“Mina. Sina…” on Theatrumi kolmas teatriõhtu Tšehhovi novellidest: 1995 esietendus “Armastuse mirage”, 1998 “Väikesed komöödiad”. Andri Luup on oma esiklavastusse valinud novellid “Roimar”, “Ära läks”, “Hobu ja värisev emahirv”, “Moskvas” ja “Draamast”. Ühisnimetajaks lausus lavastaja raadiointervjuus märk-sõnad “hukkamõist ja kohtumõistmine”. (Huvitavalt haakub see Michel Tremblay teatripäeva läkitusega, kus teatri osaks sõnastati süüdistamine – vt. 31. märtsi Sirp.)
Pikkupidi pööratud mänguruum hajutab lava ja saali vahelist piiri. Peaaegu lage mänguala kivimüüri taustal mõjub horisontaalselt lõputuna, ent samas suletuna, väljapääsuta. Lavastus kulgeb väljapeetud aeglustatud rütmis. Usaldatakse pause, õhku sõnade vahel, näitleja ilmet ja esti. Naljakat, nukrat, kohati kibedat äratundmist pakuvad need viivud Tšehhoviga. Tema tegelaskujud ju teadagi tajuvad oma mandumist, argielu tühjajooksmist – ja kui mõni ongi “intelligentne tümikas” (ühe novelli pealkiri), lisab kriipiva teise plaani näitleja kõrvalpilk.
Ängistustki jagatakse kergelt, muigamisi. Banaalsus on stiliseeritud: isegi nõnda proosalised lavatagused helid nagu oksendamine või koolijütsi peksmine ei mõju naturalistlikult.
Teravmeelne on lavastuse raamrefrään: juba enne algust kuulavad kaks tüüpi grammofoni ja vahetavad ühtesoodu plaate, samad mehed kooserdavad ringi piltide vahel ja lohistavad mööblit. (Neid jälgides meenus nahaalne teenripaar Nekrošiuse “Onu Vanjas”.) Marius Petersoni ja Mart Aasa vaikiv olek on ilmekas. Kui nad viimaks rääkima hakkavad, selgub, miks üks on kehastunud enesekindlus, teine kahtlev ja otsustusvõimetu. Tahaks algusesse “tagasi kerida”, uuesti tummstseenidesse süüvida.
Avalugu, raudtee küljest mutri lahti kruvinud talumehe ülekuulamine (“Roimar” – osalised Kutt Kommel, Kristo Toots, Donald Tomberg), jäi esietendusel kõhklevaks, ent sai tähenduse hiljem nähtule tagasi mõeldes. Edasi edenes teatriõhtu tõusujoones. Dialoogis “Ära läks” etendasid Kadri Adamson ja Donald Tomberg perekondlikku igavlevat “idülli”, kus domineeris naise blaseerunud klatšikihk. Pildiks “Hobu ja värisev emahirv” lükati näitelavale haiglapalatit meenutav abieluvoodi, seal mängisid Maria Peterson ja Leino Rei oma tragikoomilise dueti. Mis peen kontrast magamistoakomöödiatega! Võlus ootuspäratu osajaotus: Maria Petersoni Katjuša tuimas ilmes ja monotoonses nohuses hääles ei vilksatanud Antigone varjugi! Leino Reil on vaata et igas rollis uus nägu, seekord transformeerus ta loppis ja lömmis ajakirjanikuks Vasjaks, kes pohmeluseöös uneleb etemast ametikohast – saaks “Kanapimeduse” kroonikaosakonna toimetajaks! Stseeni krooniks pöörati vaimukalt pahupidi Bulat Okudava laul-luuletus “Kadõi pišet, što on slõšit; kadõi slõšit, kak on dõšit…” Olen seda teksti ikka mõistnud luuletaja õilsa sisekohustusena sõnastada oma hinge. Kui nüüd Leino Rei sültja miimikaga Vasja laulu sisse vedelaks valgus, muutus tekst “kuidas hingad, nõnda kirjutad” minnalaskmise hümniks, proosaliseks (ja paraku nii inimlikuks) eneseõigustuseks.
Mart Aasa monoloogis (“Moskvas”) on kohaneja-kõiketeadja maski all nii igavlev piiratus kui heituv ebakindlus. Esietendusel oli näitleja vaikimine üksjagu varjundirikkam kui tekstiandmine, selle rolli saladust maksab edasi avastada. Viimases loos “Draamast” mängis Marius Peterson uudse, robustse tooniga suurde plaani häirimatu eluperemehe enesega rahulolu. Mart Aas sekundeeris nüansitäpselt, ilmekas oli ka Eva Eensaare etteaste gümnasistina. Finaalist hoovas järsku külmust: eelnenu mahe nukrus, kibemagus piinlikkus, melanhoolne pilge kasvas süngeks ähvarduseks. Nagu oleksime meie, väikesed inimesed, jäänud ühe suurema masinavärgi rataste vahele või kihutaks me rong rööbastelt välja. Ja kõik sai alguse ainsast mutrikesest, mille talumees Deniss raudtee küljest lahti kruvis…
Andri Luubi debüütlavastus on sümpaatne – Theatrumi-näoline. Tundub, et Tšehhovi novellimaastik ei ole sellega veel ammendatud. Ilmselt jõutakse Theatrumis kord ka oma “Kajakani”.