VÕK ja ESK ei oleks pidanud eesti väljakujunenud ortograafiat surkima, vaid tunnetama, mis on antud ajal ja tingimustes kasulik ja mis ei ole ning mida oleks õigem mitte puudutada.

Detsembris 1982 otsustas tolleaegne vabariiklik õigekeelsuskomisjon (VÕK) pakkuda välja eesti kirjakeele uued lühendusreeglid. Iseloomulik uutele reeglitele oli lühendites punkti ja sidekriipsu tarvituse piiramine. Üldiselt taotleti suuremat täheruumisäästu, näiteks s. o. (see on) asemel s.o, millega loobuti ühest tähevahest ja ühest punktist. (Vt. Kirjakeele teataja 1979 – 1983, Tallinn 1985.)
Veebruaris 1994 kiitis VÕK-i järglane Emakeele Seltsi keeletoimkond (ESK) heaks uued reeglid jutumärkide ja suure algustähe kohta, millega kärbiti jutumärkide tarvitusjuhtumeid. Sellega olevat vastu tuldud emakeeleõpetajate ja toimetajate soovidele ning arvestatud ühiskonnaelu muutusi. Vt. Kultuurileht 16. sept. 1994. Kummalgi juhul ei kuulutatud vanu reegleid kehtetuks, vaid seati uued vanade kõrvale üksnes alternatiivina.
On möödunud piisav hulk aastaid hindamaks, missugused on olnud keelekorraldajate kahe väljapakkumise viljad. Paraku tundub, et need on olnud mõrkjad. Seeme ei langenud heale pinnasele. Eestlase õigekeeletaju pole üldiselt kiita: tihti ta ei tunneta oma keelt loogilise tervikuna ega näe ka pinnapealsest sügavamale. Mind on näiteks alati hämmastanud, kui sagedased on kirjavead, nagu “soojavee kraan” ja “kaheinimese tuba”. Tarvitseb ju vaid märgata, et esimene kahest sõnast on omastavalise kujuga, ja endalt küsida, milline võiks olla sama sõna nimetav kääne, ning lahkukirjutamise ebaõigsus saab kohe ilmseks (jätame kõrvale nn. käändumatu omadussõna võimaluse). Kirjutades peaks jätkuma mõtlemisaega, kuid tihti tundub, et ajakirjanik või toimetaja, kelle tekstid annavad eeskuju paljudele, ei mõtle. Ka ülalnimetatud õigekirjaotsuseid rakendatakse pahatihti mõtlematult, mehaaniliselt. Samas leian, et VÕK ja ESK ei oleks pidanud eesti väljakujunenud ortograafiat surkima, vaid tunnetama, mis on antud ajal ja tingimustes kasulik ja mis ei ole ning mida oleks õigem mitte puudutada.
Vana lühendusreeglistik oli selge, kompaktne ja kergesti omandatav. Uute eeskirjade toomine selle kõrvale – olgem ausad, tühistel põhjustel, ilma kaaluka vajaduseta – on ajanud eesti õigekirja ühe senise kõige lihtsama peatüki probleemseks. Mõne üksiku täheruumi säästmise hinnaks on osutunud kahetususväärne segaduse rohkenemine meie niigi hapras keelesituatsioonis. Tõsi, 1982. aasta oli veel nõukogude aeg, mil trükiseid üldiselt toimetati keeleliselt. VÕK muidugi eeldas, et toimetajad intelligentsete inimestena oskavad uute reeglite rakendamisel vältida rumalusi. Teiseks, nagu öeldud, polnudki uus reeglistik obligatoorne. Millegipärast aga haarasid paljud ajakirjandusväljaanded sellest kohe kinni, kuid vahel üsna õnnetult.
Meenub lugemispala, mille algosas esinesid imelikud isikunimevormid Li ja Lile, mis alles hiljem, kui tekst jõudis üksiku initsiaalini L, demaskeerisid endid viimase omastava ja alaleütleva käändena. Endise reegli järgi oleksime kirjutanud L-i ja L-ile ning asi oleks olnud selge algusest peale. (Nüüd oleks vist sama mõtlematult kirjutatud ka kaasa- ja ilmaütlevaks vastavalt Liga ja Lita.) Ajaleht kirjutab: “V.Ale lisati kaks süüdistust kokku umbes 3500 kroonises summas, M.Jile seitse süüdistust, mille summa ületab 225 000 krooni.” Paari täheruumi säästmine on siin sünnitanud ehtsa lugemistõrke. Jutt käis isikutest V. A. ja M. J. Muide, torkab silma, et selles lauses ei oldud lõpuni järjekindel: algustähtede vahelt jäeti ära vahe (neid lahutama jäi vaid punkt), aga numbrisse 225 000 jäi vahe sisse. Oleks võidud ju veelgi enam ruumi säästa, kirjutades 225000, ja ka initsiaalidevaheline punkt ära jätta! Ent täheruumide säästmisest ei tohiks teha fetišit. Ka kerge loetavus on arvestamist vajav tegur.
Ajalehest leiame fraasi “5 kuni 7aastased”. Sellega on säästetud üks või kaks täheruumi, kuid on sünnitatud loogikatõrge. Vana reeglistiku järgi oleksime kirjutanud: “5- kuni 7-aastased” (viieaastased kuni seitsmeaastased) või “5 kuni 7 aastased” (viie kuni seitsme aastased). Eestis väljakujunenud õigekirjale iseloomulikuks ongi olnud suurem loogilisus, võrreldes mõne teise keele ortograafiaga. Süvenetagu näiteks sõna ekspeaminister võrdlemisse ingliskeelse vastega ex-prime minister. Viimase näol oleks justkui tegemist ministriga, nimelt sellega, kes on ex-prime. Kumb kirjaviis on loogilisem?
1994. aastaks oli Eesti suurte ajalehtede keel tunduvalt alla käinud. Selle tingisid meie ebakriitiline vastuvõtlikkus läänepoolsetele mõjudele, hoolimatus, kas mingi uuendus sobis meie keelesüsteemisse või põhjustas hoopis täpsuse kadu ja muid probleeme. Samas jätkus vene keele mõju, ka soome keelt püüti kohati jäljendada. Kõigele võõrale ja meie keele seisukohalt ebasüsteemsele oli sissepääs suurde ajakirjandusse lahti tänu ebapiisava haridusliku ja tunnetusliku kaasavaraga nn. lapsajakirjanikele ja lapstoimetajaile. Nendest polnud eesti keele kaitsjaid. Lausbarbarismid, sõnad vääras tähenduses, vägivald grammatikareeglite kallal, komavead – kõik see oli saanud meie domineerivates trükitekstides tavaliseks. Mõned senised eesti õigekirjaprintsiibid näisid olevat uutele tegijatele päris tundmatu maailm.
Sellele tagapõhjale langetaski ESK oma reeglid, mis lõdvestasid jutumärkide tarvitamist eesti õigekirjas. Tähendatud ajaks oli juba hakanud tähelepanu äratama stiihiline vaenulikkus jutumärkide vastu (välja arvatud otsese kõne tähistamisel). Käibele olid tekkinud ühendid Estonia Teater ja Sakala Keskus just sellises kirjaviisis. Ilmselt oli tähele pandud, et meie reeglid nõuavad jutumärke sagedamini kui mõnes teises keeles, kuid ei mõeldud nende selgust ja süsteemsust teenivale otstarbele eesti ortograafias. Läänelisuse ihalejad ei mõelnud, et näiteks inglise keeles võib vahel meie jutumärkide ülesannet täita määrav artikkel, mida eesti keeles pole olemas (näit. Estonia tähistab maad ja riiki, the Estonia aga laeva, teatrit, ajalehte või midagi muud, millele see nimi on üle kantud). Igal keelel on omad väljendusvahendid. Kuna meie kirjastustes nähtavasti polnud enam keelekaitsjaid, heideti jutumärgid paljudel juhtudel mõtlematult ja suvaliselt üle parda, et olla rohkem lääne moodi. Tõeline põhjus, miks ESK seejärel vormistas otsuse lõdvestada eesti õigekirjas jutumärkide tarvitamist, võis olla lihtsalt abitustunne kasvava seadusetuse ees. Ei olnud kusagil enam reaalset võimu, mis oleks trükisõna distsiplineerinud. Kahjuks aga ei langenud tegelik kirjakasutus ka järeleandlikkuses pehmendatud reeglitega kokku, vaid maad võttis veel suurem segadus.
Ajakirjandus justkui ei arvesta enam, et tekst on mõeldud võimalikult hõlpsaks teabe edastamiseks lugejale ning peaks seda tegema ka esteetiliselt vastuvõetaval viisil. Võib rääkida säärasest mõistest nagu teksti loogilis-esteetiline korrastatus. Nagu lühendite vallas, nii ka jutumärkide alal satume nüüdsel ajal juhtudele, kus tekst on uute reeglite formaalse, mõtlematu rakendusega kõike muud kui korrastatud. Kirjutis justkui visatakse lugeja ette vääritu pooltootena, lugeja mõtestagu see endale ise. Hiljuti (3. märtsil) selgitas siinses lehes Aili Künstler, kui hoolimatud ollakse tänapäeval eesti õigekirjatraditsiooni vastu jutumärkide ja suure algustähe tarvitamise küsimuses. Nii sumbub osa tekstisse kätketud teabest. Alljärgnevalt on toodud mõni näide jutumärkide ärajätmisest tingitud näotustest.
Saku õlletehasel on teatavasti toode, mille nimeks on praeguse omakeelsust häbeneva ajavaimu kohane ingliskeelne fraas. Leht kirjutab: Eestis ainulaadse sõrmuskorgiga Saku on Ice on Saku õlletehasele peavalu valmistanud turuletulekust alates. Jah, küllap saame aru, kui oleme Eesti elanikud, kuid esteetikameel tõrgub sellise välimusega lauset rahuldavaks pidamast. Samal põhjusel ei saa nõustuda leedukeelsete ajalehtede pealkirjade nüüdse esitusviisiga eestikeelses tekstis. Leedu keeles ei ole pealkirjas läbivat suurtähte, kuid kui jäetakse ära jutumärgid ning ka kirjaliik on ühtlane, sünnivad laused, nagu Ajalehe Lietuvos rytas andmeil on luuraja olnud Venemaa kodanik. Võõrkeelne rytas ei teadvustu tekstipildi põhjal lehenime osana, ta oleks nagu ümberoleva teksti arusaamatu sõna. Lihtsalt näotu lause vaadata.
Arusaamatu on pealkiri Lennuki meeskond peesitab Madeiral. Artiklist selgub, et tegemist ei olegi lennukiga, vaid Eesti purjejahiga, mille nimi on “Lennuk”. Samuti on arusaamatud laused, milles seisavad kõrvuti kaks suurte algustähtedega nime, kui kirjapilt ei näita, kuskohas asub eraldusjoon. Laused, nagu Siiski kinnitas Hispaania ajalehes La Vanguardia Said Hassan Abumuslimovi nime kandev Mashadovi pressiesindaja, et linnast on lahkutud. Võib võrdlemisi kindlalt oletada, et ajalehenimi on “La Vanguardia”, mitte “La Vanguardia Said” ega ka “La vanguardia Said Hassan”, kuid lugejat austav loogilis-esteetiline tekstipilt ei nõuaks sellistes asjades võõrkeelte äratundmisel rajanevaid oletusi. Muide, meie suures eeskujus inglise keeles ei teki viimatitähendatud juhtumeid, sest neid hoiavad ära teistsugune sõnajärg ja komad ajalehe nime ümber. Lennukile kui laevanimele aga vastaks inglise keeles The Aeroplane, mille ülekantust identifitseerib määrav artikkel.
Järgmises näites ei aita enam ka oletamine. Janis Jurkansi sõnul on blokk Inimõiguste Eest Lätis jõud, mis suudab naabermaaga suhteid korraldada. Ei selgu, kas bloki nimi on “Inimõiguste eest” või “Inimõiguste eest Lätis”. Siinkohal võiks ka tähele panna, et eesti ortograafiatraditsiooni järgi ei kirjutata nime ega nimetuse koosseisus olevaid abisõnu (nagu eest) suure algustähega. Hoolimatus ühes asjas viib ka teise reegli rikkumisele.
Jutumärkidest loobumine pole olnud ESK nõue, vaid ainult võimalus juhtudeks, kus nende ärajätmine ei sünnita arusaamatust. Ka uute lühendusreeglite rakendamine nõuab tähelepanu, et teksti loetavus ei kannataks. Toimetaja ülesanne on otsustada, mis on igas antud olukorras mõistlik. Tõsi, toimetajatöö on muudetud viimaste keelekorraldusotsuste tõttu raskemaks ning raskuste tekitamine VÕK-i ja ESK poolt ilma tungiva põhjuseta on olnud kahetsusväärne. Nüüd tahaks loota, et keeleautoriteedid jätavad eesti keele reeglid pikaks ajaks rahule, suunates jõupingutused pigemini eestlase keeletunde harimisele ja keele puhastamisele praegusest võõrkeelte saastast. Ning alati tasuks meeles pidada, et kinnistunud ja oma sobivust tõestanud normingutega mängimine võib sünnitada probleeme seal, kus neid ei osatud oodata, ja üldiselt vaesestada keele kommunikatiivset jõudu.