Kaks raamatut Tormisest
Tormis joonistub intervjuude kaudu välja kui oma tööd armastav aednik, kelle
majapidamine on perfektses korras ja kes on ehitanud sirge aia oma valduste ja võõraste
maade vahele. Seespool on emakeel ja isamaa, väljaspool Toompea tohtrid ja Vene vahid.
Helilooja Veljo Tormisest on 1940. aastate lõpust alates kirjutatud üpris palju,
kuid suurem osa materjalist on pillutatud laiali artiklitesse, intervjuudesse,
diplomitöödesse ja annotatsioonidesse. Tormise loomingut on mõnevõrra käsitlenud
muusikateadlased Helju Tauk, Leo Normet, Urve Lippus, Arnolds Klotiòð, Kalevi Aho jt.
Esimene monograafia (Irina Bobõkina, 1989) oli venekeelne, üks põhjalik uurimus (Mimi
S. Daitz, 1995) ilmus ingliskeelsena. Lõpuks ometi on ilmunud Tormisest suuremaid töid
ka eesti keeles, seoses 70. sünnipäevaga koguni kaks korraga: Tartu ülikooli
kirjastuselt “Lauldud sõna”, mille on filosoofiateaduskonna vabade kunstide kutsutud
professori loengute (1997) lindistuste ja märkmete järgi üles kirjutanud Urve
Lippus, ja Prisma Prindi kirjastuselt intervjuusari “Veljo Tormis. Jonni pärast
heliloojaks”, mille koostajaks on Priit Kuusk ja toimetajaks Elo Lutsepp.
Samad teemad – erinevad esitused
Mõlemad raamatud põhinevad kõnelustel Tormisega ja käsitlevad osaliselt ka
samu teemasid (lapsepõlvekodu Kuusalu kihelkonna lõunaservas Kõrveaia talus ja
Kivi-Vigala köstrimajas, õpinguaastad Moskva konservatooriumis, õpetajatöö Tallinna
Muusikakoolis, vabakutselise helilooja piirangud ja valikud, kokkukasvamine rahvalauluga).
Vahe on muidugi mahus (Lippusel 274, Kuusel 472 lehekülge) ja läbitöötatuse astmes.
Kui Lippuse raamat on igati eeskujulikult vormistatud, sisaldades kümmet selgesti
eraldatud teemat koos nootidega, muusikanäidetega CD-l ja teadusliku viiteaparatuuriga,
siis Kuuse raamat on ilma sisukorra ja konkreetsema teemapüstituseta. Isegi paljulubava
pealkirja all “Kroonika” leidub vaid põgus ülevaade kahel viimasel kümnendil
juhtunu kohta. Ometi on sellelgi raamatul oma raskepärane võlu, mis tekib nurkade
silumata jätmistest ja valusate teemade kordumistest. Eeskätt puudutavad need Tormise
kõhklusi (siis ma põgenesin jälle sinna oma maakodusse) ja kahtlusi (minu idee läks
vett vedama). Sedakaudu avaneb Tormise elutee mitte ainult kui hiilgavate võitude rida
(Nõukogude Eesti preemia 1970 ja paljud teised kuni ERKFi elutööpreemiani 1998), vaid
kui vahel haavatud, vahel haige inimese vaevarikas teekond Heliloojate Liidu
noortesektsioonist (1948) Rahvusvahelise Koorimuusikaföderatsiooni liikme (1987) ja kogu
maailmas tunnustatud helilooja staatuseni. Väga meeleoluka kadentsi moodustavad Kuuse
raamatule intervjuud Tormise loomingu interpreteerijatega (pianist Helju Tauk, koorijuhid
Kuno Areng, Vaike Uibopuu, Olev Oja ja Tiia-Ester Loitme) ning Tiia Järgi järelsõna.
Lippuse raamatu sära peitub aga elegantses sissejuhatuses, mille kaudu loengud
transformeeruvad esseedeks.
Kas oskame mõista sõnu?
Tormise sõnumid on sageli kodeeritud. Raamatutest saame teada mõnede
pealkirjade või pühenduste tagamaa, mis loomisaegsetes oludes oli ainult aimatav.
Üldiselt mõistetavad metafoorid olid kasutusel eeskätt isamaalauludes (Maarjamaa on
Tormise jaoks alistatud maa sümbol, katkuaeg seostus nõukogude ajaga, pikse palve
sisaldas mitte ainult vihmaootust, vaid eeskätt meie lõhkikuivanud maa värskendamist
jne). Väga ajakohaselt võiks praegu kõlada allegooriline “Äraandja lugu” mehest,
kes reetis oma suguvõsa ja sai vastutasuks maja. Samuti on aktuaalne “Eestirahva
erakonnamäng”, mida õnneks on uuenenud kontekstis taibatud ka ette kanda.
Tormis on sageli rõhutanud, et laulus on esikohal sõna. See võib tunduda kummaline
helilooja suust, kuid respekt sõna vastu on Tormisel üllatavalt suur. Ta on eelistanud
koorimuusikat orkestrimuusikalegi seetõttu, et esimeses on sõnu, millele toetuda.
Muusikaliste sümbolite suhtes pole ta nii kindel ja isegi siis, kui Urve Lippus talle
tonaalsete tugipunktide vastandamise kohta “Eesti ballaadides” lahendusi pakub
(meie-nemad), rohmab Tormis vastuseks, et “ega ma ei tea, need asjad tulevad kõik nii
iseenesest ja kogemata”. Isegi rahvalaulikuid usub ta vaid sõnu improviseerivat ja
mitte viisi – muusika varieerub sinna juurde iseenesest.
Ta on väga nõudlik ka sõna esituse suhtes. Tormis on istunud sageli proovis, et muuta
või täpsustada ettekannet. Sõnad koos tämbri, tempode, rütmide ja helikõrgustega
moodustavad keeruka kogumi, millega iga koor hakkama ei saa. Eriti selge piir tuli ette
“Liivlaste pärandi” jt. rahvalauluseadete puhul. Tormis kommenteerib: “Minu
rahvalaulutsüklid ei ole kerged stiilitunnetuselt. Seda ei suuda liedertafel-koorid
kuidagimoodi omandada, küll see on raske. Kirjutagu ma nii lihtsa faktuuriga kui tahes,
see ei tule välja.” Parimaid tulemusi Tormise interpreteerimisel on teadupärast
saavutanud Tõnu Kaljuste, paraku puudub Kuuse raamatus see teema hoopiski.
Rahvalaulu mitu nägu
Tormis on pärit keskkonnast, kus hällilauludeks olid laulupeolaulud
(sealhulgas Mart Saare “Tudu, tudu, tuvikene”). Ta rõhutab, et ehtsaid rahvalaule ta
üldse ei kuulnud, sest “haritud” rahvas neid ei laulnud. Alles koolipingis võis Riho
Pätsi laulikust leida “Tiiu, talutütrekese” või muu rahvalauluseade. Seetõttu
pakub palju huvi Lippuse raamatu peatükk “Rahvalaulu leidmine”, kuhu on kokku võetud
nö. tagurpidiliikumine kirjalikust muusikakultuurist suuliselt leviva rahvalaulu juurde.
Esimeseks abimeheks oli siin Muusikaleht, mis 1930. aastail avaldas teoreetilisi
arutelusid rahvamuusika teemadel. 1948. aastal järgnes ÜK(b)PK otsus “V. Muradeli
ooperist “Suur sõprus””, mille tulemusel nutikamad mehed päästsid oma naha
rahvamuusika abil. Kolm aastat hiljem soovitas ka Tormise õpetaja šebalin tal ennast
identifitseerida rahvuslikult, kuid see oli aeg, mil sõnad ja mõisted väärastusid
tundmatuseni. Esimesel võimalusel (1967) juhtis Jaan Kross tähelepanu
“rahvuskultuurilistele puunööpidele” sotsialistlikel tööriietel, kuid taas oli
tegemist metafooriga, käestlibiseva kõnekujundiga, mis ei allu analüüsile.
Kummalisel kombel kuulis Tormis esimest korda elavat rahvalaulu alles 1958. aasta suvel,
kui sattus koos muusikakooli õpilastega kihnu pulma: “See rattas laulmine kohe kuidagi
rabas mind, et niisugune asi olemas, ja see viis hakkas mind kangesti huvitama.” Ta
läks otsemat teed Tartu Kirjandusmuuseumisse, leidis sealt kihnu rahvalaulu parima
asjatundja Olli Kõiva, sai laulude litereeringud ja transkribeeringud. Süit segakoorile
“Kihnu pulmalaulud” ilmus 1959. aastal ja tegi tee lahti nii “Eesti
kalendrilauludele” kui ka “Unustatud rahvastele”.
Tormis rõhutab, et Herbert Tampere viieköiteline kogumik “Eesti rahvalaule
viisidega”(1956 – 1965) muutis täielikult eesti heliloomingu ilmet. Tema ise ja
paljud teised lähtusid Mart Saare kuulsast ettepanekust, et need tuleb ju kõik “ära
teha”. See tähendas rahvaviisi töötlemist selleks, et viia ta tagasi käibeloleva
muusika sekka, täpsemalt selle rahvusliku suuna hulka. Kuid paraku, nagu juba öeldud, ei
teadnud õieti keegi, mida rahvuslikkus tähendas. Ea Jansen on hiljem esile toonud
rahvusluse mõiste laia haarde: see võib olla nii emotsioon, ideoloogia või sotsiaalne
liikumine. Mõiste erineb ka vaatenurgast lähtudes: majandusteadlased, filosoofid,
sotsioloogid, poliitikud ja psühholoogid mõistavad rahvuslust erinevalt.
Tormise tegevuse kõrgperioodil selle teema ümber ei arutletud. Tema aga siiski kahtles
ja kasutas “Lenini sõnades” (1972) Nigol Andreseni varasemat tõlget, kus sõna
“rahvus” asemel seisab “rahvas” (osas “Maailma ajaloo homne päev” on sõnad:
“...kus lõplikult ärkavad imperialismi alla surutud rahvad”). Peamiselt aeti eesti
asja koduloouurimise ja looduskaitse kaudu, poeesias ja muusikas oli see ka mõnevõrra
võimalik. Tormis tegi koostööd Kaplinski, Runneli ja teiste poeetidega, kelle looming
oli ühel või teisel viisil rahvusluse ja rahvalauluga seotud. On põnev lugeda, kuidas
Tormise suhtumist regilaulu on mõjutanud ka teatrimehed, eeskätt Jaan Tooming oma
lavastusega “Laseb käele suud anda”.
Tormise hinge vaevab tänini talle 1972. aasta koorijuhtide konverentsil esitatud
küsimus: “Kuidas meie regilaulust midagi ei tea?” Seepeale kirjutas ta manifesti
“Rahvalaul ja meie”, tegi koos Ülo Tedrega “Regilauliku”, kirjutas
“Koolimuusika”, esines eeslauljana paljudel koosviibimistel. Paraku pole regilaul ikka
veel emakeelena koolimuusikasse jõudnud ja moodustab seal ainult väikese kaunistuse, mis
kooli muusikaõpetuse kui tervikuga kokku ei sobi. Tormis nendib kurvalt, et eestlase
maitse on paraku Mühlhausen (“Vaikne kena kohakene”) ja tema ennast selles mõttes
“rahvuslasena” ei tunne.
Jääb üle oodata lahendust probleemidele, mida Tormis teravalt ja täpselt on tõstnud.
Helilooja ise märgib, et meie kultuuriline identiteet on praegu kõikumas. Eks ta on
kõikunud varemgi ja sellele on tuge pakkunud vaid üksikud tasakaaluotsingud rahvaluule
ja looduslähedase maailmavaate kaudu. Mismoodi sügavamad hoovused eesti rahvuskultuuri
kujunemises ja olemuses liiguvad, võiksid näidata uued raamatud.
Vaike Sarv
|