Kappide muusikapäevad Suure-Jaanis

kirjand2.jpg (20178 bytes)

Muusikapäevad lõpetas EMA sümfooniaorkestri kontsert Lauri Sirbi dirigeerimisel.

Pidustused algasid 17. VI heliloojate Kappide muuseumis. Külastajaid võtsid vastu äsjaremonditud ruumid ning teatri- ja muusikamuuseumi koostatud uus ekspositsioon. Samal ajal kui Tallinn juubeldas Eesti-Soome laulupeost osavõtjatele, keskendus pianist Vardo Rumessen J. S. Bachi tõsisele ja filosoofilisele muusikale, mängides es-moll prelüüdi ja fuugat HTK esimesest vihikust. Muusikapäevade avamisel Bachi teostega oli oma sügav tagamõte. On ju A. Kapp öelnud: “Armastan Bachi kui kuningat, Beethovenit kui titaani, Schumanni ja Chopini kui poeete, Wagnerit kui illustraatorit.”
Enamik loetletud meistritest oli ka seekordsete muusikapäevade kavas. Bachi fuugasid pidas A. Kapp muusikaliseks piibliks, mida iga muusik peab lugema ja tundma. Ka tema oratooriumis “Hiiob” on kesksel kohal eelmainitud fuugast laenatud teema. Pealegi möödub sel suvel 250 aastat J. S. Bachi surmast.
Lisaks es-moll prelüüdi ja fuuga esitusele pidas Rumessen suurejaanilastele veel pika ja toreda loengu teemal “Kuidas kirjutada fuugat”. Kuulajaile pidi selgeks saama, mis on dux ja comes, mis on stretto, indeks vertikalis, peegelteema, teema pikenduses ja kuidas see kõik Bachi nimetatud fuugas kokku kõlab. Lisaks Bachile esitas Rumessen, eesti muusika patrioot nagu ta on, veel rea Saare, Tubina ja Elleri prelüüde.
Samal kontserdil esinesid ka viiuldaja Urmas Vulp ja pianist Lille Randma. Eelkõige tuleb neile kiidusõnu öelda harvamängitavate eesti muusikapalade esitamise eest. Üheks sedasorti teoseks oli Artur Kapi 1898. aasta suvel Suure-Jaanis kirjutatud Viiulisonaat, esimene selle anri teos meie rahvuslikus muusikas. Meenub vaid üks ettekanne enne seekordset – see toimus oma viisteist-kakskümmend aastat tagasi TMMis, interpreetideks Mari Tampere ja Bruno Lukk. Teose muusika põhineb romantilisel helikeelel ja on iseloomulik A. Kapi varasele, tormi ja tungi aastate loomingule. Sealjuures mitte nii raskemeelne, tõsine ja juurdlev kui teose eakaaslasest orkestripala “Don Carlos”. Kuna sonaadi klaveripartii tundus domineerivat viiuli üle, tekib tahtmine teost nimetada klaverisonaadiks obiligatoorse viiuliga. Teise palana kõlas Vulbi ja Randma esituses eesti rahvamuusika tantsurütmidel põhinev Tubina süit. Ergas ja sobiv teos pika ning tõsise kontserdi lõpunumbriks.
Samal õhtul (17. VI) toimus Suure-Jaani kirikus Taani organisti Brigitte Eberti orelikontsert. Suurepärane organist ja suurejaanilastele meeltmööda muusika, seda tänu harvakuuldavale romantilise põhitooniga kavale. Aga ka sellele, et kontserdil esitatud viiest oreliteose autorist olid kolm taani rahvuslikku heliloojat – Peter Møller (1947 – 1999), Rued Langgaard (1893 – 1952) ja Niels Wilhelm Gade (1817 – 1890). Seega läbilõige taani orelimuusikast. Eks orelikunst põhine ju suures osas registrite käsitlemise oskusel ning tämbrite tajul, selles osas oli Ebert leidlik. Ette kantud teosed kõlasid värvikalt, kontrastirohkelt ja romantiliselt meeleolukalt. Erakordseks tuleb pidada ka 18. VI Suure-Jaani kiriku kontserti A. Kapi vokaal- ja instrumentaalpaladest oreli saatel. Terve kava ühe eesti vanema põlvkonna helilooja kammerloomingust – sellist luksust kohtame harva. Igapäevases elus oli A. Kapp Pearu-tüüpi hamba- ja vembumees, muusikas aga filosoof, kohati raskemeelne ja elu sügavustesse pürgiv helilooja. Sedalaadi lüürilise pitseriga teosed kõlasid ka mainitud kontserdil (vaimulikud aariad, koraalieelmängud, viiuli- ja tšellopalad).

kirjand2.jpg (20178 bytes)

Urmas Sisask püüdis lahti harutada universumi mõistatuslikku olemust.


Kuigi teosed olid, nagu see A. Kapile iseloomulik, meeleolult võrdlemisi lähedased, ei kujunenud kontsert kaugeltki monotoonseks. Seda tänu tämbriliste kõlavuste pingereale ja mitmekülgsusele. Esinemist alustas helgekõlaline sopran Pille Lill, lõpetasid aga orelitrio ja mahedakõlaline bass-bariton Mart Mikk. Enamik neidki teoseid oli muusikahuvilistele vähetuntud, eriti vaimulikud aariad, milliseid sovettide võim ei võinud sallida.
Weekend Guitar Trio kontsert tõi 19. VI Suure-Jaani kirikusse hulgaliselt nooremat publikut. Kava koosnes valdavalt pillimeeste eneste (R. Jürjendal, M. Soo, T. Leemets) kirjutatud ja arraneeritud teostest. Kõik oli ju kena, välja arvatud Vettiku kuulsa koorilaulu “Kuu” seade. Neile, kelle kõrvus heliseb tüsedakõlaline, laia kantileeni ja toreda dünaamilise tõusuga meeskoor, jäi seekordne seade küll kahvatuks ja väheütlevaks. Sellest hoolimata võttis publik kontserdi ovatsioonidega vastu.
20. VI hilisõhtul esines Suure-Jaani kirikus helilooja Urmas Sisask öökontserdiga klaveril. Konservatooriumipäevil tundsime Sisaskit kidakeelse üliõpilasena. Seekordsel kontserdil esines ta aga soravajutulise kõnemehena, püüdes lahti harutada universumi mõistatuslikku olemust. Muusikaliseks abivahendiks oli tal tosinast klaveripalast koosnev tsükkel “Zodiaak”, mille autor tehnilise üleolekuga ka ette kandis. Kuigi sisulised vihjed olid ära toodud kontserdi kavalehel, polnud need ilmselt programmilised klaveripalad tavapärases tähenduses. Milline seos oli neil vastava tähtkujuga, jäi kuulaja enda otsustada. Südamlikud saatesõnad tähtkujudele ja kohati lausa virtuooslik ettekanne jätsid publikule kokkuvõttes soodsa mulje.
Muusikapäevad lõpetas EMA sümfooniaorkestri kontsert Lauri Sirbi dirigeerimisel Suure-Jaani kirikus. Solistidena tegid kaasa käesoleva aasta paremad lõpetajad pianist Ebe Müntel, viiuldaja Piret Sandberg, saksofonist Ivo Lille ja lauljatar Katrin Pintsaar. Solistina astus üles ka tšellist Aare Tammesalu. Ajaloolise tõigana peaks meenutama, et ka 1944. aasta kevadel toimus konservatooriumi lõpetajate kontsert Suure-Jaanis. Tookord oli õppeasutus evakueerunud linnalähedasse Lahmuse mõisasse. Nii et tänavune kontsert kunagiste sündmuste meenutajana oli igati sobiv ja ajakohane. Jääks see ka edaspidi nii. Ka Brahmsi “Akadeemiline avamäng”, kontserdi leivanumber, sobis oma tuttava isamaalise meloodia ning üliõpilashümniga “Gaudeamus” igati toredasse tervikusse. Kiriku arhitektuuriliste iseärastuste tõttu varjusid orkestri äärmised pillirühmad nurkade taha ja seetõttu oli kõlavus veidi tasakaalust väljas. See ei seganud aga ettekande üldmuljet, mis oli nooruslikult temperamentne ja igati nauditav. Ka Schumanni Klaverikontserdi e-moll (solist Ebe Müntel) ettekandega oli probleeme, klaver oli normaalsest häälestusest veidi madalam. Terav kõrv püüdis orkestrist kinni küll mõne intonatsioonilise ebatäpsuse, kuid publik seda tähele ei pannud. Publikule olid meelepärased nii Schumanni kontsert kui ka Beethoveni “Romanss” viiulile ja orkestrile. Viimast mängis pehmekõlaliselt viiuldaja Piret Sandberg. Domineerivalt romantilist laadi muusikapäevade kontsertidele lisas veidi pipart kaasaja poolt helilooja Dubois (1930) oma Kontserdiga altsaksofonile (Ivo Lille) ja mineviku poolt Bachi aariaga “Matteuse passioonist” Katrin Pintsaar. Tabavalt oli valitud ka muusikapäevi lõpetav pala Artur Kapi “Prelüüd” tšellole ja orkestrile (solist Aare Tammesalu). Helilooja on sageli kasutanud motiive ja teemasid oma lemmikheliloojate loomingust, seekord motiivi Wagneri ooperist “Tristan ja Isolde”. Teos võttis kokku kogu muusikapäevade olemuse, mida võiks sõnastada kui “A. Kapp ja tema lemmikheliloojad”.
Seekordsete muusikapäevade kavas oligi Suure-Jaani meistritest üksnes Artur Kapi teosed. Ürituse korraldajad aga hauvadki plaane nimetada edaspidi üritust A. Kapi muusikapäevadeks. Seega oleksid aga dünastia ülejäänud liikmed hoopis tagaplaanile tõrjutud, mis poleks õiglane. Heliloojatena on Kapid muidugi erinevad, eesti muusikakultuuri seisukohalt aga ühtviisi olulised. Kasvõi seegi, et Villem Kapp oli kauane Suure-Jaani muusikaelu hing, organisaator, organist, kooridirigent, rahvaliku helikeelega populaarsete teoste autor. Las jäävad ikka traditsioonid ja ajalooline mälu paigale. Ja lõpuks asub Suure-Jaanis heliloojate Kappide, mitte ainult helilooja A. Kapi muuseum.

kirjand2.jpg (20178 bytes)

Äsja EMA lõpetanud Katrin Pintsaar esitas Suure-Jaani kirikus Bachi aaria.

Johannes Jürisson