Kammermuusika maraton
“Con brio 2000” eelvoor

3. detsembril lõppenud Eesti noorte interpreetide konkurssfestivalil “Con brio 2000” võitis Eesti Kontserdi auhinna (25 000 krooni ja viis kontserti järgmisel hooajal) tšellist Silver Ainomäe, kes pälvis ka Eesti Muusikaakadeemia auhinna, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri auhinna ja Eesti Raadio auhinna, millega kaasneb salvestusleping ning esitlemine rahvusvahelisele noorte interpreetide foorumile Bratislavas. Silver Ainomäe on Sibeliuse akadeemia solistikateedri I kursuse üliõpilane Hannu Kiiski tšelloklassis. Ta on õppinud muusikakeskkoolis Laine Leichteri ja Sibeliuse akadeemia noorteosakonnas oma praegusegi õpetaja juures.
Vanemuise kontserdimaja auhind kuulub triole Mikk Murdvee (viiul) – Kristjan Saar (tšello) – Sten Lassmann (klaver), kellele anti ka Eesti Televisiooni auhind samuti nagu Silver Ainomäele ja organist Aare-Paul Lattikule.
“Con brio” toimub Eesti Kontserdi korraldusel 1991. aastast, seekordne oli kuues võistlus, osalemas 28 solisti ja ansamblit. ürii (esimees Paul Mägi, liikmed Lauri Aav, Peep Lassmann, Mati Lukk, Heidi Pruuli, Tiia Teder, Andres Uibo, Toomas Vavilov, Peeter Vähi) hinnangul oli võistluse tase kõrge, näidates Eesti interpreetide uut põlvkonda kõige rõõmustavamast küljest.

Heast kontserdist osasaamiseks pole enamasti vaja suurt piletiraha, vaid hoopis head vaistu ja tähelepanelikku reklaamide lugemist. Konkurssfestivali “Con brio” eelvoor toimus tühjale saalile, kuigi sümboolse piletihinnaga oli võimalik osa saada vaheldusrikkast kontserdist, kus esinevad tulevikukuulsused. Lisaks üriile tulid kohale peamiselt pedagoogid ja muusikute vanemad, nemadki vaid oma lemmiku esinemispooltunniks. Esinejate tase oli üllatavalt kõrge, mis näitab ürituse korraldajate head eeltööd ning konkursi mainet noorte interpreetide ja pedagoogide hulgas. Alljärgnevat palun mõista kui ühe üriiliikme lühimuljeid.

Pooletunnist ajalimiiti kasutasid võistlejad erinevalt. Kes esitles mitme ajastu ja stiili muusikat, kes mängis ühe autori loomingut. On täiesti arusaadav, miks paljud muusikud valisid repertuaari romantikute loomingust: pooletunnine tsükkelteos võimaldab näidata muusikalise mõtlemise küpsust, interpreedi energiat, aga ka tehnikat ning intonatsioonipeensusi. Samas on romantiline kammermuusika ehitatud partnerluse peale ning võistlevale interpreedile on toeks “klaverisaatja” kui kaasautor. Kontsertmeistrite (L. Leiten, M. Gerretz-Traksmann, J. Peäske jt.) hea töö väärib eraldi kiidusõnu.
Konkursi eelvooru avas Tartu EMA Brass. Ehkki palad ei tulnud kõik ladusalt välja, näitasid mehed valmisolekut võluda kuulajat nii peol kui kirikus. Teine vahva ansambel oli samuti Tartust, I muusikakooli akordionikvartett. Ülo Lillese õpilastel on meisterlik mängutehnika, hea koosmäng ning oskus pulbitsevat muusikarõõmu kuulajaga jagada. Triol Mikk Murdvee (viiul), Kristjan Saar (tšello), Sten Lassmann (klaver) on perspektiivi, kui noormeestel jätkub järjekindlust kõlavahekordi veelgi enam tasakaalustada. Üksmeelse ja kaasakiskuva loomingulise rahutusega esitati Mendelssohn-Bartholdy Trio d-moll. Teisel osalenud kammeransamblil – Alar Villems (viiul), Ivar Säde (klarnet), Peeter Altpere (tšello), Jorma Toots (klaver) – ei kujunenud ühist muusikalist “vereringet”. Messiaeni kvartetis oli liigutavaid soolosid (eriti Altpere), kuid puudus dramaturgiline haare.
Mikk Murdvee sooloesinemisest jäi kõige rohkem meelde Elleri “Avaruste” vaoshoitult emotsionaalne esitus. Teine viiuldaja Mihkel Kerem on artist, kes haarab esimese noodiga kuulaja tähelepanust kinni, ja vallutab. Chaussoni “Poeemis” võis tunda puudust, et viiulikunstnikku saadab vaid klaver, mitte sümfooniaorkester. Ysaye soolosonaadis demonstreeris Kerem julget tehnikat ja oma mängu sisulist powerit.
Kõige meeldejäävamad hetked konkurss-festivali eelvoorust seostuvad noorte tšellistidega. Kristjan Saare esitatud Francki Sonaat A-duur on tehniliselt raske, pürglev ja ülespaisutatud meeleoludega oopus, mille interpreet esitas enesessesüvenenult musitseerides. Eve Pütsepp tabas Šostakovitši Sonaadi stilistika ning valusa dünaamika. Raul Seppel esitas kindlal dramaturgikäel Beethoveni variatsioonid ning kantileense tooniga Tšaikovski “Pezzo capriccioso”. Peeter Altpere on hea jutustaja, kes on nii innustunud ja usub oma lugu, et ei suuda kõiki nüansse kainelt kalkuleerides kuulajale edasi anda. Soolokavaks esitatud Schuberti “Arpeggione sonaat” oli tõsine ettevõtmine. Silver Ainomäe mängis efektse kontsertkava (Bach, Ravel, Piazzolla) hullujulge sarmi ja tehnikaga. Ainus osalenud vioolamängija Taavi Nachtigall sooritas Brahmsi Sonaadi ettekande kõhkleval avastaval moel.
Flötistidest esimesena esinenud Mari-Liis Vihermäe jättis sarmika mulje, kuid esitatud “kolme D” (Debussy, Denissov, Dutilleux) teosed olid liialt sarnased. Leonora Palu mängis mitmekesisema kava: Jolivet’ eskapistlik Sonaat ning Bachi Partiita a-moll, mõlemad täis ilusaid leide, kuid ka kohatist kärsitut tehnikat. Oksana Sinkova esines väga efektse konkursikavaga, mille keskmes muusiku enda seade Paganini “Campanellast”. Tarmo Johannes mängis soolokava, kus nüüdismuusika keskele oli intrigeerivalt peidetud Telemann. Nüüdismuusikaoopustes demonstreeris Johannes moodsat helivärvitehnikat, toonimänge ja mikrointervallikat. Teistest puhkpillierialadest oli esindatud vaid metsasarv. Siim-Juhan Vakker üritas muusikaliselt väheütlevas teoses (Medinši Kontsert) esitleda musikaalsust ning tehnilist mitmekülgsust.
Pianistide hulgas esines nii tublisid õpilasi kui väljakujunenud isiksusi. Nobeda tehnikaga Mari-Liis Sild mängis Schumanni “Rändaja-fantaasia” ning oli esituse sedavõrd hästi läbi mõelnud, et midagi ei jäänud juhuse ega fantaasia hooleks. Diana Moik tõi publikuni omanäolised Bachi tõlgendused, hoolitsedes sordiinselt iga heli kõla eest. Kui Tokaata e-moll dramatismi vältiv esitus jäi eemalolevaks, siis Partiitas nr. 2 kujundas Moik ilusaid detaile ja mõjusaid tsüklisiseseid suhteid. Andranik Kecheki esituskunst on eesti pianismi koolkonna taustal võõrast verd. Kuigi kava oli mitmekesine (Liszt, Debussy, Komitas), jäi siiski mulje, et pianistile meeldib forte hoopis rohkem kui piano ja dramatismiainet leiab ta igasuguses muusikas. Andrus Rannaääre mängis Beethoveni Kolmanda sonaadi aristokraatses mõõdukuses, mis Skertsoga lendlema läks. Rannaääre omaloominguline “Värvirapsoodia” on Gershwini-tüüpi vahva sõrmeakrobaatika võimalustega fantaasiapala helilistest värviplekkidest ja motoorikast. Hoolikalt kõlavarjunditeks valmistunud Ebe Münthel esitas Schuberti sonaadi G-duur. Marek Vilba jäi meelde isikupärase ja tervikliku Chopiniga (Sonaat nr. 3 op. 58). Jelena Golub esitas Bachi kavas keni klavessiinlikke detaile. Katrin Salumets keskendus Beethoveni Variatsioonides kontrastidele ja teema kujutisele tekstuuris. Noorte interpreetide maratoni ainus vokalist Aile Asszonyi esitas nii ooperiaariaid kui erineva stiiliga kammerlaule sarmikalt ja varjundirohkel häälel.
Pillide kuningat orelit mängisid Elke Unt-Kortelainen ja Aare-Paul Lattik. Esimene neist tegeles oma pooltunni põhiliselt Widori Sümfoonia valjude helidega. Aare-Paul Lattik demonstreeris pillivalitsemise ja muusikategemise ühendust, mängides kahe iseäraliku ajastutevälise orelihelilooja loomingut. Artur Kapi vaheldusrikas ja dramaatiline Orelisonaat kõlas põnevalt, Duruflé süidi puhul oli kahju, et kogu oopus esitamisele ei mahtunud.
“Con brio” on tänuväärne ettevõtmine ja tõsine võimalus ka nendele osavõtjatele, kes seekord finaali ei pääsenud. Maailm on avatud, aktiivsel noorel interpreedil on võimalus end proovile panna paljudel konkurssidel ning kodumaal omandatud kogemused on edasisele karjääri alus.

Tiia Teder