Tegelased on mängitud üheselt, nagu eeldab Molière’i tekst: kui halb, siis püsti kurat, kui ingel, siis tiibadega. Seesmine vastuolu, lurjuse hinges peituv inimlikkuse säde ja vastupidi – see ei kuulu siia ooperisse. Ses mõttes oleks nagu tegu millegi arhailise, modernismieelsega, mis ei tohiks pakkuda huvi publikule, kes noolib inimloomuse avamist.
Samas võrsub niisugune ühemõõtmeline kujutus bufonaadikunstist, mille ligitõmbavus pole kogu ladestunud rafineerituse, tsivilisatsiooni ja kultuuri kiuste kuhugi kadunud. Chaplinilt ja multikatelt me ju ei oota, et nad oleksid ambivalentsed.
Ennevanasti üritati meil Molière’i psühhologiseerida ja mindi täiesti alt. Siis tulid mõned tööd, kus teda esitati rämedas laadalõbu võtmes. See oli märksa tulemusrikkam. Viimasel ajal on olnud lavastusi (näit. Normeti “Ihnur” tudengitega), milles rämedust on stiliseeritud ja hillitsetud. Selles suunas näib minevat ka see lavatus. Niisugust laadi vaadates tuleb mulle ette pastoosne maal, kus värvi on nii paksult pandud, et reljeef muutub omaette elemendiks. Selle “paksuse” töötluses peitubki võlu.
Kuigi Tartuffe on halb, Orgon kergeusklik, Elmire truu jne., on neid tolles omas “kihis” töödeldud, siiski bareljeefiks kasvatamata.
Lavastus oli sujuv, väikest saali ja noorte näitlejate eripära arvestav, luues neile võimalusi end ühes mängulaadis proovida. Ma ei hoidnud naerust kõhtu kinni, aga muhelesin kohati päris mõnuga. Ehkki oli ka pingevabu stseene, nagu Mariane’i ja Cléante’i vahel.
Toaneitsi Dorine (sel korral Kadri Adamson) paistis esimese vaatuse järgi olevat koguni tüki staar; ainult vaatuselõpp kiskus hetketi plikatseva leidliku teenijatari klišeeks. Teises vaatuses nihkuvad juba fookusse teised tegelased. Aga tervikuna oli Dorine’is elevust ja väledust ning tema koomiliselt puänteeritud estikulatsioon oli rolliks igati sobiv.
“Neiu tütar” (Eva Eensaar) mõjus tõesti väga noorelt, nagu äsja koorunult, lastetoa lõhn veel papiljottides.
Huvitav on meeste lahendus. Orgoni kujundamisel oleks tegijate meeli nagu mõjutanud eneni reklaam – majaperemees on kõhn ja väle buddha munk! Ta isegi liigub plastiliselt ja sööstvalt, nagu sooritaks katasid.
Veel ootamatum on Tartuffe. Traditsiooniliselt libeda mehe, õlise pseudo- vaimuliku asemel on lausa jõhker skinheadi meenutav tüüp, kelle puhul vaid sulnis häälekõla meenutab, et see pole rusikakangelane, vaid töötab lõugadega.
Stereotüüpidele vastupidiselt talitamine kahtlemata värskendab kujutlusvõimet ja loob uusi seoseid, samas peab jälgima, kas uute tüüpide puhul on tegelaste lavalised suhted loogilised ja usutavad. Ühes võtmeepisoodis eriti mitte. See on, kui Tartuffe Orgoni naisele esimest korda külge lööb, mille tagajärjel seda pealt kuulanud ja asja avalikustanud poeg pagendatakse. Mingi lõtk jääb sisse. Pisut raske oli lavalt uskuda, et isa poega üldse kuulda ei võta. Ja Tartuffe oli natuke liiga pealiskaudne enda õigustamisel. Mingi väike samm oleks emma-kumma poolt vajalik, et seda meeleelundite ja mõistuse blokeeringut õigustada või huvitavaks teha.
Samas mõtlesin, mis on pimedus, sellega löödus teise inimese tegude ja kogu oleku suhtes? See on ju ülimalt levinud seisund, mille nimi on armumine! See teeb kõik pimedaks. Riskisin mõttes hetkeks moodsaks muutuda, hakates Tartuffe’i ja Orgoni suhetest otsima homoseksuaalseid allusioone, sest see, kuidas kõhetu mees turske noore macho küljes ripub, vajas mingit seletust.
Kõige kunstlikum ja isegi piinlik on teadagi “Tartuffe’i” finaal. See on niisamuti deux ex machina nagu “Kauka jumala” välgulöök. Molière ei viitsinud või suutnud leida mingit loogilist põhjendust, miks kuri saab karistatud. Teatavasti on kelm saanud enda valdusse oma heategija maja ning varanduse, veel enam, tal on ka paberid, millega peremees poliitilistel põhjustel türmi saata.
Siis tuleb kohtutäitur-politseinik (Leino Rei), pikk nagu “Käopesa” pealik, ja teeb algul näo, et viibki süüta Orgoni vangi. Ent siis, oh imet, see kõik oli nali vaid, käerauad klõpsatavad kinni hoopis Tartuffe’i randmete ümber. Sest monarh oma suures tarkuses teab, kes Tartuffe tegelikult on, ja oma õigluses ja headuses karistab, keda vaja. Hüva-hüva. Need kohtutäituri sõnad omandavad igas lähiajaloo formatsioonis oma allteksti. Ka selle allteksti puudus on alltekst. Imelik, ma ei mäleta, et Linnateatri etenduses 1993. a. oleksid need sõnad kutsunud esile mingi meeldejääva reaktsiooni. Võimalik, et satiir partei ja valitsuse tarkuse rõhutamise pihta oli toona üleekspluateeritud.
Ja nelja-viie aasta vältel, veel rahvusterviklikul ühisuskumise epohhil, oleksid need sõnad tõenäoselt mingeid tundeid äratamata kotti langenud. Aga nüüd, oh imet, oli resonantsi, saalis puhkes väike elevus. Ilmselt on nii, et kui “Tartuffe’i” finaali üle muheldakse, siis on selles ühiskonnas mingi fookus, mida tuntakse juba eemal olevana ja kelle tarkuse ja ilmeksimatuse rõhutamine on natuke läilaks läinud.