Erki Pehki lummab ideaali kättesaamatus. Harri Rospu

“Maestro Erki Pehk, saal on pime, palun alustame etendust,” kõlab inspitsiendi hääl, kui pulti astub noor dirigent Erki Pehk. Ta on rahvusooperis jõudnud juhatada kõiki praegu repertuaaris olevaid operette, muusikali “Hallo, Dolly!”, oopereid “Cyrano de Bergerac” ja “Carmen”, ballette “Giselle” ja “Uinuv kaunitar”. Seda on 31aastase dirigendi ja viieaastase staa�i kohta üsna palju. Rahvusooperisse asus Pehk tööle 1994. aastal pärast Eesti muusikaakadeemia lõpetamist (1993) ning orkestridirigeerimise täiendusõpet Läti muusikaakadeemias Paul Mägi juhendamisel.

Kuidas jõudsid dirigendiametini? Kes on sind sellel teel mõjutanud?
Inimesi, kes mind eri etappidel on mõjutanud, on palju. Nende hulka kuuluvad kindlasti õpetajad. Kuid kõige esimene ja ilmselt määrava tähtsusega sündmus oli see, kui nägin pisikesest mustvalgest telerist, kuidas Mravinski dirigeeris. Sellest on väga võimas mälestus. Olin siis viie- või kuueaastane, aga pean seda fataalseks sündmuseks. Kindlasti mõjutas mind ka perekond. Mu isa Heino Pehk on Võrus tunnustatud muusikategelane, mistõttu minu tee muusika juurde oli ilmselt kergem ja tõenäolisem.
Estonias oled juhatanud peamiselt operette?
See on väga raske �anr. Operett ja muusikal on väga selge faktuuriga. Neis leiab sageli tuttavaid meloodiahitte, mida teatakse peast, nii et iga kõrv tajub kohe ära, kui midagi läheb viltu. Peab olema ääretult täpne. Operetis on ka väga tähtis osa draamal. Kui lugu ise ei kanna, siis pole põhjust muusikat alustada. Kuid sageli pole operetis sü�eed ollagi ja loo hingus tuleb saavutada muusikaliste vahenditega. Arvatakse, et operetis peab dirigent alluma lavastajale, kuid leian, et nad peaksid olema võrdsed, et teha väga head koostööd. Lavastaja peab olema ääretult musikaalne ning dirigent jälle hea dramaturgiavaistuga, et muusika haakuks draamaga ning sünniks hea operett.
Kellega on sul väga hea koostöö olnud?
“Hallo, Dolly!” tõime välja koos Ingo Normetiga ja temaga tekkis küll suurepärane tandem. Ta ei lavastanud ainuüksi draamalugu, vaid oli avatud kõigele, mis toimus muusikas ning arvestas ka dirigendi arvamusi.
Oled juhatanud ka väljaspool teatrit – Pärnu Linnaorkestriga tegid suvel operetikontserte, Vaasa Linnaorkestriga ning Oulus Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kontserdil kandsid ette Mart Siimeri uudisteoseid. Samuti tõid muusikalise juhina välja Linnahallis etendunud muusikali “Kuningas ja mina”.
Varsti jõuab Linnahallis jälle lavale uus muusikal “La cage aux folles” ehk “Linnupuur”. Lugu põhineb prantsuse libretisti Jean Poiret’ teosel, millele kirjutas muusika Jerry Herman, kes on ka “Hallo, Dolly!” autor. “Linnupuur” on loodud 1983. aastal ja esietendus Broadwayl. See on intrigeeriv lugu kahe mehe armastusest, kuid lisaks põnevale sündmustikule ja rohkele naljale saab seal nautida ka kaunist ja ekspressiivset muusikat.
Mida tahaksid juhatada lisaks operetile ja muusikalile?
Mulle väga meeldib teatritöö, aga meelsasti juhataksin ka sümfoonilist muusikat. Heliloojate eelistused muutuvad mul iga päevaga, sõltub meeleolust ja sellest, kellega olen hiljuti tegelenud. Kümme aastat tagasi ei saanud ma Prokofjevist aru, aga praegu olen tema muusikat palju kuulanud ja sellest väga vaimustatud. Kui pakutaks kontserti, võtaksin kavasse kindlasti ka Šostakovitši. Tšaikovskit ei julgeks veel ette võtta, kuigi mõni aeg tagasi mõtlesin risti vastupidi. Šostakovitš ja vene heliloojad üldse, aga ka Mahler ja Brahms on läbi aegade olnud minu lemmikud. Viini klassikuid ei julgeks veel puutuda. Selleks tahaksin olla võimsa kogemustepagasiga küps interpreet, et saavutada hea tehnika ning oskus Mozartit või Beethovenit väga hästi interpreteerida.
Muusika tõlgendusprobleemid on alati aktuaalsed. Praegu eksisteerivad erinevad koolkonnad – ühed otsivad võimalikult autentset kõlapilti, teised lähtuvad antud hetkest ja isiklikust tunnetusest. Mida pooldad sina?
Arvan, et nende kahe poole vahel peab valitsema balanss. Kui ma ei ole elanud ajal, mil muusikateos loodi, siis ei saa ma ka muusikat autentselt tunnetada. Pealegi on instrumendid täiustunud. Kuid minu meelest mängitakse näiteks Mozarti oopereid liiga suure koosseisuga ja seegi muudab kõlapildi erinevaks teose loomisajast. Üks dirigentidest, kelle elutöö on ajaloolise interpretatsiooni elustamine, on Gardiner. Praegu pooldatakse üldiselt ajastule vastavat tõlgendust ja ka mina lähen selle suunaga kaasa.
Nimetasid John Eliot Gardineri, kes veel on sinu suured eeskujud?
Kindlasti ka Sir Simon Rattle. Olen käinud mõlema kontsertidel, proovidel ja meistriklassiski. Loomulikult on tegemist suurte kunstnike ja vastuokslike isiksustega. Aga eeskujusid leidub ka siin hulganisti.
Tänapäeval on dirigendiamet minu meelest tõelist väärtust kaotamas. Dirigent on teatud märk või sümbol, millega käib kaasas au, kuulsus, raha, pro�ektoritevihk ja sületäis lilli. Kuna orkestrite tase on kapitalismi tingimustes väga kõrgele tõusnud, elab orkester mõnikord oma elu ning on suuteline ka keskpärase dirigendiga tehniliselt väga kõrgel tasemel kontserte andma. Paljud interpreedid pöörduvad dirigendiprofessiooni juurde, kuna tunnetavad veel suuremaid võimalusi eneseväljenduseks. Isegi Nurejev tahtis enne surma orkestrit juhatada. Sageli usutakse, et kui oled tunnustatud ja andekas mõnel instrumendil, siis see kindlustabki kvaliteedi, kuid tihti seisab orkestri ees vaid marjonett. Loomulikult ei ole välistatud, et pianist võib olla hea dirigent, hea näide on siin Barenboim. Elus ei ole nii, nagu ühes anektoodis, et kui muusik viiuldajana toime ei tule, siis hakkab ta alti mängima; kui sellega hakkama ei saa, läheb üle tšellomängule; kui seal ebaõnnestub, katsetab kontrabassiga ning kui ka siis läbi kukub, sobib dirigendiks. Arvan, et nii nagu on olemas pianisti- või viiuldajaanne, nii on olemas ka dirigendianne.
Millised omadused ja eeldused on siis dirigendile kõige vajalikumad?
Kõige elementaarsem on musikaalsus. Aga dirigent peab olema ka pedagoog, psühholoog, oskama luua atmosfääri. Loomulikult kasvatakse kogemustega, mis saadakse praktilises töös orkestriga. Kindlasti peab olema vajadus end just käte abil väljendada.
Kas pead ennast autoritaarseks dirigendiks või pigem liberaalseks muusikuks?
Dirigent ei tohi olla ei diktaator ega ka liiga liberaalne, aga siiski võimeline dikteerima. Oluline on kõik arvamused allutada ühe nimetaja alla ja säilitada orkestri respekt nii, et ei kannataks muusika.
Juhatades meeldib mulle jätta ruumi ka improviseerimisele. Ma näen ja kuulen muusikat kujundite jadana koosluses harmooniaga. Need kujundid on üsna konkreetsed, kuid nendega saab mängida tempos, dünaamikas jne. Lõpptulemus sõltub koostööst orkesti kui elava instrumendiga, mitte ainuüksi minu diktaadist.
Kas siit võib järeldada, et ka elus ei suru sa end iga hinna eest peale?
Tõepoolest, ma ei kuulu nende hulka, kes lähevad läbi tulest ja veest, et saada seda, mida nad tahavad, sest ma pole kindel, et see, mille lõpuks saavutan, oligi just see, mida tahtsin. Mul on olnud pigem vastupidi – mida rohkem elu ise mängib mulle kätte võimalusi, seda täiuslikumad need on. Usun, et igaks asjaks on oma aeg, selles suhtes olen sada protsenti fatalist.
Hiljuti jõudsid tagasi Prantsusmaalt, kus osalesid mainekal rahvusvahelisel dirigentide konkursil Concours International de Chefs d’Orchestre, mida sel aastal peeti juba 46. korda. Sul õnnestus pääseda kuue parema hulka, mis on väga hea tulemus.
Sain konkursis osaleda tänu Kultuurkapitalile. Üldse võistles üle 220 noore dirigendi, kellest finaali jõudis 18. Eelvoorus tehti valik tehnika järgi, kolmes järgmises voorus tuli näidata oma oskusi professionaalse orkestri ees. Kuna olen Estonias viis aastat igapäevatööd teinud, olid mul kogemused ning tundsin end võõra orkestri ees nagu kala vees. Jäin oma tulemusega väga rahule ja sain sealt enesekindlust juurde.
Aga konkursid on nagu missivalimised, kus eksisteerivad oma reeglid. Palju sõltub ka �üriiliikmete maitsest. Objektiivseid konkursse pole olemas.
Kas pead ennast rohkem analüütiliseks või emotsionaalseks muusikuks?
Dirigendis peaksid need omadused olema tasakaalus. Ma ei taha olla ainult emotsioneerija, samuti ei tohi liigne analüüs muusikat surmata. Muusikalist fraasi pole võimalik “välja töötada” emotsionaalsest aspektist. See, kuidas iga järgmine fraas sünnib, sõltub eelmisest fraasist, kuid juhul, kui kõik on allutatud kindlale kontseptsioonile. Muusika on ajahetke kunst, mis sünnib ja sureb antud aja jooksul – kindlale planeerimisele palju ruumi ei jää. Püüdlen alati ideaali poole, kuid… võibolla ongi ideaali kättesaamatus just see, mis lummab.
Kas sul on olnud ideaalilähedasi kogemusi?
Mul on olnud vapustav elamus näiteks hetkel kõlavast pianissimost või mõnest tõeliselt “kooshingatud” fraasist, kuid olen terviku suhtes väga nõudlik ja võibolla seetõttu pole ma seni ühegi etteastega täielikult rahule jäänud.
Olen käinud Londonis “surnud kontserdil”: muusikat mängiti väga kõrgel tehnilisel tasemel, kuid kontserdi ideest ma aru ei saanud. Siia sobib näide ühe kardetud soome muusikakriitiku arvustusest, milles ta kirjutas: täna õhtul esines see ja see, tal oli seljas ilus roheline kleit, kavas olid need ja need teosed. Miks?
Ka minu jaoks on alati olnud kõige tähtsam küsimus – miks? Miks ma orkestri ette lähen? Ma olen seadnud endale ülesande küsida endalt iga kord, kui pulti astun, miks ma seda teen.
Kas oskad ka vastata?
Arvan, et oskan, aga... See on üldse võibolla kõige tähtsam küsimus elus. Ilmselt olen praegu liiga noor, et võtta nii suured volitused oma professioonist filosofeerida. Samas leian, et aeg-ajalt on vajalik endale esitada eksistentsiaalseid küsimusi. Või naiivseid küsimusi, nagu näiteks – kes on dirigent? Kas dirigent on inimene, kes loob muusikat dirigeerides – kunstnik –, või see, kes lööb takti, nö. “metronoomionu”? Püüdlen selle poole, et olla see esimene.