Umar Hajjam. Nelikvärsid. Pärsia keelest tõlkinud, seletused ja kommentaarid kirjutanud Haljand Udam.
Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000.

Šams ad-Din Muhammad Lahidi

Umar Hajjami “Nelikvärsside” tõlke esimest ja teist trükki lahutab kolmkümmend kolm aastat – terve inimpõlv! (Selle ajaga jõudis Jeesus Petlemma laudast ristini ära käia.) Raamatu ilmumine 1967. aastal oli märkimisväärne sündmus ja nii on see usutavasti tänagi. Sestap võiks nende üllitiste võrdlus midagi ütelda taotluste kohta, mis jätkuvalt ajendavad Haljand Udamit vahendama islamimaade, eeskätt just pärsiakeelset vaimuvara.
Kahe väljaande kõrvutamisel torkab kohe silma, et pea kõik vastse trüki lisad on kas kirjutatud uuesti või oluliselt laiendatud. Ja seda autori puhul, kes värskes uustrükis väidab, et ta ei “söandaks” toonases järelsõnas “praegugi veel midagi muuta või teisiti teha”. Nüüd on Haljand Udam keskendunud hoopis “teemadele, mis tookord käsitlemata jäid” (157, 158). Kommentaare ja seletusi luulekogule on jätkunud 127 leheküljele, mis on pool raamatu mahust (täheruume võrreldes saaksime mahusuhte umbes 6:1 nelikvärsside kahjuks). Öeldu taustal on kõnekas, et raamatu ilukirjanduslikke tekste on muudetud minimaalselt. Lisatud on viis uut nelikvärssi; korrektiive on 22 rubaiis (115 varemtõlgitust), kusjuures pooled parandustest piirduvad üheainsa sõna või sõnaosa väljavahetamisega. Ainult neljas nelikvärsis on kergelt kohendatud ka värssi. Ometigi on luuletusi üle lugedes ilmne, et väga õnnestunud, leidlike ja meeldesööbivate sõnastuste kõrval (näit. 14., 23., 44., 49., 50., 57., 63., 64., 73., 78., 82., 97., 108., 115., 119. rubaii) on nüüdses kogus ka vormiliselt kohmakaid tõlkeid (näit 9., 15., 18., 19., 25., 46., 56., 74. rubaii). See lubab arvata, et värske raamatu ilukirjanduslik osa on tõlkijat huvitanud märksa vähem kui seletaja (nägija) roll, õigemini – missioon.

Kus on seesami võti?
Veel paar sõna tõlkimisest endast. Stiililiselt on Udam truuks jäänud esmatrüki askeetlikule sõnavalikule ja kuivavõitu irooniale, mis sobib erakust Hajjami nukra ja kohati sapise skepsisega ja kooskõlastub muuseas ka G. K. Chestertoni hinnanguga, mille kohaselt Hajjam “ei joo luuleliselt, see tähendab lõbusalt ja muretult” (202). Samas püüab tõlkija oma sõnavaliku kunagisi iseärasusi ja nelikvärsside maakeelde ümberpanemise raskusi millegipärast välja vabandada A. Saareste “Eesti keele mõistelise sõnaraamatu” stiililise piiratusega. Sõnaraamatus sisalduv eesti rahvakeele sõnavara ei küündivat vahendama iraani klassika “vägagi nõudlikke filosoofilisi kujutelmi” (152). Tundub, et see mõttekäik asetab aktsendid eksitavalt. Tõepoolest, kui arvestada seda, et Araabia Kalifaadis tekkis sõnaraamatute kirjutamise buum juba X sajandil (näit. Hamza al-Isfahani, kes suri 961. ja 970. aasta vahel, toob oma seletavas sõnaraamatus 400 vastet sõnale “õnnetus” (vt. Adam Mez. 1966 (1922). Musulmanski renessans. Moskva, 1969), ja seda, et Eestis ei olnud isegi XX sajandi lõpuks tekkinud põhjust rääkida niisugusest buumist, siis võib Haljand Udami rahulolematust jagada. Kuid tahtmatult juhib tõlkija sellega tähelepanu kõrvale hoopis olulisemalt. Küsimuse tuum islami luule eestindamisel ei ole üldse siirdekeele stiilis – kui seda kitsamalt tõlgendada leksika valiku ja sidestamisena teksti süntagmaatilisel teljel in praesentia. Selgitaksin seda teesi ühe “anekdoodi” abil. Kord sattunud Nasreddini õpilane imelise järve äärde kesk kaunist maastikku ja rutanud seda õpetajale demonstreerima. Nasreddin vajunud mõttesse ja õhanud: “Kui seal ainult vett sees ei oleks!” (Idries Shah. 1971 (1964). The Sufis. New York, 84.) Nasreddin selles tähendamissõnas pole ei juhm ega naljamees. Kogu maailm (mis tahes tekst) on “kestade” (tingmärkide) kogu, selle taga peituva tõelise ilu kahvatu vari. Mingi “kesta”, resp. sõna väljenduslik ja semantiline potentsiaal avaldub alles mitmekordsete ümberkodeerimiste ahelas in absentia, s.t. tekstiväliselt. Sufide luulekood eeldab pealegi, et sõnad ei “kujuta”, s.t. tähistaja ja tähistatava vahele ei looda ikoonilist sarnasussuhet, vaid sõnad üksnes vihjavad, osutavad (kaude) sellele, mis on olemuslik – sõnad on indeksid. Ortodoksses islamis ähvardab šariaadi kirjatäht põrgusse määrata selle muslimi, kes ei suuda viimsepäevakohtus elustada tema poolt kopeeritud (joonistatud) elusolendit. Niisiis hakkab sufismi võtmes kirjutatud tekst lugeja jaoks elama alles siis, kui too lugeja valdab tekstiväliste tähendusseoste “lausestamise” keerulisi reegleid. Aga neid Saareste sõnaraamat ei anna niikuinii. Seda mõistab Haljand Udam tegelikult meist kõigist paremini ja sellepärast pühendubki oma uues raamatus islami luule vaimsete tagamaade avamisele.

Suurmeisterlik käsitlus
Ka kõik Haljand Udami senised tõlkeraamatud pärsia või araabia keelest (Hajjami “Nelikvärsside” esmatrüki kõrval Saadi “Roosiaed” (1974), Maulana Fahruddin Ali Safi “Inimlikud imetabasused” (1982), “Mulla Nasreddin” (1987) ja Ibn Tufaili “Elav Ärganu poeg” (1992) on varustatud seletuste ja kommentaaridega. Eriti sisutihedad ja sügavad neist olid Ibn Tufaili ja sealsamas avaldatud Ibn Sina (Avicenna) oopuste järelsõna. Ometigi ületab vastse kogu kommentaarium kõik eelmised oma suurejoonelise haarde ja suurmeisterliku ainest üleolekuga, mis avaldub esituse nauditavalt nõtkes stiilis, hämmastavalt mitmekesise ainese kaleidoskoopilises sulamis ning autori dialoogis teiste auväärsete orientalistide ja kulturoloogidega, keda ta lugeja rõõmuks ohtrasti tsiteerib (René Guénon, Mircea Eliade, Seyyed Hossein Nasr, Gilbert K. Chesterton jt.). Seda raamatut lugedes jääb vaid üle kahetseda, et Haljand Udam on seni oma kompetentsi põhialal jäänudki järelsõnakirjutajaks. On kurb, et entsüklopedistiamet on eesti akadeemilise sfääri ilma jätnud tippklassi erudiidist ja et Haljand Udamil pole kõik need aastad olnud nii palju põhitööst vaba aega, et aastakümnete jooksul kogutud orientaalne tarkus monograafiaks kokku kirjutada. (See väide leiab mõistagi vastuvaidlejaid. Küllap nad ütleksid, et entsüklopeediate koostamise ja toimetamisega on kõnealune mees eesti rahvale suurema teene osutanud kui mõne 1000 aastat tagasi elanud kirjatarga tõlkimise-kommenteerimisega…) Mõistagi ei küüni järelsõnakirjutamise kohta öeldu varjutama tõsiasja, et peaaegu kõik iraani kirjanduse otsetõlked eesti keelde on teinud Haljand Udam. Ilma temata ei saaks eestlane üldse aru, kuidas suur Goethe võis pidada vähemalt seitset pärsia luuletajat endast paremaks kirjanikuks.

Mure metafüüsika pärast
Nüüd tuleks veel vastata küsimusele, mis on Haljand Udami mitmekesiseid kommentaare läbivaks motiiviks? Arvan, et selleks on mure puhta metafüüsika kadumise, sümbolite degradatsiooni ja Ida ning Lääne vastastikuse eemaldumise pärast. Haljand Udam on René Guénoni kannul alati arvanud, et puhas metafüüsika ei kuulu “ei Idasse ega Läände, vaid on universaalne” (René Guénon. 1996 (1939). Ida metafüüsika. Tõlk. H. Udam. – Vikerkaar, 5 – 6, 98); ja et postmodernistlikule Läänele on Idas veel elav metafüüsiline vaimsus üldse võõraks jäänud. Ida ja Lääne vaimset kaugenemist (mitte üksnes metafüüsikas) sobiks Udami vaimus markeerida läheduse foonil, mis neid veel suhteliselt hilistel aegadel liitis. Tarvitseb näiteks teada, et Dante “Jumaliku komöödia” (kirjutatud 1307 – 1321) kompositsioonis, tegelaste asetuses ideestikus ja süees on hämmastavalt suuri sarnasusi pärsia kirjanduse suurmehe Sanaii (1080 – 1140) ühe poeemiga. (J. E. Berthels. 1925. Odna iz melkih poem Senai v rukopisi Aziatskogo Muzeja. – Dokladõ Rossiiskoi Akademii Nauk, 39 – 42). E. Blochet oli juba varem (Les sources orientales de la “Divina Comédie”. Pariis, 1901) kommenteerinud “Jumaliku komöödia” kokkulangevusi zoroastrismi eshatoloogiaga. Lausa irriteeriv on lääne täppisteaduse ja modernistliku maailmavaate keskse kategooria – eksperimendi ülevõtmine sufide iseenesele suunatud astmelise vaimse täiustumise praktikast tasavvufist (mis on islami esoteerilise maailmamudeli(!) selgroog).. Tasavvufi – kui kogemusele rajatud menetluse – vastandas euroopa skolastikale Roger Bacon (1214 – 1292), kes laenas selle dervišitelt Córdobas. Ta kirjutas oma “Opus Maius’es”, et “mõistus ei või tõega [tõestusega. – P.L.] rahule jääda, kui tõde ei toeta kogemus” (Robert Graves. 1971. Introduction – Idries Shah. The Sufis, XXVI). Ja muidugi on päris kummaline lugeda sellesama Córdoba piiskopi Alvaro mõttekäike. Haljand Udam tsiteeris neid omal ajal “Elava Ärganu poja” järelsõnas (lk. 107), kes juba neli sajandit enne Baconit kurdab: “Oh häda, kristlased on unustanud isegi oma usu keele /---/ Kui aga on vaja kirjutada araabia keeles, siis on palju neid, kes väljendavad end selles keeles vabalt ja nõtkelt, te näete neid luuletavat luuletusi, mis on kunsti poolest paremad araablaste eneste omadest…” Muide, riim tuli ju Euroopasse ka araablastelt. Juba enne islami sündi VII sajandil kasutasid beduiinid riimitud luulet diplomaatias ja kohtuvaidlustes. Protsessil võitis see, kes vastase n.-ö. “üle luuletas”! (Viitamiseks ei ole mul praegu käepärast Bolšakovi kapitaalset “Araabia Kalifaadi ajalugu”.)

Sümbolite degradatsioon
Sümbolite degradatsiooni märgiks euroopa kultuuris on Haljand Udamile androgüünsuse kui vastandite ühtsuse – coincidentia oppositorumi devalveerumine lihalikkuseks. Sufismi metafüüsiliseks taustaks on arusaam olemise ühtsusest. Sufi luules avaldub see indiviidi pürgimusena taasühineda Jumalaga resp. Ülima Tõega resp. Igavese Valgusega (seda rida saab jätkata). Luule sümboolikas teisendub tõeotsing kahe armastaja (pärsia keeles puudub grammatiline sugu) liitumishümniks, millel on sageli puhtalt erootiline taust (termini klassikalises, mitte kitsalt seksuaalses mõttes). Islam viimast ei eita, kuid see kuulub “tee” (kogemuse) algastmesse. Selles “lembeduellis” on tegelasteks inimene ja Jumal või ööbik ja roos või mina ja Sina (Jumal (minus) = sõber) või Laili ja Madnun, aga ka joodik ja vein. Näiteks üks rubaii Hajjamiga võrreldes hoopis kirglikumalt Abdallah Ansarilt (tõlkinud H. Udam):
Mu soonte sisse voolas arm, me liitusime –
ta sunnil sündis minu teisekssünni ime.
Mu sõber enesega äärteni mu täitis,
sain sootu temaks, kuigi kannan oma nime.
Seega on veini nautimine – “osasaamine ülemaisusesse juhtivast lunastavast armust ja tarkusest” (190) – erootiline tegevus, mistõttu on kõigiti põhjendatud Haljand Udami huvi Mircea Eliade sisuka uurimuse “Méphistophéiès et l’androgyne” vastu, mis vene keeles ilmus 1998. a. (oli müügil ka Eestis) ja mis avab põhjalikult androgüünsuse probleemi universaalse tagamaa, mis euroopa kultuuris on tuhmunud ja moondunud.
Lõpetuseks üks täpsustus. Haljand Udam kirjutab, et ainus sakrament islamis on “viibida mošees ja kuulata Koraani” (162). See ei ole täpne. Islamis on sakramendiks peetud ka püha talitust, mille kohaselt pühas sõjas surma saanule langeb osaks jumala arm: ta saab otse taevasse. Nagu on kirjutanud akadeemik Barthold, tugines araablaste edu hiiglasliku kalifaadi loomisel suuresti sellele sakramendile. Igaüks meist võib lehte lugedes kergesti taibata, kuidas seda Jumala armu jagub nüüd ka Tšetšeeniale.