14. oktoobril Laboratooriumi tän. 22 sisse õnnistatud ukraina kreeka-rooma Jumalaema-Kolmkäe (Trojerutšitsa) kirikus on pärast pikaajalisi ehitustöid jõutud niikaugele, et seal peetakse jumalateenistused. Kirik oli ametlikult registreeritud juba 1991. aastal, selle ehitamise ja elluviimisega tegutses Eestis ERKI lõpetanud kunstnik Anatoli Ljutjuk, kes sai õnnistuse ukraina kreeka-rooma kiriku kadunud peapiiskopilt Volodimir Sternjukilt. Pärast kinnistu ostmist kirikule tuli endises KGB aidas (mis olevat omal ajal pakkunud ulualust ka luteri kiriku kabelile) ette võtta suur ehitustöö. Lisaks hoone kohandamisele kirikuks oli vaja saada ka jumalateenistusteks vajalik sisseseade. Töid püüti ka tõkestada – kaks aastat tagasi süüdati ehitusjärgus olev hoone ning pärast tulekahju tuli paljuski jätkata algusest. Kogu kiriku mahulise projekti autor on arhitekt Jüri Renter.
Kiriku juures tegutseb praegu ka väike Püha Perekonna ordu klooster. Ilus ja meie maal ootamatu on kiriku ikonostaas, mille maalis Lvovi kunstnik Petro Gumenjuk. Võib juba ette öelda, et kunstisõpradele on see suur kunstielamus. Ikonostaas erineb meie traditsioonilisest ettekujutusest sellest kunstiliigist, lisaks pakub ta kaasaegse kunsti seisukohalt värvirõõmu ja elamuse kompositsioonilise lahendusega. Kunstniku sõnul tahtis ta luua kaasaegse kunstiteose, mille juured on traditsioonilise ukraina barokkmaali traditsioon.
Ikonostaaside ülesehitustava kohaselt moodustab selle alumine osa nn. kohaliku rea. Selle keskosas on nn. tsaariväravale paigutatud nelja evangelisti sümbolid, neist kahele poole jäävad Jumalaema ja Päästja, väljaspool paiknevad peainglid Miikael ja Gaabriel.
Ruumi väikeste mõõtude tõttu ei olnud võimalik korrata traditsioonilist mitmereasust. Soovist kujundada traditsiooniline kuppelefekt tuli lahendada keskele pürgiv kompositsioon. Selleks on tsaariväravate kohale paigutatud kirikule nime andnud Jumalaema-Kolmkäsi. Temast vasakul on Maarja ja Magdaleena kujutus, vasakul aga Johannes koos nn. õiglase sajakonna juhi Logesega. Selle rea äärtes on paremal Jossafat, XVII sajandi Polotski piiskop, kelle mõrvasid õigeusklikud 1623. aastal (protestiks nn. uniaatide kiriku tekke vastu) ja kes kanoniseeriti kakssada aastat hiljem pühakuks (tänaseni ainus kreeka-rooma kiriku pühak). Vasakul pool on aga kujutatud Damaskuse Johannes, kes VII sajandi pildirüüstamise ajastul kaitses oma töödes õigust ikoone maalida. Vastased kaebasid tema peale valitsejale, kes lasi raiuda tal ära parema käe ning häbistamiseks paigutati see käsi väljakule. Damaskuse Johannes palus aga, et käsi antaks talle tagasi. See ongi see kolmas käsi, mis andis sellele Jumalaemale nime. Alles 787. aastal tuli otsus, mis taas lubas ikoone maalida; loa aluseks said nimelt Johannese kirjutised ja tööd.
Lõpuks kroonib kogu ikonostaasi massiivne puurist, mis sümboliseerib ristilöödud Kristust. Tervikuna mõjub kogu teos erakordselt emotsionaalselt ja stiiliühtselt, kusjuures üksikikoonide loomisel oli Gumenjuk aluseks võtnud Galitši koolkonna ikoonid.
Kreeka-katoliku kirik loodi Ukrainas XVI sajandi lõpul: 1596. aastal Berestas õigeusu ja katoliku kiriku vahel saavutatud kokkuleppe alusel. Olukorras, kus Ukrainat ohustas Poola täielik katoliseerimine ja poloniseerimine, oli see otsus mõistlik kompromiss mõlema osapoole jaoks. Loodud uniaatlikus kirikus säilis Bütsantsile (õigeusule) toetuv jumalateenistus, mida kinnitas ka paavsti bulla. Sellega välistati Poola võimude vahelesegamine kiriku siseasjadesse. Kirikute juures säilisid ukrainakeelsed koolid, kiriklik eriharidus, selle ümber hakkas kujunema ukraina intelligents. Tänu sellele säilis ka ukraina rahvas.
Uue kiriku sissepühitsemisele saabus Tallinna Lvovi peapiiskop Ljubomir Huzal. Lisaks kirikuruumile on hoonesse rajatud lisaruumid pööningukorrusel ning Ljutjuki lahendatud keldrikorrusel saab eksponeerida kunstinäitusi. Oktoobris ja novembris oli seal väljas Ivano-Frankovski linna kingitud ühe ukraina eripärase kunstiliigi, nn. “põssankate” – veel Ukraina ristimiseelsete ja ka kristlike rahvamustritega maalitud pühademunade näitust.