalie, Lydia ja Kristiine Meist, kellest igaüks oli omamoodi tähelepanuvääriv.

Mai Levin