Majad realiseerimistähtajaga: sajand sotsiaalehitust Eestis

Näitus “Ehitatud võrdsus” Eesti Arhitektuurimuuseumis 23. IX – 29. X.

kunst1.jpg (10214 bytes)

Linnateenistujate elamud Maisi tänaval Tallinnas, arhitekt Herbert Johanson (1929). Toomas Kohv/eesti arhitektuurimuuseum

kunst1.jpg (10214 bytes)

Elamud tüüpseeriast 1-317 Pelgurannas. Foto 1960. aastatest.

Olen ikka tahtnud elada mõnes kloostris, kus poleks vaja muretseda peavarju ja söögi üle, võiks tegutseda suvaliselt ja keskenduda olulisele. [...] Mustamaja (Mustamäe maja – T. O.) on minu ja Ülo Kiple dream come true. Mul on üksindus, selts ja söökla. Kloostrisse asumast segas mind kahtlus, et küllap sunnitakse mind seal minetama oma hinge ja mõttetühjust. Mustamäel mul sellist muret pole.Vennad ja õed naaberkorterites ei suru mulle oma kreedot peale. Nende usutunnistus on mitteverbaalne. See tunnistus on hoiakutes ja tegudes. Me mõistame üksteist sõnatult trollibussi läheduses, jagatud teekondadel prügikonteinerite juurde ja supermarketitesse.

Peeter Sauter, “Mustamäe ülistuseks”
(Eesti Ekspress 13. I 1995)

Tüüpprojekteerimine on XX sajandi elamuehituses mitmes mõttes eriline. Andres Kure kureeritud näitus puudutab meie arhitektuuriteaduses seniuurimata alasid ning lõhub ka konventsioone.
Nii nõukogude ajal töötanud arhitektide põlvkonna kui kogu kultuuriüldsuse jaoks diskrediteeritumat ainest kui tüüpprojekteerimine on raske leida. Hall paneelimass kipub samastuma kogu nõukogudeaegse arhitektuuriga, ideoloogilises surutises ja olematu vabaduse tingimustes sündinut pole olnud iseseisvatel 1990ndatel üldiselt paslik uurida. Ometi on tüüpprojekteerimine modernistliku XX sajandi võtmemõisteid, mida ka Eestis saab suurepäraselt vaadata 1920. – 30. aastate, selle idealiseeritud eesti aja kontekstis, tuua lagedale tänase fungivaimustuse varju jäänud traditsioonilisemat ja praktilistest kaalutlustest lähtuvat arhitektuuri. Ajalugu lahkav probleemikesksus on meie staaridele, kindlate stiilitunnustega ajalooperioodidele või ringkondlikes tõekspidamistes kvaliteetarhitektuuriks peetud hoonekogumitele keskendunud arhitektuurinäituste ja
-kirjutistega (loomulikult on palju erandeid) võrreldes uudne ja järgib viimase paarikümne aasta maailma arhitektuuriuurimuse trende. Heroilise ja hermeetilise arhitektuurikunsti asemel kirjutatakse ruumi ja võimu suhetest, argipäevast ja massikultuurist, keha konstrueeritusest ja humanismijärgsest subjektist. “Ehitatud võrdsus” on n.-ö. Teise positsioonilt markeeritud XX sajandi arhitektuuriajalugu, mis räägib sajandile filosoofiliselt olulist teemat kilbile tõstes meie argise elukeskkonna kujunemismehhanismidest. Muide, seda ebakonventsionaalsuse ja
-reaalsuse kujundit annavad hästi edasi Toomas Kohvi tehtud, tihti juhuslike ilustamata kadreeringutena mõjuvad elamute fotod – visuaalne keel toetamas arhitekti- ja objektikesksusest eemaldunud kontseptsiooni.

Luksusesemest massikaubaks
Tüüpprojekteerimine ja ehituslikud normatiivid on XX sajandi moodsa, võrdõiguslikkusesse uskuva lääne ühiskonna arhitektuursed enesekehtestusvahendid. “Humanismi õnnelubadus võrdsetest võimalustest realiseerus masinaga toodetavate majade abil,” kirjutab Kurg näituse avatekstis. Massikultuuri ja masintootmise ajastu ühiskonda idealiseeriti kui anonüümseist ja mobiilseist olendeist koosnevat, kelle vajadused on ühesugused ja kalkuleeritava positivistlike teaduste nagu bioloogia või statistika abil. Inimese eluviiside ja käitumismallide kujundamine vastavalt moodsate hügieeni, ergonoomia ja minimiseerituse nõudeile projekteeritud eluruumide abil oli 1920. aastate modernismi kasvatuslik aade. Luksusesemest massikaubaks muutunud elamu osutas riikliku sotsiaalpoliitika suundumusele, nii nagu selle arhitektuurne planeering rääkis ühiskondlikust nägemusest, kuidas funktsioneerib keskmine inimene.
Näituse alateemaks on tegelikult riigi toel või mõnel puhul ka erasektori initsiatiivil (Kohtla-Järve või Lehtse tööstusasulad) loodud sotsiaalehitus Eestis. Riikliku huvi ja võrdsuse ideed kandva ehituse aspektid peavad looma pildi arhitektuurse keha konstrueerimisprintsiipidest – millisele perekonnale, kui palju ruumi ja millist elurütmi ettekirjutav. Nii rõhusid 1920. aastate sotsiaalelamud Saksa aedlinnatraditsioonist pärit planeeringulisele intiimsusele (nn. kommuuniteadvus) ja aialapi olemasolule, sovetlike tüüpmajade tillukesed, neljaruutmeetrised köögid väljendasid aga usku ühiskondliku toitlustamise kommunismiviivasse potentsiaali. Esindatud on tüüpprojektina ka edaspidiseks kasutamiseks mõeldud linnaarhitekt Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni “Oma Kolde” elamud ja Preesi – Aarde tänava hoonestus, Vaikse ja Kodu tänava kvartal, mitmed linna rahadega ehitatud kortermajad nagu õpetajate elamud Maisi tänavas või Keskhaigla arstide majad Herne tänavas, loomulikult kõik nõukogude ajal välja töötatud tüüpprojektid Alar Kotli Pel-Ra-Koídest (nn. Pelgulinna rahvakorterid) Lasnamäe ja Annelinna paneelmajadeni.

Ideoloogiliselt magus teema on linnavalitsuste elamuehituskonkursid. 1920ndatel korraldati kaks reaalsete tulemusteta jäänud väikeelamu konkurssi, Tallinnas ja Tartus, tuntuim on aga kindlasti 1931. aasta näidiselamute võistlus, mille alusel rajati 1931-32 Tallinnasse Maasika ja Vaarika tänavasse korteriühingule Uus Tare funktsionalistlik näidisasum. Suhteliselt vähetuntud fakt on ka 1956. aasta üleliiduline väiksemetraailiste korterite võistlus, mille tulemusena töötati igas liiduvabariigis välja oma väikekorter – Eestis siis paljukirutud tüüpprojekt nr. 1-317 ehk “hruštšovka”, mis õnnestus muide suure venna antud eeskujudega võrreldes veelgi kitsukesem ja ökonoomsem projekteerida! Kuraator on näituseobjektide valiku tegemisel olnud range ning kahtlemata on tüüpprojekti nõue jätnud välja mitmed arhitektuurselt magusaimad elamuehituse näited – eeskätt kooperatiivelamud, mis on iseenesest nii 1920. – 30. aastate Tallinna kesklinna kvaliteetarhitektuuri olulisim osa kui ka nõukogudeaegsete elamute edumeelsem liik. Kitsa, enamasti jõukama ringkonna initsieerituna pole aga kooperatiivelamud see riiklikult ette nähtud elamismiinimum, mida jälgitakse sellel näitusel.

Tüüpkorter kui bioloogiline rakk
Tüüprojekteerimise teise aspekti – maja kui odav massikaup – totaalsusest saab rääkida eelkõige nõukogude perioodil. Massehitus haakub amerikaniseerumise, tarbimiskultuuri ja sotsiaalpoliitilise heaoluühiskonna võidukäiguga Teise maailmasõja järel Euroopas, Hruštšovi sulaga alanud N. Liidu moderniseerimisel imbus kõik see ka siia. CIAM-i, kuni 1950. aastate lõpuni arhitekte ühendanud rahvusvahelise modernistliku arhitektuuri tähtsaima uurimis- ja propagandaorganisatsiooni lansseeritud ideedel eksistentsimiinimumist (konverents “Eksistenzminimum”, 1929) ja funktsionaalselt tsoneeritud linnast oli sõjajärgsele elukeskkonnale kaugeleulatuv mõju. Linn hierarhiseeriti tehnokraatlikult elu-, töö-, puhke- ja transporditsoonideks, urbaniseerunud inimese masinlik elurütm kulges suuremas osas väljaspool kodu: “Linnaehitajaile on kodu nüüd vähem pühamu ja rohkem magala – ajutise peavarju paigaks, kus peatutakse teel restoranist ja kinost oma töökohale” (Frederick Allen 1920. aastate maailmast). Rõhuasetus üksikobjektilt – majalt või korterilt – elukeskkonna terviklikule planeerimisele tähendas ka selle algühiku (Le Corbusier’ kõnepruugis “bioloogilise raku”) mõõtmete tohutut vähenemist, korteris ette nähtud tegevusi sai toimetada ka tunduvalt ökonoomsemal pinnal. Tüüpprojektide läänes soovituslikud, meil kohustuslikud ruuminormid, statistilistest keskmistest tuletatud perekondade asumisviis, eluruumide standardsisustus – kõik see oli osa tehnitsistlikust maailma ja inimese tõlgendusest. Eestis loodi 1950ndatel selleks teaduste akadeemia juurde koguni spetsiaalne asutus – Ehituse Teadusliku Uurimise Instituut (ETUI), mille koostatud graafilisi diagramme ja korterite võrdlevaid analüüse on näitusel rohkelt eksponeeritud. ETUI tõsikindlate uuringute kontrollimiseks suudeti püstitada vaid üks eksperimentaalelamu Tallinnasse Gonsiori t. 18 (1959 – 63), kus lisaks mitmetele tehnoloogilistele uuendustele oli ellu viidud teadustöö üks lõppjäreldusi – elutuba tuleb vabastada magamiskohtadest, iga asukas peab saama isikliku magamistoa! Massikauba eeltingimuseks on tööstuslik seeriaviisiline toodetavus pluss tarbimisnäljas turg, sõjajärgne korteripuudus ja forsseeritud tööstuslik areng funkstioneerisid sobilike hoomehhanismidena. Kui stalinistlike 1950ndate jõupingutused elamuehituses piirdusid veel tehaseliselt toodetavatest elementidest standardkomplekti väljatöötamisega (monteeritavad vahelaed ja trepimarsid), siis 1961. aastal avatud Majaehituskombinaadist tuli kogu elamu tehase liinilt. “Ehitamine tähendab nüüd monteerimist!” kõlasid ajalehtede pealkirjad ja heideggerlik inimese ehitamine kui kohtaloov tähenduslik protsess asendati lõplikult anonüümse ja mäluta keskkonna ideoloogiaga. Ehkki näituselt puuduvad elamuehituse mahu ja tüpoloogia statistilised tabelid, ehitati 1960ndate ehitusbuumist peale juurde “teine Tallinn”, nagu armastas rääkida tollane peaarhitekt Dmitri Bruns – üle viie miljoni ruutmeetri eluruume peamiselt paneelikatest koosnevail mägedel. Tüüpkorteritele värskendavaks vahepalaks on samuti tehaseliselt toodetavate individuaalelamute projektid: Kotli 44 tunniga monteeritav silikaltsiitmaja (1954) ja Uno Tölpuse Järvakandi tehastele loodud 47-ruutmeetrise üldpinnaga puitkilpmaja (1959), eriti 1960. – 70. aastate maa-arhitektuuri osas saaks seda rida jätkata. Neid maju sai tarbeasjana osta, samamoodi müüb tänapäeva kinnisvaraturg suures osas Skandinaavia monteeritavaid valmismaju. Mobiilne idee kodust kui valmis konservist, mille sisu ja suurus sõltus sööjate arvust ning ajahetkest ja mida võis näiteks perekonna koosseisu muutudes uue vastu vahetada, ei realiseerunud nõukogude ajal küll kunagi – korteriturg ei küllastunud ja inimestel tuli tarbida realiseerimistähtaja ammu ületanud kodusid.
Tüüpprojekt pole pelgalt koos 1972. aastal USAs St. Louisis dramaatiliselt õhku lastud tüüpmajaga saabunud modernistliku konstruktsiooni lõpp (Ch. Jencksi ajaarvamise kohaselt). Arhitektuur on enam kui kunagi varem seotud turumajanduslike otsustustega ning ka enamik kaasajal läänemaailmas ehitatavaist elamuist on igavad tüüpmajad. Arhitektuuri ülesanne oleks neid muutunud kaasaja vajadusi uurida ja rakendada, häbenemata originaalsuse oreooli kaotamist. Nii äsjasel Veneetsia arhitektuuribiennaalil kui maailma arhitektuuripressis laiemalt lööb laineid Ameerika digitaalarhitektuuri guru Greg Lynni “Embrüoloogilise maja” tüüpprojekt, mille projekteerimismeetodi spetsiifika võimaldab teha kõik elamud erinevad. “Miks peaks arhitektuur vabatahtlikult loovutama oma positsiooni?” küsib Lynn. Eesti 1990. aastate turuliberalismis, kus elamuehitus on puhas erasektori business ja sotsiaalsete või ehitustehnoloogiliste uuringutega pole tegelemas kedagi, ei eksisteeri ka mingeid riiklikke elamise tüüpe (loomulikult mitte mõeldud nõukogudeaegse totalitaarsusena). Arhitektuurikonkursina planeeritud noorte perede elamuprojekt jooksis liiva, vaevaga rajatud üksikud sotsiaalmajad on iganenud projektide ümberehitused. Kõige muu kõrval vihjab näitus paljuräägitud vajadusele uue sotsiaalehituse järele.

Triin Ojari