Akvaariumisse, akvaariumis, akvaariumist
Vestlevad Kalju Kruusa ja Jan Kaus

K. K.: Nii, 24. mail 2000 esitleti Tallinnas Kirjanike Majas Kirsti Oidekivi teist luulekogu “Akvaariumis”, mis ilmus seekord kirjastuse Tuum märgi all. Esimese nimi on teatavasti “Tigudele”, ilmus see kahe aasta eest kirjastuselt Huma (ja sai Betti Alveri auhinna). Soojenduseks võikski neid võrrelda: ei tohiks vist jätta mainimata “Akvaariumi” järjepidevust “Tigudega”, mis väljendub juba lihtlabasel ja pinnalisel vaatlemisel raamatu vormistuses. Mõlemad on silmale ilusad vaadata, käele mugavad kombata, haakuvad teineteisega ja sisuga suurepäraselt. Kujundanud on need Tarmo Puudist. Vinjettidel on ühist isegi autori käekirjaga: ei teagi, kas on luuletaja enda käsi neis mängus, või moondas luuletaja oma käekirja raamatupärasemaks, mulle pühendust kirjutades. Sellised spiraalsed ja sinusoidsed teolikud-köitraaglikud-lainetuslikud ornamendid, olgu nende vormiline päritolu milline tahes, sisuliselt tärkavad need orgaaniliselt just teksti seest. Igal juhul sundis “Akvaarium” mind taas ka “Tigude” järele haarama. Piret Viires arvas esitlusel, et “Akvaariumis” on veel parem kui “Tigudele”, rõhutades “Tigudegi” suurepärasust. Ma ei oska seisukohta võtta, mulle meeldivad muidugi mõlemad, aga ma ei oska... ah see ei ole oluline. Elutunnetuselt, tundetoonilt, temaatiliselt, motiivide poolest on üleminek sujuv. Tegu on terviklikustava ja seostava subjekti tunnetuse viljadega. Tasakaalustatult leiavad tööd kõik meeled ja väljendus kasvab kohati sünesteetiliseks. Kuigi sel pinnal tundub mulle, et Oidekivi luule on mõnevõrra lihtsamaks, kristalsemaks läinud: “Tigudele” kihab ja kubiseb valguste kuulmisest ja maitsmisest, ka “Akvaariumis” ei kao see, aga tundub, et meeled eristuvad rohkem, nad vahelduvad, kuigi loeme: kuulasin seda vihmavalgust või isegi automaatselt süttis mõni lõhnaküünal, aga neid näiteid peab rohkem otsima kui “Tigudes”. Geomeetria on vähenenud, ei ole enam koonuseid, ellipseid; keemiat rohkenenud, näiteks ferrumi, elavhõbeda või väävli näol. Mulle tunduvad need, nagu ka matemaatika ja muud teadused, Oidekivi luules mõõdukal määral olulised kui mingisuguse harmoonia ja tervikliku tunnetamise atribuudid, sõnastamise ühikud, komplekssemad kui lihtsalt värvi või maitse või lõhna väljendused.

J. K.: Lihtne on Oidekivi jah, vähemalt mina saan ja suudan tema positsiooniga – või tema loodud teksti positsiooniga – samastuda. See on selline korduvalt kohatav ja ikka veel kohutav pinge vaatleja ja vaate vahel. Ja kui sa kõnelesid teatud järjepidevusest, siis tõesti: viited on juba kogude pealkirjades. Akvaarium on küll suletud ruum, aga tihti ümbritseb ta teo koda. Minu jaoks ongi “Akvaariumi” keskne mõiste “koda/u” või “maja”. Ühelt poolt segab mind tekstikesksusele pühendumast tõsiasi, et ma olen Oidekivi kodus käinud ja seal teed joonud ja tean, mis aknast paistab. Mis oleks, kui Kirsti peaks elama Lasnamäel – seal pole maju, vaid karbid. Seetõttu tundub mulle, et Kirsti kodu-maja on ideaalne koht pinge pingestamiseks; oaas, kust saab kõrbes käia; ruum, mille seinad on vastupidavast klaasist: maja on nii reaalne kui ka sümboolne. See maja on suur häll, kus toas, pimedate kardinate taga/ elavad väikesed loomad – kiisud ja laarid. Aga see maja, kus kõigil on hea, toimib tekstis ka sümboolselt, ehk kui öelda bachelard’likult: maja avardub, laotub laiali. Ning oma rännakutel kannab Kirsti seda maja kojana kaasas. See on kaitsev koda, keele ja hääle kõla, sõnade rahustav häll. Nii et maja on nii väsimuse kodu kui ka kantav koda. Muuseas, rännakud on suured nagu trumminahad, sepista need aknaraamid. Aknaraamid annavad mõista: rännakuks pole vaja jalgu: ülejäänud aja, trummipulka võime valmistada – aastaid ja vaateid neid. Inimene ongi trummipulk ja iga mõte on löök ja sõna löögi kaja. Vaade, mis vaatleb vaadet. Köögis, aknaraamile toetudes, võib suuri ookeanikalu näha.

K. K.: Kui sa ruumist räägid, võiks vist osutada näiteks kasvõi kahele esimesele luuletusele. Lk. 8 on tekst ***”suur nagu katedraal või kaev”, võimas tekst tundub see mulle. Seal on inimene, kes väljendub kaht moodi: “mõtlen” ja “kivikesi viskan”. Ja on ruum, olgu füüsiline või metafüüsiline. “Mõtlen” ja “kivikesi viskan” on sama tegevus: püüe saada aru iseenda ja antud ruumi suhtest. Inimene on olemas, sest ta mõtleb ja kivikesi viskab. Ta on olemise keskel ja vaatab ühele poole, püüdes mõistatada, kas see, mida ta näeb, on katedraal või kaev. Kas näeb kaevus elavaid skorpione või linnukesi õhus. Kas tabab kivi vett või pilvi. Kas all või kohal. Et mõlemad on nagu kohal korraga. Mulle tekib kirgas kujutis silmadesse. Kui ma praegu prooviksin saada selgust, et mida ma näen, pean tunnistama, et tõepoolest see kujutis on selline, et koos on nii kaev kui katedraal. Selline liivakella moodi kujutis, kahest osast koosnev. Ise samastun mõtlejaga ja kivikeste viskajaga, olen nagu liivakella keskpunktis, mida mingid jõujooned, mingi energia läbib. Nii et, kuigi jah, tegelikult ei saaks ma seda liivakellana näha ju, aga... Potentsiaalne energia saab korraks kineetiliseks. Tulevik olevikuks. See on ilus visuaalsus. Ja see on mulle ka ontoloogilise tähendusega. Aga eks see tekita kõikvõimalikke aistinguid ja tundeid ja arusaamisi. Näiteks saab lugeda kaevu naiselikkuseks ja katedraali mehelikkuseks. Aga see on põhiline, mis ma ütelda tahtsin.
Muidugi seda ka, et see on miski, mida ma enda moodi mõistsin. Ei teagi, kas oli mõtet seda rääkida. Autor kujutas seda oma moodi. Tähtis on aga see, et nii autorile kui lugejale on kirjutatu tähelepanuväärne. Miski ajendas seda kirjutama. See miski on siduv, mitte see, mis see miski on. Mulle tundub, et Oidekivi luuletused kasutavad vähe võrdlusi ja metafoore. Ta kirjutab, mida meeltega tajub. Usub, mida näeb; aga mitte seda, mida näha ei ole. – Sageli ju kiputakse just seda uskuma, mida ei ole kuskil näha, keeldudes uskumast silmaga nähtavat. – Ta luuletused on loomulikud. Nad on aga täis sulandumisi, mis võivad jätta mulje, et, kui a on koos b-ga, siis a on nagu b, või et a on b. Oidekivi on mõnus lugeda. Sama ütles esitlusel ka Peeter Sauter.
Avaluuletus lk. 5 algab ja lõpeb olulise kordusega: sisenemised seintest läbi, ja järgneb lause: seda kirjutan ma/ vildipliiatsiga. Kui seda loen, teiseneb viimane mu tajus sundimatult umbes nii: “nagu kiisu oma käpapadjakestel” või “seda teen ma sokkis jalu”. Luuletuse kirjutamine ja tegutsemine on omavahel samasuslikus suhtes. Samasugune kerguse ja pehmuse aisting, mis kaasneb seintest läbi sisenemistega. Sellist sujuvat ruumivahetust esineb kogu luuletustes sageli, onju... – Kõrvaline märkus, aga kuna ma just üht Boris Viani asja olen lugenud – tal on selline lause: Il poussa la porte, elle lui rendit brutalement sa pousée et il entra par la vitrine sans insister. See kõlab nagu mingi zen-anekdoot. Ta tõukas ust, see andis talle ta tõuke jõhkralt tagasi ja ta sisenes vaateaknast, peale käimata. ... See lause on “Päevade vahust”... – See on just nii, et tahad siseneda seinast läbi, kirjuta viltpliiatsiga; mingist müürilõhkujast poleks asja.

J. K.: Mõtlemise ja kivikeste viskamise võrdlus/eristus näitab Oidekivi sõnade erinevaid suundasid. Üks suund – läbi seinte, seinast läbi, sinna, kus on – saksapäraselt: Sein. Teine suund – enesele ligemale; sinna, kus sublimeerin oma hirmu. “Akvaariumis” on ridu, mis jäid vaevama: ja kuidas/ ühendada headus ja eneseteadvus? Ning: ja kahestud – pool putukas, pool puu – kumb, pole vahet. Ühe ja sama mündi esimene pool: headus ehk ümbruseteadvus ja puu ja mõtlemine (mis siinkohal kangastub kui enese kasva(ta)mine). Teine: eneseteadvus ja putukas ja kivikeste viskamine. Mõtlev Oidekivi ja tegutsev Oidekivi ja nende omavaheline mõju ja erinewus. Viimane luuletus: lumelill ja/vs ennast sabast järav krokodill: on lilleks otsustanud saada krokodill. Prafraseerides Oidekivi: seniks, Kirsti, oled vaba, ja ära kõmpind/ ongi sipelgas. Mulle tundub, et koju: puuvõrale. Muuseas, ei tohi unustada, et puude ja putukate kohal kummub kuu.
Minu arust ikkagi on Oidekivi luule metafoorne, eelkõige on ta personifitseeriv. Oidekivi on võimeline kõnelema mesilasega, kõik muutuvad ta sõnade (s)ees sisemiselt elavaks – tundub, et vastupidi Oidekivi ei saa. See on teine põhjus, miks ta minu jaoks parimas mõttes lihtne on: kassid saavad süüa surnud unenägusid. Muuseas, kui ma Oidekivi raamatut esimest korda lugesin, tuli kass mu kõhule nurruma. Kassi nurrumasin on nüüd üks osa Oidekivi tekstist. Siin hakkas tegutsema inimese parim võime: võimetus jätta mesilasega kõnelemata ja kiisu silmade helki täheldamata jätta. Pilv, rännak, kodu, puud, lilled, lumi, kuu saavad kõik tähendada midagi muud. Selles mõttes tundub Oidekivi sõnaseade olevat lähedane mõnele “Man’yōshū” või “Kokinshū” tekstile.

K. K.: Korraks “majasse” tagasi põigates: iial seda auravat keedukartulipotti poleks leidnud üles/ kui oleksime küsimuse mõnda teise majja asetand, mitte. Aga märkamata ei jää nii mõnedki märksõnad, mis on juba “Tigudest” alates Oidekivi luules tiirlemas. Näiteks haigused, hirmud, palavik, päevaks nimetatud öö, mis vahest seepärast, oma kahepalgelisuses ja kahepaiksuses, nii sageli raamatus esinebki, “Tigudes” küll rohkem, vähemalt erinevate nimetuste poolest: skisofreenia, klaustrofoobia, leepra, astma, kui nimetada mõnd neist. Aga alati korduvad ka hieroglüüfid, õhupallid, kiisud, putukad, teod, kalad, unenäod, kuu, päike. Juhuslikult panin tähele, et “Tigude” raamatu 24 lk. on raamatut nimetavad read: tigudele, ainult tigudele võin ma rääkida sellest,/ sest nemad, mu sõber, on kaunid ja sõnatud; ja et ka “Akvaariumi” raamatus on raamatu nimiluuletus samuti 24 lk. See võib taas olla mu isiklik seos, aga... eee... tähendab, ma tabasin end arutlemast, kas raamat ei võiks tunduda mõnele ebaeluline, just näiteks lasnamäelasele või püstolreporterile või trendijüngrile... Tigude puhul on esimene seos või võimalik metafoor tõesti metafoor – ega ma seda metafooritust nii rangelt mõelnudki –, mis lahutamatult mõistest endast meenub: kiirus, st. kiiruse vähesus. Jean Cocteau pruugib sama sõna, vitesse, oma “Oopiumis” seoses taju muutustega oopiumipilves olles; või näiteks Jakob von Uexküll räägib erinevatest omailmadest, Umweltidest, looduses, näiteks teo enda jaoks ei liigu ta aeglaselt. Sama, kiiruse ja tigude kujund sobib kirjeldama ka erinevaid inimesi oma tavalises teadvusseisundis: osa inimesi elab, on, aeglasemini, ajaküllasemalt kui teine osa. Need on teod. Ja akvaariumis, nii ses klaasist kastikeses kui ka laiemas mõttes: vetevallas, elavad kõikvõimalikud kalad, molluskid, millimallikad, selgrootud, kes suudavad keskkonnaga kohaneda ka süvavetes, kus rõhk on kõrge, ja mis purustaks selgroo, suruks vee-elaniku sisikonna lömaks, kui ta ei oleks sama vedel ja voolav kui vesi. Nii et olla keskkonnaga kooskõlas nagu kala vees. Noh, ma olen ka autoril külas käinud – mis on iseenesest muidugi luuleväline seik – ja mulle on selge, et ruumi, rütmi ja luule vahel valitseb kooskõla. Ja ma arvan, et neid lugejaid ei ole vähe, keda Oidekivi luuletused sellisena kõnetada suudavad.

J. K.: Sõnamänguliselt: Oidekivi sõnad on teod – nii liikumist: aeglust, mõtisklemist, kui olemust: varjavat koda ja tundlikke tundlaid silmas pidades. Üks võrratu võimalus ennast teostada!