Kriitilise mõtte pidupäev
|
Prantsuse filosoof ja meediakriitik Pierre Bourdieu tekitab
oma teosega “Televisioonist” elavat vastukaja. |
Pierre Bourdieu’ “Televisioonist” ilmumine
oleks pidanud tekitama kära ja segadust, proteste ja seisukohavõtte
ning seda mitte ainult teleajakirjanike, -töötajate ja -juhtide,
vaid igasugu meediaga seotud inimeste poolt. Sest see, mida Bourdieu ründab,
ehk keskmiste keskmisele massmaitsele ehk pahatihti mitte kellelegi suunatud
lame ja selgrootu, kõmu- või lühiuudisest toituv suund
valitseb Eesti meediamaastikul üha kasvava järjekindlusega. Asjaolu,
et erilisi pahameelepuhanguid ei kostagi sellise meediasõnumi tootjate
poolelt, näitab, et midagi pole karta. Pealegi, vaevalt, et need tegijad
kipuvad Bourdieu’ raamatut lugema.
Seevastu kriitilised intellektuaalid rõõmustavad.
Lõpuks ometi on ilmunud analüüs, mis väärib
analüüsi nime, pealegi kuulsa välismaalase sulest ja nii
ei saa keegi väita, nagu elavat autor oma isiklikke huve või
komplekse välja. Väide, mis nii väikesel kultuurimaastikul
rohkem kipub tõe kuju võtma, kui seda tõde seal üldse
on, siis kui vaja kellelegi nö. ära teha. Võimulolijate
tõde on aga “loomulikult” nende erakondlikest huvidest prii.
Bourdieu lähtub oma kultuuri- ja vastavalt
ka ajakirjandusvälja analüüsis neil väljadel paiknevate
isikute ja institutsioonide – mis veelgi olulisem – võimu, (sümboolse)
kapitali, huvide jne. koostoimest ja põrkumistest. “Ajakirjanikud
– õieti peaks ütlema ajakirjandusväli – võlgnevad
oma tähtsuse ühiskonnas tõsiasjale, et nende käes
on tegelik monopol informatsiooni tootmise vahendite ja laia leviku üle,
ning nende vahendite kaudu selle üle, kuidas niinimetatud “avalikule
ruumile”, see tähendab, suurele levialale pääsevad ligi
lihtsad kodanikud, ja samuti teised kultuuritootjad, õpetlased,
kunstnikud ja kirjanikud” (lk. 40). Nii kaotab televisioon ja ajakirjandus
üldse ausa rahva teenri rolli, kes moonutamatult tegelikkust peegeldavad
ja tõde päevavalgele toovad. Vastupidi, iga ajakirjanik, iga
väljaanne ja kanal omab teatavat võimu tegelikkuse loomisel,
selle konstrueerimisel ning siis selle sõnumi rahvale pähemäärimisel.
Tegelikult on ajakirjandusväljal tohutu
kontroll inimeste ja kahjuks ka nende meelte üle; Eestis on erimeelsete
ja alternatiivsete väljaannete puudumise tõttu ajakirjanduse
mõjuvõim ühiskonnas isegi ebanormaalselt suur.
Eesti meedias toimivast nähtamatust tsensuurist
pole siiani eriti räägitud, kuigi oleks vist aeg. Kes söandab
väita, et igasugune sõnum, mis ütlemist väärib,
jõuab inimesteni? Kultuuri pisendamine ja labastamise või
kontrollimise katsed on ilmselt ainult üks näide sellest turunõudlusega
põhjendatavast tsensuurist, mille ainuke argument on “see ei huvita
lugejaid”. Kummalisel kombel on selle otsustuse tegemise õigus mitte
lugejail, vaid omanikke (või teab mis muid erakondi) esindavail
toimetajail.
Eesti Raadio ja ETV ühendamisplaanide ajal
rääkisid paljud (noored, uusparempoolsed, reformierakondlikud,
jne., jne.) inimesed sellest, et publik pole ERist ja ETVst huvitatud.
Küsimata, milline publik. Ning kui isegi võib välja ajada
mingi laia massimaitse jäljed, siis Bourdieu märgib tabavalt,
et “ajalooliselt on kõik kultuuritooted /…/ loodud publiku ootuste
ja kaubandusloogika vastaselt” (lk. 23).
Veel üks paljudest joontest, mida Bourdieu
kirjeldab, on nii iseloomulik eesti meediale, seekord enam telemeediale
– see on fast-thinkers. Bourdieu väidab koos paljude teiste
intellektuaalidega, et ajanappus ei soodusta mõtlemist, aga meie
ajastu on ju kiire. Ning eriti kiireks näib olevat läinud praeguses
meie ruumis. Raha on vähe, nii tulebki seda kogu aeg juurde teha.
Kiiresti lõõgastuda, kiiresti luua.
Televisioon kui meelelahutustlik meedia privilegeerib
kiirmõtlejaid, kes “loovad kultuurilist fast-foodi, ette
ära seeditud, ette ära mõeldud kultuuritoitu” (lk. 25)
ning näitab, et kultuur, mõtlemine ja kõik muu aeganõudev,
kulukas, aga raha mitte sissetoov ja muidu mõttetu tegevus on meil
ikkagi omal kohal, kui just mitte aukohal. Sel ajastul, kus, nagu Bourdieu
väidab, “keegi enam ei mõtle” (lk. 25).
Pealegi on see ohutu: kiirmõtleja ei hakka
ühiskonna aluseid kangutama, ta ei küsi, et miks üldse peaks
sellist kiirkultuuri promoma, et miks peaks sõjandus olema väärtuslikum
kui luule, et mis ühiskond see on, kus võimulolijate nägemus
kirjeldab ajalugu nii, nagu see oli. Tal pole selleks aegagi. Kiirmõtleja
on ohutu, sest peamiselt mõtleb ta iseenda peale: et milline ta
ekraanil/pildil välja näeb, mida prominentsed kolleegid mõtlevad,
et kas arvustused tulevad head, no ja sinna ta aeg siis kulubki. Mõtted,
mida ta välja paiskab, on peamiselt ühed ja samad ning reeglina
ka vaatajaile-kuulajaile mõnusalt tuttavad ja omad.
Telepildi ohutuse tagab ka see oma ringi tegijate
pidev ekspluateerimine. Ikka ühed ja samad näod, sarnased mõtted,
nii ongi konflikt, millest kriitiline mõte võib hargnema
hakata, välditud.
Kindlasti on läbimurdeid sellest süsteemist,
eriti tuleb neid ette segastel aegadel, kui on palju lubatud ja struktuurid
alles kujunemas. Minu meelest valitses 1990ndate alguse ja keskpaiga eesti
meedias üllatavalt suur eri vaadete, eri inimeste, erinevate ilmade
paljusus. Meie turu väiksusega selle erinevuse kiiret kokkukuivamist
põhjendanud meediagurud ilmselt unustasid, et lõplik kinnimätsimine
pole alati võimalik. Ehk aitab Bourdieu analüüs meilgi
oma meediat kriitilisema pilguga vaadata, sest see põlvkond, kes
pimesi usub trükimusta või telepildiga pühitsetud tõesse,
on juba siin. Kuigi vaevalt, et neid Bourdieu’ juurde juhatatakse. Ega’s
midagi, las siis vähemalt kriitilise mõtte esindajad rõõmustavad,
neil pidupäevi ju nii vähe.
Katrin Kivimaa
|