Kriitilise mõtte pidupäev
 
Prantsuse filosoof ja meediakriitik Pierre Bourdieu tekitab oma teosega “Televisioonist” elavat vastukaja.

Pierre Bourdieu’ “Televisioonist” ilmumine oleks pidanud tekitama kära ja segadust, proteste ja seisukohavõtte ning seda mitte ainult teleajakirjanike, -töötajate ja -juhtide, vaid igasugu meediaga seotud inimeste poolt. Sest see, mida Bourdieu ründab, ehk keskmiste keskmisele massmaitsele ehk pahatihti mitte kellelegi suunatud lame ja selgrootu, kõmu- või lühiuudisest toituv suund valitseb Eesti meediamaastikul üha kasvava järjekindlusega. Asjaolu, et erilisi pahameelepuhanguid ei kostagi sellise meediasõnumi tootjate poolelt, näitab, et midagi pole karta. Pealegi, vaevalt, et need tegijad kipuvad Bourdieu’ raamatut lugema.
Seevastu kriitilised intellektuaalid rõõmustavad. Lõpuks ometi on ilmunud analüüs, mis väärib analüüsi nime, pealegi kuulsa välismaalase sulest ja nii ei saa keegi väita, nagu elavat autor oma isiklikke huve või komplekse välja. Väide, mis nii väikesel kultuurimaastikul rohkem kipub tõe kuju võtma, kui seda tõde seal üldse on, siis kui vaja kellelegi nö. ära teha. Võimulolijate tõde on aga “loomulikult” nende erakondlikest huvidest prii.
Bourdieu lähtub oma kultuuri- ja vastavalt ka ajakirjandusvälja analüüsis neil väljadel paiknevate isikute ja institutsioonide – mis veelgi olulisem – võimu, (sümboolse) kapitali, huvide jne. koostoimest ja põrkumistest. “Ajakirjanikud – õieti peaks ütlema ajakirjandusväli – võlgnevad oma tähtsuse ühiskonnas tõsiasjale, et nende käes on tegelik monopol informatsiooni tootmise vahendite ja laia leviku üle, ning nende vahendite kaudu selle üle, kuidas niinimetatud “avalikule ruumile”, see tähendab, suurele levialale pääsevad ligi lihtsad kodanikud, ja samuti teised kultuuritootjad, õpetlased, kunstnikud ja kirjanikud” (lk. 40). Nii kaotab televisioon ja ajakirjandus üldse ausa rahva teenri rolli, kes moonutamatult tegelikkust peegeldavad ja tõde päevavalgele toovad. Vastupidi, iga ajakirjanik, iga väljaanne ja kanal omab teatavat võimu tegelikkuse loomisel, selle konstrueerimisel ning siis selle sõnumi rahvale pähemäärimisel.
Tegelikult on ajakirjandusväljal tohutu kontroll inimeste ja kahjuks ka nende meelte üle; Eestis on erimeelsete ja alternatiivsete väljaannete puudumise tõttu ajakirjanduse mõjuvõim ühiskonnas isegi ebanormaalselt suur.
Eesti meedias toimivast nähtamatust tsensuurist pole siiani eriti räägitud, kuigi oleks vist aeg. Kes söandab väita, et igasugune sõnum, mis ütlemist väärib, jõuab inimesteni? Kultuuri pisendamine ja labastamise või kontrollimise katsed on ilmselt ainult üks näide sellest turunõudlusega põhjendatavast tsensuurist, mille ainuke argument on “see ei huvita lugejaid”. Kummalisel kombel on selle otsustuse tegemise õigus mitte lugejail, vaid omanikke (või teab mis muid erakondi) esindavail toimetajail. 
Eesti Raadio ja ETV ühendamisplaanide ajal rääkisid paljud (noored, uusparempoolsed, reformierakondlikud, jne., jne.) inimesed sellest, et publik pole ERist ja ETVst huvitatud. Küsimata, milline publik. Ning kui isegi võib välja ajada mingi laia massimaitse jäljed, siis Bourdieu märgib tabavalt, et “ajalooliselt on kõik kultuuritooted /…/ loodud publiku ootuste ja kaubandusloogika vastaselt” (lk. 23). 
Veel üks paljudest joontest, mida Bourdieu kirjeldab, on nii iseloomulik eesti meediale, seekord enam telemeediale – see on fast-thinkers. Bourdieu väidab koos paljude teiste intellektuaalidega, et ajanappus ei soodusta mõtlemist, aga meie ajastu on ju kiire. Ning eriti kiireks näib olevat läinud praeguses meie ruumis. Raha on vähe, nii tulebki seda kogu aeg juurde teha. Kiiresti lõõgastuda, kiiresti luua.
Televisioon kui meelelahutustlik meedia privilegeerib kiirmõtlejaid, kes “loovad kultuurilist fast-foodi, ette ära seeditud, ette ära mõeldud kultuuritoitu” (lk. 25) ning näitab, et kultuur, mõtlemine ja kõik muu aeganõudev, kulukas, aga raha mitte sissetoov ja muidu mõttetu tegevus on meil ikkagi omal kohal, kui just mitte aukohal. Sel ajastul, kus, nagu Bourdieu väidab, “keegi enam ei mõtle” (lk. 25). 
Pealegi on see ohutu: kiirmõtleja ei hakka ühiskonna aluseid kangutama, ta ei küsi, et miks üldse peaks sellist kiirkultuuri promoma, et miks peaks sõjandus olema väärtuslikum kui luule, et mis ühiskond see on, kus võimulolijate nägemus kirjeldab ajalugu nii, nagu see oli. Tal pole selleks aegagi. Kiirmõtleja on ohutu, sest peamiselt mõtleb ta iseenda peale: et milline ta ekraanil/pildil välja näeb, mida prominentsed kolleegid mõtlevad, et kas arvustused tulevad head, no ja sinna ta aeg siis kulubki. Mõtted, mida ta välja paiskab, on peamiselt ühed ja samad ning reeglina ka vaatajaile-kuulajaile mõnusalt tuttavad ja omad. 
Telepildi ohutuse tagab ka see oma ringi tegijate pidev ekspluateerimine. Ikka ühed ja samad näod, sarnased mõtted, nii ongi konflikt, millest kriitiline mõte võib hargnema hakata, välditud. 
Kindlasti on läbimurdeid sellest süsteemist, eriti tuleb neid ette segastel aegadel, kui on palju lubatud ja struktuurid alles kujunemas. Minu meelest valitses 1990ndate alguse ja keskpaiga eesti meedias üllatavalt suur eri vaadete, eri inimeste, erinevate ilmade paljusus. Meie turu väiksusega selle erinevuse kiiret kokkukuivamist põhjendanud meediagurud ilmselt unustasid, et lõplik kinnimätsimine pole alati võimalik. Ehk aitab Bourdieu analüüs meilgi oma meediat kriitilisema pilguga vaadata, sest see põlvkond, kes pimesi usub trükimusta või telepildiga pühitsetud tõesse, on juba siin. Kuigi vaevalt, et neid Bourdieu’ juurde juhatatakse. Ega’s midagi, las siis vähemalt kriitilise mõtte esindajad rõõmustavad, neil pidupäevi ju nii vähe.

Katrin Kivimaa