Tuli tulest põleb edasi tõkkepuude kiuste

Elle Eha, Tuli tulest. Talisman, Viljandi 1999. Illustreerinud Monika Järvekülg.

Kuuekümnendate kohta on mul oma arvamus. Igatahes kuldseteks ei tohiks neid küll kuidagi kutsuda, pigem kullatuteks. Kuuekümnendatel aastatel tuli eesti luulesse tagasi Betti Alver ja veel mõni teinegi poeet, kuid Uku Masing ei pääsenud uuesti püünele – luuletajana pole ta sinna jõudnud tänaseni. ja alles mullu saime Jaan Isotamme 60. sünnipäeva puhul (jälle see kummaline kuuskümmend!) tollele oma kõrgajas kunstsurmale suigutatud poeedile taas imetlusega otsa vaadata: ta on meil siiski olemas. Aga paljudest tollastest kirjastuste, parteibürokraatide ja tsensorite tõkkepuude taha jäänud poeetidest ja poetessidest ei saa me ilmselt kunagi midagi teada. Õrnhinged, kes kord õrritada või mõnitada saanud, ei tõuse kergesti uuesti jalule. Elle Ehaga on läinud teisiti: ta oli, on ja jääb. Mitmeti.
Elle Eha kuuekümnendatel koostatud esikkogu, mille käsikirja käputati küll korduvalt kõrgetes luule- ja tuulekomisjonides (sõnast tuulama), ei jõudnud raamaturistseteni. Ma ei mäleta, et luulekonsultandid temaga tegelnud oleksid: noorte autorite moes olnud luuleseminaride ülevaadetes Elle Eha nime ei kohta.
Ja ometi jätkas Vändra koolipingist otse Ugalasse sattunud näitleja, kes oli Viljandi ajalehe kirjandusvõistlusel silma paistnud proosapalaga “Oginski polonees”, nii luule- kui proosaloomingut. Vahel harva midagi ilmuski: luuletusi, reisikirju, mis tekitasid poliitilisi varjatud skandaale, ja kirjanduslikke päevapilte. Läbilöök tuli alles üheksakümnendatel, mil ilmus debüütkogu “Lavastatud laul”, mis on sündinud vastuoludest noore näitleja ja teatrimeeste vahel. Teine kogu “Päikese palvel” sai algtõuke laulvast revolutsioonist ja kannab endas ajale iseloomulikku “Eestimaa palvet”. See luuletus ilmus õigel ajal õige mitmes trükis ning nii mõnedki suurpoeedid võivad niisugusest ainult tagantjärele unistada. Viisistatuna läks see omal ajal rahva sekka ja filmilindile.
“Tuli tulest”, algusest lõpuni väga omapärane ja tundeküllane lembeluulekogu, ei ole kahe eelmise loogiline jätk, vaid kuulub ilmumata jäänud esikkogu järgsesse aega, kusjuures selle avaldamise õigustuseks on lisatud mõned elutargemad tagasivaated ja tuliseid tundepuhanguid tasakaalustavad mõtteselged luuletused.
“Tuli tulest” on ühe armastuse lugu, mis piirneb armumise ja poja sünniga. See lugu on täis õrna lüürikat, kuid pidupäevade kõrval ka argipäevi, katsumusi ja kahtlusi, romantismipuhangute järel naturalistlikke visandeidki. Raamat on tulvil autori veendumusi ja väitlusi. Minakeskset lüürikat rikastavad sisemonoloogilaadsed arutelud. Ometi ei ole Elle Eha lüüriline mina enesekeskne. Armastuses nähakse naist ja meest võrdväärsena. Vastupidi Marie Underile, kes kõikide ahvatluste keskpunktiks seab iseenda, ülistab Elle Eha meest kui üheaegselt nii õrna kui tugevat olevust. Leides tuge mehelt, võibki ta laulda: “Kui ma püsin/ piiritus kumas/ sinu leegi ilus ja jõus,/ siis ma polegi/ ebalev eha,/ vaid mu kätel on/ päikesetõus.”
Kui Elle Eha alustas, usaldas ta liialt ebapuhtaid riime. “Tuli tulest” aegu on need enam helisema hakanud, lisaks on tulnud alliteratsioonid ja assonantsid, mis teevad ta värsid eriti musikaalseks. Eks seepärast ole ta looming paljude viisistajate tähelepanu pälvinud.
Armastusluulet on meil ikka viljeldud, kuid kogudena tuleb neid siiski harva: Visnapuu, Under, Rimmel, Kareva...
Elle Eha on seda raamaturiiulit oma kolmanda koguga täiendanud ja juba endale uusi lugejaid võitnud. Kui lembeluule kuuekümnendatesse ei sobinud, siis nüüd sellist küsimust ei teki. Ja loevad nii luuletaja eakaaslased kui noored. Nii luulevaenulikul ajal kui praegu on see saavutus omaette.

Ülo Alo Võsar