Kärt Hellerma jutustab seekord minemisest

kirjand3.jpg (24541 bytes)Kärt Hellerma uus, juulis aastal 2000 ilmunud romaan “Kassandra” errineb meil käibivast eestikeelsest kirjandusmassist. Kusjuures errinevuse jätame targu määratlemata. Teisiti öeldes – me ei tea, milles seisneb errinevus, ent me tajume seda, oleme selles veendunud.
Kõigepealt romaani sisust. “Kassandra” räägib ühe Kassandra-nimelise naise eksistentsiaalsetest probleemidest. Nimetatud naine puutub kokku nii meeste kui naistega, ta elab. Kassandral on ilmselt armukegi – Moses nimeks jne. Raamatu n.-ö. sisus on veel ühte ja teist. On midagi seksuaalsetki. Ent see pole tegelikult oluline. Sex ja seksuaalsus on marginaalsed nähtused. Nendest võib rääkida (Eesti/USA) prominentidega kokku puutudes, nendest võib rääkida kohvitassi ja viinapitsi taga. Ent siin on piir. Inimene/naine kui niisugune on oma alastuses alati üksinda. Jääb ainult võimalus sellest kirjutada. Hellerma kirjutab. Tema kui Kassandra probleemid pole seejuures seotud mitte niivõrd vananemisega, kuivõrd just minemisega. Kuigi vananemine on ka (ära)minemine.
“Kassandra” ongi raamat minemisest. See kirjeldab ühte võimalikku “ära”/ “üle” minemisest “valgusesse”. Kusjuures “valguse” kõige koloriitsem kirjeldus on antud seoses Aleksander Nevski katedraaliga Toompeal, ja see teeb teksti poliitiliseks – isamaalik oleks ju olnud valgust näha (taani/saksa/NATO-hõngulises) toomkirikus. Kuid valguse olemust silmas pidades on selge, et ortodoksne valgustab luterlikust paremini. Niisiis – Nevski katedraal ja Hellerma tekst: “Loojanguni oli veel aega. Päike paistis suurtest kirikuakendest sisse ja tekitas koos põlevate küünaldega suurde ruumi topeltvalguse, mille lähtekoht oli küll sama, kuid tähendus siiski erinev: üks oli ajalik, pidevas muutumises, teine kustumatu ja igavene. /---/ Õhtupäike vedas kahe maailma vahele selge murdejoone. Valgus tõusis siis pidulikult kõrgele, kuulutades justkui igal õhtul juubeldades ühte ja sama: taevas ongi mu kodukoht, mu tegelik ase.” (K. Hellerma. Kassandra. Tallinn 2000, lk.185,186). Toodud tsitaat loob “Kassandrast” mulje kui tegelikkust teologiseerivast, kui religioossust ideologiseerivast teosest. Nii see ongi. Hellerma tõmbab õhtupäikese abil “kahe” maailma vahele tõesti selge “murdejoone”. Ent see murdejoon on ju vaid osakene diskursusest. Diskursus kui niisugune sõidab üle murdejoonte, sõidab ka üle Nevski katedraali.
Hellerma “Kassandra” kui osa(kene) diskursusest representeerib meile selgesti dialoogi kui vaidlust (subjekt räägib mingisuguse Teise ehk Wõõraga) tema virtuaalses kokkupõrkes monoloogi kui vastusega (inimene iseenda sees, n.-ö. subjekt oma subjektiivsuses). Teisisõnu – romaanis on selgesti eristatavad stseenid, kus kaks tegelast vestlevad otsese kõne vahendusel ja peaaegu ilma n.-ö. remarkideta (näiteks lk. 48 – 52). Ja seal on ka stseenid, mida sisustab monoloog eeltoodud tähenduses – näiteks lk.187 – 196. Me võime niisugust kirjutuslikku (tehnoloogilist) lahendust pidada heaks või halvaks, – faktiks jääb, et igasuguse diskursuse ontoloogilist alust saab taandada vaidluse ja vastuse paratamatule lineaarsusele. Selles mõttes on Hellerma romaan “Kassandra” ülimalt ontoloogiline.
Lisame lõpuks ka veidikene teooriat. Muidugi tekitavad vaidlus ja vastus alati teatava vormi, teatava vormilise paratamatuse, tekitavad nn. vormistamise probleemi. Aga jah, – kas ja kuivõrd saame siin üleüldse kasutada pragmaatilist vormi-kategooriat (selles mõttes, nagu räägime näiteks koogi- või koolivormist)? Kusjuures kahtlemata on igasuguses eestikeelses mõtlemises (nn. geneetilises eestikeelsuses) igasugune vorm alati ühendatav/ühendatud implitsiitse normiga, s.t. on normatiivne. Võib ju isegi väita, et eestikeelsuses on iga vorm ka alati normiks ja vice versa, ja et see on alati ka eestikeelsusele tunnusliku alliteratiivsuse(assonantslikkuse) tulemus. See on jääk. See on mingi null-binaarsus jne. Aga niimoodi läheme Hellermast liiga kaugele. “Kassandra” tekstina on ikkagi binaarne akt, ta vaidleb ja vastab, ta on teoloogiline. Sellepärast on ta ka (seltskonda) sobimatu.

Toomas Liiv