Kes või mis on TNT?
Kaua on sellest juba möödas, kui viimati Tallinnas midagi
organisatsioonilist noori kirjanikke ühendavat loodi (aususe mõttes
tuleks siinkohal mainida kaht rühmitust – Mustrid ja Õigem
Valem, mis kujutavad endast küll pigem väikesi sõpruskondi).
Eelmise aasta suvel sidus koguteos "Kruogan" enda ümber nooremat kirjanikkonda,
ent see ei seadnud eesmärgiks jääda püsivaks ühenduseks.
Ning ikkagi oli tänaseni Taanilinn Tarbatust, NAKi ja Erakkonna kodulinnast,
selles mõttes oluliselt maas.
Ent nüüd on sündinud ka põhjaeesti noorkirjanike
püsiv kooslus eesmärgiga pakkuda lõunale konkurentsi:
maimukese nimepanekupäevaks võib lugeda 19. septembrit 1998,
mil otsustati Tallinna Noorte Tegijate kasuks. Ilmaletulek aga leidis aset
umbes kümme kuud varem. Selle kümme kuu jooksul jõuti
grupeeringut ebaametlikult hüüda Põhja-Eesti Noorteks
Autoriteks ja Tallinna NAKiks (pluss veel mõned siit-sealt ajakirjandusest
läbi lipsanud variatsioonid ja veidrused).
TNT tuglaseks võib pidada Ivar Silda, kes kogus 1997. aasta
novembris-detsembris kokku seltskonna üliandekuse algega prosaiste-luuletajaid.
(Ei tasu mainimata jätta ka tema 1998 Kristjan Jaagu sünnipäeval
organiseeritud Noorte Suleseppade Sidumist, mis loodetavasti saab traditsiooniks.)
Senikaua käidigi lihtsalt seltskonna mõttes koos (toimusid
ka mõned kirjandusõhtud – näiteks "Vaikelu vatiteki
ja veiniga"), kuni otsustati toppida leivad ühisesse kappi nimega
TNT (järgnesid kirjandusõhtud "Väikesed nukud" ja "Nägu",
hiljem teisedki.)
Kindlasti tuleb märkida, et TNT ei ole rühmitus, vaid
manifestitu organisatsiooniline ühendus. Kunstnikupalged, loomingulised
põhimõtted ja maailmavaatelised tõekspidamised on
rühmituse loomiseks lihtsalt liiga erinevad.
Seisuga 10. IV 1999 kuuluvad TNTsse Tuuli Botik, Mihkel Bravat,
Marko G., Raili Ilves, Jana Lepik, Hedda Maurer, Marie Myrk, Neeme Põder,
Jürgen Rooste, Helen Sandström, Ivar Sild, Siuts ja Wimberg.
Ja et anda ettekujutust TNT mitmepalgelisusest…
Tuuli Botik on ilulembene XX sajandi lõpu poetess, selline
ajatu, et tunned küll tema põlvkonna hõngu, samas helgib
sealt midagi eht-eestlaslikult õrna (mäletate veel Arbujaid?).
Riimide sujuvus, lihtne, puhas lüürika jätavad pärast
lugemist parasjagu tagasikukkumisruumi. Ajuti eksib luuletüdruk ka
ingliskeelsele rajale, mis ei ole vahest tema luule tugevaim ja (vähemalt
TNT-laste seas) hinnatuim osa.
Ainult luulega tegeleb ka Mihkel Bravat. Mihkel on kogu TNT
kõige tundeehtsam, siiram ja avameelsem poeet (nagu ka Neeme Põder).
Mihkli luulesse ei ole lõpmatuseni mahutatud erisuguseid kujundeid
ja allhoovusi, tema luule on hoopis lihtne ja rikkumatu, jõeveena
sulisev kahekõne iseendaga. Mitte enese imetlemine, vaid enese jälgimine,
ka elu jälgimine –
Paat jõevees
köis kaldal
istud sees ja vaatad elu
pilk on kõrvaltvaataja oma
Mihkli luule puhul on eranditult tegu vabavärsiga, kus meeleolu
loomisel on tähtis panus asetatud ka hakitud ja kaootilisele kirjapildile.
Marko G. (käesolevaks ajahetkeks on tast saanud lihtsalt
Marko Kivimäe) esindab TNT kitsukest proosaparnassi. G. lüürilise
alatooniga proosa jääb lühijutu valdkonda ning käsitleb
eksistentsialistlikult üldinimlikke teemasid. Sealjuures väärib
mainimist tema proosa eepiline, jutustav külg. G. jutustab lugu, milles
on peaosas alguse, teemaarenduse ning lõpuga ühtlane tegevus
(nõnda talitavad TNTs veel vaid Helen Sandström, Raili Ilves,
Hedda Maurer ja vahel harva Wimberg). G. meetod on realistlik lüürika
– tema juttude lüüriline tegevus leiaks vaevalt aset reaalses
maailmas, aga nois ulmis tundub see ülimalt realistlikuna – G. uitab
nimelt tihti ka teadvuse piirimail. Väikeses mahus eksisteerib ka
G. luulet – postmodernistlikku vabavärssi, kuhu on mahutatud suguelu,
tutvusringkond ja alkohol.
Raili Ilves on TNTs ainus ülirealistlik prosaist. Tema
lühijutu süzee on võetud reaalselt läbielatud minevikust.
Jutustades paneb Ilves rõhu ladusale esitusele, tekstisisene sõnum
puudub. Autor ei vihja kuidagi lugejale, et mingit võtit kasutades
pääseb too tekstile uuest, põhiolulisest küljest
ligi. Järelikult lugejal säärane võimalus puudub.
Tal jääb üle vaid lugeda lihtsat lugu näiteks sellest,
kuidas magusanäljas tüdruk (autor ise) ema kommikarbi tühjaks
sõi ja kuidas ema selle karbi pärast oma hambaarstile kinkis.
Raili Ilves on klassikirjand alguse, teemaarenduse ja lõpuga, milleks
soovitavalt on puänt. Ilves on TNTs vajalik vaheldus, pakkudes ülejäänute
intermodernismile ja/või sundimatule enesepeegeldusele lisaks lihtsust
ja selgust.
Jana Lepik tegeleb ainult luulega. Esmajärjekorras torkab
tema loomingus silma selle rahulikkus. Autoril ei näi olevat kuhugi
kiiret. Stoilise rahuga koketeerib ta kristlaste jumalaga, kirjeldab uusi,
enese poolt loodud seoseid, kujundeid. Riimitud luule meeleolu kannatab
vahel siiski liigselt triviaalse vormilahenduse pärast.
Millest laulab Jana Lepik ? –
Siis silmad valgest hangest,
lill aralt ilma piilub –
ma laulan laulust kangest
ja kotkaist tormiteedel
ja enda peegelpildist
sel selge ööga reedel.
Hedda Maurer on TNT noorimaid liikmeid. Tegeldes nii proosa
kui luulega on tema päralt kõik see, mis on näha veel
keskkooliealisele, kuid ei ole enam näha ülikooli viimasel kursusel.
Vaatamata eale on autor seejuures vaba igasugusest pubertismist ja Weltschmerzist,
millega nii noori kirjanikke tihti seostada armastatakse. Maureri tähtsaks
pärisosaks tänases noorkirjanikkonnas on ka oma aja vaimu kajastamine,
tema kõrval on vähe teisi, kelle loomingus esineks kasvõi
läbilipsamise kujul eesti tänast päeva.
Sarnaselt Sandströmile, Ilvesele ja G.-le on Maureri proosa realistlik
ja tihti lühiproosa kaanoneid järgida püüdev, jutustamise
laad on aga intermodernselt hüplev ja isiklik, lastes igal lugejal
autorit suvalisel viisil mõtestada ja mõista.
Luules on Maurer välja arendanud endale meelepärase meetrumi
ja välise vormi, kasutades seejuures raskepärast riimvärssi.
Hedda Maurer on ennast avaldanud ajakirjanduse veergudel ja kirjanduslikus
koguteoses "Kruogan", peale selle on tema luuletekst "Leek lõhestab
me vahel voodid…" viisistatud ja avaldatud lauluna.
Marie Myrk on proosalugudes ühendanud selgelt väljakujunenud
stiili ja omapära ning imelise kergusega väljapeetud meeleolu.
Tema tekstides puudub eepilisel küljel praktiliselt igasugune tähtsus
– see on küll täiesti olemas, aga kaootiline ning segane. Myrk
pajatab mingi loo, teeb seda hästi kiiresti, otsekui möödaminnes,
siuh-säuh! – näe, nii juhtus, need olid tegelased, nad ütlesid
seda ja toda, lõpuks läks nii – ja vat – kõik! Samahästi
võinuks tegevus olla hoopis teine või hoopis olematu, sest
Myrgil on tähtsaimal kohal meeleolu. Tegevus, kirjeldus on allutatud
täielikult meeleolu tööriistaks. Myrgi juttude vormiline
valitseja on rütm – lausete, sõnade, häälikute rütm,
mis mõjub mingilaadse musikaalse võnkumisena. Eriti hästi
on see tunnetatav autori enda esituses.
Luuletaja Myrgist on põhjust rääkida üheainsa
luuletuse ("Eleegia") puhul, mis viisistatuna on muutunud populaarseks
lauluks. See on ühtlasi ka M. Myrgi seni ainus avaldatud tekst.
Neeme Põdra (Monaco) loomingumeetod on depressiivne teadvuse
vool. Või siis lihtsalt väsinud enesekaemus. Põder on
enesesrändaja (nagu ka Wimberg oma loomingu enamuse ulatuses). Erinevalt
Mihkli õhulisemast ja kergemast enesega lobisemisest on Neeme luule
sünge, maniakaalne väsinu ägamine, palavikus pomisev, täis
õitsvate sirelite öökimaajavat haisu. Neeme luule on öö
läbi ülevalolek, igas tunnis vähemalt kaks tassi musta kohvi,
suhkruga. Erinevalt kümnetest (sadadest) teistest teadvusevoolutsejatest
on Põdra luules hõlpsalt tabatav tundmuse usutavus.
"Ära tule minu juurde endaga – sarnased oleme kõik
–, tule minu juurde kunstiga," ütles Juhan Liiv. Neeme Põder
võib rahus J. Liivi juurde minna – tema on selle "enda" muutnud
kunstiks.
Jürgen Rooste
*
täna kloostriaida menüüs
marineeritud munad
mit dem zeitgeist
praet põrsas
a la descartes
luule omas mahlas
kogu karneeringuga
ja minu labane nägu mis algab kusagilt säält
kus lõpevad eelnenud kokakunstieksperimentide möödalaskmised
Jürgen on kahtlemata TNT kõige lõbusam luuletaja.
Oma luuletused segab ta kokku absurdist, groteskist ja elurõõmsast
naljatamisest. Hakates otsima mingit tõsist alatooni või
sõnumit, jääb Jürksi luuletustelt narrimütsi
kiskunu kindlasti kimpu, sest tuvastada võib mida tahes. Nii et
ilmselt polegi Jürgeni luule puhul oluline muu kui kunst kunsti pärast,
naljatamine naljatamise pärast. Võrdlus Ehiniga on siinkohal
absoluutselt mõttetu. Vorm? See on nii riimis kui riimitu (proosat
J. eriti ei kirjuta). Autor kasutab ohtralt filologisme – märgib vahel
poolvokaale, geminaate ja muid transkriptsioonialaseid nähtusi, lisaks
veel uudissõnu, kõnekeelt (jäänd, söönd),
lühikesi verbivorme (jäet, köet, praet), n-lõpulist
seesütlevat ja murdekeelt. Kolme viimast ei saa kuidagi pidada siurulaste
ainuomanduseks; koos filologismidega aitavad nad Jürgeni luulet veelgi
isikupärasemaks muuta.
Vabakutselise ajakirjanikuna on Helen Sandström harjunud
kirjutama (siiski) realistlikult. Samas võtmes jätkab Helen
ka ilukirjanduses. Jäädes prosaistiks, on tema looming TNTs kõige
tugevama eepilise küljega. Tundmuse manang, ideestik, filosoofia,
sõnumgi – kõik need on Heleni juttudes esinedes sinna sattunud
juhuslikult. Kõik, mida realist Helen teeb, on see, et ta mõtleb
välja ja paneb kirja lihtsa ja tavalise loo "reaalsest" maailmast,
minu ja sinu keskelt, ja ainus nõue oma kirjatükile näib
tal olevat ladusus, selgus ning följetonistlikult ajaviiteline meeleolu.
Ivar Sild on väljakujunenud luuletajaisiksus. Tema erialaks
luulemaal on istuda ülikirevaid kujundeid tootva pildimasina taga
("Pildimasin" on ta tulevase kogu pealkirigi). Ivar on end jäägitult
pühendanud luulele – vabavärslikule ja veidi intermodernistlikule
(Ivar Silla enda leiutatud termin oma luuletajapalgele). Enda varasemil
sõnul on tema luuletuste riimideks kujundid. Tundub lausa uskumatuna,
kui säravaks suudab Ivar teha ühe kümnerealise luuletuse
– justkui jõulupuu! Hakates üht sellist kümnerealist lahti
harutama, lõpetad sasipuntras. See ongi Ivari luule omapära
– kukerpallitamine värvide, esemete, olendite, tegemiste, tunnete,
pildistuste, hetketabamuste ja muidugi intertekstuaalsusega. Sellest johtuvalt
on Ivari luule TNTs raskepäraseim. Viimasel ajal on Ivar treinud ka
erinäolisi "modifitseerit" sonette.
Ivar Sild on TNTs ainus, kes on avaldanud iseseisva luuletuskogu. Peale
selle on tema loomingut ilmunud veel ajakirjanduse veergudel.
Siuts on ehk üks TNT salapärasemaid liikmeid, tema
tasase olemise ja hääle taga peitub terve muinasmaa. Ta on ainus
TNT-lane, kel on väljakujunenud omamütoloogia (midagi säärast
kohtame võibolla Wimbergil, vahest liigub sinnapoole oma viimase
aja luuletusis ka Marko G.). Teatritagune Maailm, Dorothea, Travis jne.
– raske on mitte selle ilma lummusesse sattuda. Varasem Siuts õhkab
tänavatest, bussipeatustest, suitsuste ruumide viimastest jutuajamistest,
täis linnaõhtute elutunnet. Siuts vihiseb juba üle taeva.
*
Aga olen millegipärast veendunud
Elu võimalikkuses
õhust kuni armastuseni
Nii ei teki
7nda korruse rõdult alla vaadates
tarbetuid kahtlusi
Viimasena jõuab järg Wimbergi kätte, kes enda
põhialaks peab proosat, ent tegutseb tagajärjekalt ka luuletuste
kirjutamisel. Ise kutsub ta ennast seejuures neoluuletajaks, sest on veendunud
– kauneim luule on lihtne, selge ja arusaadav luule, mis on samas ka vormiliselt
korrektne. W. harrastab nii vemmal-, löök- kui ka lüürvärssi.
Proosas on Wimpsi þanr lühivorm, kus – nagu Myrgilgi – tegevus
kui selline on tähtsuselt tagaplaanil. Tähtis on hoopis meeleolu
ja sõnade, lausestuse rütm. Enda sõnul teeb W. ridu
ainult selleks, et nende vahele mahutada öeldamatut. Mitte miski,
mida on võimalik sõnadesse valada, pole seda väärt
– nii kõlab prosaisti Wimbergi moto. Ülisuure osa W. luule-
ja proosaloomingust hõlmab kaootiline lapsepõlve mälestuspiltides
hõljumine. Järgnev teema, eelmisega seotugi, on loodus. Ning
alles siis järgnevad aktuaalteemade ja tänapäeva reaalsuse
käsitlused laial tundeskaalal. Erikohal Wimpsi loomingus on võitlev
eesti ideoloogia.
Wimberg on osalenud kirjanduslikus koguteoses "Kruogan" ja avaldanud
end veel kirjutava pressi veergudel.
Et ennast trükitult avaldada, on lähitulevikku plaanitud
almanahhi ilmumine. 24. märtsil leidis selle sündmuse promona
Tallinnas Kirjanike Majas ja Tartus Legendis aset menukas kirjandusõhtu
"Mõned ei tahtnudki", mida tinglikult nimetati ka "interaktiivseks
almanahhiks". TNT pärisalmanahhi ilmumine seisab viimasel ajal teravaid
mõttevahetusi tekitanud kultuurkapitaliraha taga, sest tuleb tõdeda
– noorte tegijate kaukas palju pole ning kirjanduslikule tegevusele naljalt
sponsoreid ei leia. Ivar Sild, Jürgen Rooste ja Siuts ilmutavad ennast
peagi Loomingus, samuti on kirjastamisel Ivari uus luulekogu. Avalikkuse
ette on romaanikoguga valmis startima ka Wimberg. Eesmärgiga end suuliselt
avaldada on TNT teinud mitmeid luuleõhtuid ja kavatseb nendega jätkata
ka edaspidi. Ühtlasi toimub pidevalt TNT liikmeskonna suurenemine
paljutõotavate noorte literaatide arvelt.
Võib tõestatuks lugeda väite, et eesti kõige
noorem kirjanikkond on juba välja kujunenud. Peatselt teevad nad ka
suu lahti – mitte selleks, et hammustada suur tükk millestki valmisnäritust,
vaid selleks, et öelda oma kõva sõna, vahest vihanegi.
Ats Ojasoo
|