|
|
Renoveeritud reaalkool
|
||
Kirkad fassaadid Estonia puiestee veel roheliste puude vahel tõmbavad tähelepanu Tallinna Reaalkooli üle aasta kestnud renoveerimistööd on lõpule jõudnud. Ehkki reaalkool pole nii tähtis ehitis nagu Kadrioru loss, on linna varsti juba 120aastase esinduskooli taasavamine igati kaalukas sündmus. Nii Kadrioru lossi kui reaalkooli renoveerimisprojekti tegi arhitekt Katrin Etverk (Tallinna Restauraator). Reaalkoolid olid industriaalühiskonna sünnitis need pidid rahuldama kõrgendatud vajadust haritud insenerikaadri järele. Tallinna otsustati reaalkool luua 1872. aastal, avati siiski alles 1881. aastal kaheklassilisena majas Lai 49. Samal aastal asuti kohe ka uut maja ehitama. Kroonukoolide projekte oleks olnud ju võtta küll, kuid uue ajastu kool pidi olema väärikas ning projekti saamiseks korraldati konkurss. Laekunud 19 projektist oli pool välismaalt (arvatavasti Saksamaalt). Et peaaegu kõik Eestimaa kubermangu aktiivsemad projekteerijad Rudolf Knüppfer, Christopf August Gabler, Nikolai Thamm vanem ning linnainsener Carl Jacoby olid üriis, siis oldi juba ette häälestatud välisarhitekti leidmiseks. ürii esindusfiguuriks oli Peterburi tsiviilinseneride instituudi nimekas direktor Rudolf Bernhard, kes oli Eestimaal sündinud ja siia 1870. aastatel tagasi tulnud. Esimese koha reaalkooli konkursil sai Max Höppener Moskvast, teise Eestimaa kubermanguinsener Erwin Bernhard (Rudolf Bernhardi poeg) ning kolmanda Gustav Haencke Riiast. Konkurssprojektide seas oli lahendusi neogootikast neorenessansini (viimane kui historitsistlike koolihoonete obligatoorseim stiil ilmselt domineeris), eeskujud varieerusid Henri Labroustei Pariisi Sainte-Genevičvei raamatukogust keskaegsete kloostrikoolideni. Võitja Maximilian Höppener (1848 1924) oli õppinud Karlsruhe polütehnikumis (1865 69), 1870. aastal osales ta Badeni muuseumi ja raamatukogu ehitusel, edasi aga leidis tööd Moskvas. 1873 1914 oli Höppener Moskva linnavalituse tehnikakomitee liige ning sai sealtkaudu palju tellimusi veevärgist trammiliinide ja tööstushooneteni, projekteerides ka koole ja vaestemaju. Tallinna reaalkoolile on stilistiliselt sarnane Moskva IV naisgümnaasiumi hoone Sadovaja-Kudrinskaja 3 (1887). Höppeneri reaalkooli projekt oli selgete fassaadidega ning eriti hea plaanilahendusega. H-kujuline põhiplaan on väga kompaktne, mis on saavutatud saalide paigutamisega üksteise alla. Paraadtrepp annab majale pidulikkust, tagades ühtlasi koridoridele piisava valguse. Kooli esifassaad oli rangem, külgfassaad aga kammerlikum, pidulike saaliakendega, mille vahel klassikalised karüatiidid. Raamat, skulptuur, pintsel, palett ja muud atribuudid viitavad lausa konkreetsetele õppeainetele, karmid näod aga viivad mõtted tulevaste aegade naispedagoogide rangusele. Uue maja valmides 1884. aastal kasvas reaalkooli õpilaste arv 107-ni, kusjuures enamuse moodustasid baltisakslased. 1900. õppeaastal oli õpilasi juba 351, neist sakslasi 292 (aadlikke 87), eestlasi 8 , venelasi 44 ja muid rahvusi 7. Kui siinne aadel sulges protestiks venestamispoliitika vastu toomkooli, siis oli saksa noormeestel valida madalatasemelise kroonugümnaasiumi või Peetri reaalkooli vahel. Reaali lõpetajad võisid kohe astuda kõrgematesse tehnikakoolidesse (seepärast on siit rohkesti võrsunud insenere ja arhitekte), ülikooli astumiseks tuli teha lisaeksamid ladina keeles ja kirjanduses. Täna on reaalkoolil õpilasi 1050 ning majas kitsas juba ammu. 1981. aastal toimus kooli juurdeehituse arhitektuurikonkurss. Vilen Künnapu ja Ain Padriku mehiselt katusenurka hoidva atlandiga projekti mäletatakse tänini, reaalkool andis suurepärase võimaluse viljelda tollal moodsat postmodernistlikku klassitsismi. 1990. aastatel oldi realistlikumad ning hakati mõtlema sisemistele ressurssidele katusekorruse väljaehitamisele. Õuekülje uhke klaaslifti idee muinsuskaitselt kinnitust ei leidnud ning õige ka: ajalooline maja on väga hästi proportsioneeritud ning mis tahes kunstkeha külgepookimine mõjuks häirivalt. Liftiahtile leiti praeguses variandis koht maja sees. Reaalkool on taas ilus, nii ilus pole ta justnagu kunagi olnud. Katrin Etvergi projekti viis ellu AS Merko Ehitus. Esimene, mida tajud, on uued trepiastmed loogiline, et uued, aga ikkagi kahju tugevalt nõgusaks kulunud trepid olid kuidagi armsad. Pidulikus aulas rõõmustab silma seinte ja karniiside heledate värvitoonide tundlik vaheldumine (sisekujundus Tiiu Lõhmus/Tallinna Restauraator, teostus KAR grupp), trafarettornament lae ülaosas tundub siiski liiast. Sisekujunduses on kasutatud nii tüüpset kui eriprojektset mööblit ning valgusteid, sealjuures on kõik kodumaine: aula eriliseks peitsitud toolid on Standardist, eridisainiga mööbel Thulemalt. Pidulikumad valgustid meenutavad Estonia 1910. aastate neoklassitsistlikke lühtreid, olles siiski tunduvalt lihtsamad. Uudne on III korruse auditoorium, kuhu mahub kaks klassikomplekti. Lisandunud on kogu IV korrus väiksemate klassiruumide ja kabinettidega. Norida tahaks selle korruse imelike puutreppide kallal (mõjuvad kohmakalt). Päris kõik pole veel valmis. Poolkeldrikorrusel asuvasse söögisaali on planeeritud vitraaid. Rõõmustab, et vitraaikonkursi võitis Urmo Raus. Värskelt on veel meeles Rausi Tartu Jaani kiriku vitraaide kurb saatus, ehk läheb reaalkooli akendega asi paremini. Ehkki direktorid karmilt raha loevad, pole koolihoonete täiendamine kunstiteostega ometi luksus. Võib-olla saab just reaalkooli vitraail nähtud Leonardo da Vinci inimese mõõdust alguse kellegi kindel proportsioonitunne. Staadion on saanud uue katte ning pallikaitsevõrgud, väravpalliplats on aga ohverdatud autodele võimlemistunde siin enam ei tehta. Samas lõpetab siinne ühendus Georg Otsa tänavaga seni häirinud autode sahisemise mööda Estonia puiestee kõnniteid. Oma saatust jääb ootama hoovipealne maja, mille asemele kavatsetakse teha spordikompleks ning kus jätkavad väikesed reaalikad. Uudne heledus ja värskus, kuid tuttavad kahhelpõrandad, trepibalustraad, kõrged klassiuksed, aula pidulikud lühtrid, tammine kõnepult ja nööriga koolikell need kõik on samad, mis ikka olnud. Uuenenud reaal on säilitanud oma reaalilikkuse. Karin Hallas
|
