| Intervjuu Heino Puhvliga
Juba jupp aega liiguvad jutud, et on asutud koostama uut kirjainimeste
leksikoni. Läinud aasta lõpul sain ka ankeedi, milles paluti
täiendada eelmises leksikonis minu kohta ilmunud artiklit värskema
teavega see oli juba kindel märk, et koostamistöö on tõepoolest
kellelgi käsil. Nagu selgus, oled peatoimetaja vastutuses seekord
sina. Mis sundis 1995. aastal ilmunud kuulsa Kruusi leksikoni kannul otsemaid
hakkama uut koostama? Millal konkreetne töö käivitus?
Minu sattumine selle töö etteotsa käis lihtsalt. Kirjastus
"Eesti Raamat" pöördus pärast Oskar Kruusi koostatud "Eesti
kirjarahva leksikoni" ootamatult kiiret läbimüüki mitmete
kirjandusteadlaste poole palvega esitada oma nägemine uuest võimalikust
samaloomulisest teosest. Saatsin neile oma kontseptsiooni, see nähtavasti
meeldis ja mulle tehti ettepanek töötada välja juba üksikasjalikum
projekt. 1997. aasta kevadest käib raamatu koostamine täie
leiliga.
Miks oli uue leksikoniga nii kiire? Eelmine valmis ju väga pika
aja kestel, tegema hakati veel nõukogude päevil, 1986. aastal,
lõpetati aga juba taasiseseisvumises. Ümberorienteerumine töö
käigus oli keerukas, mitmed ajastumärgid jäid raamatule
küllap külge. Teine põhjus oli ilmselt ka turunõudluses,
Kruusi leksikon sai poest kähku otsa, rahvas aga tahtis juurde. Polnud
arukas sedasama, teatud puudustega raamatut ümber trükkida, pigem
kirjutada juba täie rinnaga uus. Samas tahan aga kohe kinnitada, et
Oskar Kruus tegi oma kirjarahva leksikoniga ära gigantse, sangarliku
töö. Kiitus talle! Lõppude-lõpuks kui meil poleks
nüüd eelmist raamatut aluseks võtta, paisunuks meie töömaht
määratult.
Nõus Oskari juhtimisel valminud ja ligi neli aastat meie
käsutuses olnud leksikonist on kirjandusinimesel suur abi, kasutan
seda sageli. Ent minu meelest on raamatul ka üks ootamatu, täiesti
planeerimatu tahk, teost võib vaadelda ka kui omamoodi postmodernistlikku
tekstikogu, kus segunemas üpris erinevaid poose ja positsioone,
sobitatud tsitaate veneaegsest roosast leksikonist ja energilisi enesekindlaid
uusridu, nõukogude leksikat ja taasiseseisvuslikku bravuuri, karmi
naelutamist ja ebalevat häbelikkust, õiglusepüüdu,
mahavaikimist ja puhtakspesu. Kuidas on lugu uues raamatus hinnangutega,
tendentsiga?
Kõigepealt koostatav leksikon järgib eelmise kompositsiooni.
Iga artikkel koosneb kolmest osast: esiteks käsitletava kirjaniku
biograafia, siis ülevaade ta loomingust ja lõpuks bibliograafia
tema kohta. Biograafiline osa koosneb kiretust faktoloogilisest elulookirjeldusest.
Loomingu käsitlemisel on leksikoni põhiprintsiibiks mitte
anda resoluutseid hinnanguid. Iseloomustades käsitletava isiksuse
loomelaadi, tuleb seda teha kirjanduslike terminite abil. Ka teoste ideoloogilist
suunitlust kirjeldades peab loobuma poliitilisest terminoloogiast. Minu
veendumuse kohaselt on kirjanduslugu õige jäädvustada
vaid kirjandusteadusliku leksika abil. Tunnistan, et mõned autorid
on püüdnud manipuleerida poliitilise sõnavaraga, olen
need üritused tõrjunud.
Mis puudutab bibliograafiat, siis pole see osa loomulikult mitte kõigis
artiklites täielik, sest mõne eriti teeneka kirjaniku puhul
kuhjuks sinna lehekülgede kaupa materjali.
Leksika muutusi tuleb ka teises plaanis. Näiteks puhkes vaidlus
selle üle, kuidas nimetada meie jaoks viimast suurt sõda. Võtsin
kasutusele väljendi Saksa NSV Liidu sõda. Paratamatult tuleb
organisatsioonide, koolide, muuseumide puhul kasutada erinevaid nimevorme,
mis neil eri aegadel olnud. Näiteks aastail 1922 41 nimetati kirjanike
ühisorganisatsiooni Eesti Kirjanike Liiduks, 1943. aastal oli sellesama
liidu nimi Kirjanike Liit, siis tuli nõukogudeaegne nimetus, nüüd
on esialgne nimi tagasi. Kasutada tuleb seda nimekuju, mis käsitletaval
ajal kehtis. Või võtame koolid, Paul-Eerik Rummo õppis
ikkagi Tartu Riiklikus Ülikoolis.
Kunagisest Nirgi ja Sõgla koostatud roosast leksikonist
jäid välja enam-vähem kõik "valged" kirjanikud. Kas
uut teabeteost ei ohusta nüüd vastupidine käik "punaste"
ignoreerimine?
Mitte mingil juhul. Meie valik on selge raamatusse lähevad need,
kes on produtseerinud ilukirjandust. Või tegelenud silmapaistvalt
kriitika ja tõlkimisega. Märksõnaks on looming, mitte
meelsus.
Meie koostatava raamatu pealkiri ei ole enam "Eesti kirjarahva leksikon",
vaid "Eesti kirjanike leksikon". Välja jäävad kolm kategooriat,
kes varem on meie kirjandusleksikonidesse pääsenud: poliitikud,
kirjastustegelased ja rahvalaulikud. Näiteks poliitikuist olid eelmises
raamatus sees nii Viktor Kingissepp kui Jaan Tõnisson, uues pole
kumbagi. Kingissepp võinuks tegelikult ju kergemini kaante vahele
pääseda, sest tal ju kaks raamatut ette näidata. "Punastest"
kirjutajatest on kindlalt sees Pöögelmann, Anvelt ja teised proletaarsed
kirjanikud, samuti Venemaa eestlased Rannaleet ja muud. Ka Vassili Riis.
Ta võib olla vastik oma terroritegude pärast, ent samas on
ta tootnud hulga romaane ja jutustusi. Leksikon peab olema koht, kust lugeja
saab teavet võimalikult kõigi eesti keeles kirjutanud või
Eestiga seotud kirjanike kohta.
Kirjastustegelastest jääb näiteks välja Kruusi
raamatus olnud Bernard Haab, sest temal puudub see, mida meie peamiseks
kriteeriumiks peame, looming.
Kui palju eelmise leksikoni materjalist kandub uude üle mehaaniliselt,
muutumatul kujul?
Umbes 15 protsenti koostatava raamatu mahust tuleb üle otse. Peamiselt
artiklid, mis käsitlevad varasemat kirjandusaega. Pole mõtet
uuesti kirjutada näiteks artikleid XVII sajandi juhuluulest, ütleme,
Johann Kohsenist, ega varasema ilmaliku kirjanduse näidetest. Need
on kirjutanud peamiselt meie hulgast juba lahkunud Rudolf Põldmäe,
Erna Siirak ja Aino Valmet ja nende töö jääb nii nagu
oli.
Ka mitmete praegu töötavate kirjandusteadlaste (Aarne Vinkel,
Endel Nirk) artiklid, mis käsitlevad Kreutzwaldi, Vildet jt., tulevad
üle peaaegu muutumatult, saades täiendust vaid bibliograafiasse.
Paljud meie hulgast lahkunud teadlaste artiklid peavad paratamatult
minema aga ümbertöötamisele. Loomulikult pole meil midagi
näiteks Mart Mägra isiku vastu, kuid tema kirjutatud käsitlused
Lennart Merest või Jaan Eilartist tuleb uuesti kirjutada olukord
nõuab. Samuti ei lähe enam Eduard Ertise kirjutatu NSVLis tegutsenud
eesti kirjanike kohta. Ants Järv on põhjalikult ümber
kirjutanud oma artikli Leberechtist. Täiesti uus käsitlus tuleb
August Jakobsonist. Jne.
Eelmisele leksikonile oli hulganisti etteheiteid oluliste nimede
väljajäämise pärast. Torisesin sel puhul isegi ajalehes,
minu loetelus olid Ilmar Vene, Aivar Kull, vähemtuntuist Mark
Udam ja mitmed teised. Kas uus raamat saab tublisti täiendust? Vahepeal
on juurde tulnud hulk noori kirjandusteadlasi, näiteks verinoor Aare
Pilv, kes vist tõusnud juba Eesti Kirjanduse Seltsi sekretäriks,
kuidas nendega jääb?
Vastsesse leksikoni tuleb 150 uut märksõna. Nii noori kui
vanemaid, mitmeid väliskirjanikke. Sinu poolt näiteks toodud
persoonid on uues raamatus kõik sees. Ent juurde pole tulnud
üksnes artikleid, vaid ka artiklite kirjutajaid, nii on endistele
autoritele lisandunud Janika Kronberg, Helgi Vihma (keeleteadlaste käsitlejana)
jt.
Praegu avaldatakse hulganisti luuleraamatuid perifeerias, need on
rohkem kohaliku tähtsusega, ühe maakonna luuletajad. Näiteks
Hiiumaalt tean ma luuletajaid nagu Ann Hiiusaare ja Esta Aksli, kellest
mandril pole kellelgi aimugi. Palju sekundaarset kirjandust on trükki
jõudnud varemgi. Kui palju te neist haarata suudate? Veelgi enam
ilmutatakse kõiksugu tõlkeid, terve massi metstõlkijate
hulgas on palju kvaliteetseid ümberpanijaid, kes tuleks ilmselt raamatusse
arvele võtta, näiteks viimaste aastate produktiivne ja mitmekülgne
Riina Jesmin jt. Kuidas te selles kirjus seltskonnas orienteeruda suudate?
Perifeerialaulikud, kel mõnel mitugi raamatukest trükis,
peaksid leksikoni jõudma küll, kust mujalt siis veel nende
kohta andmeid saada. Ent tunnistan ausalt, et kõigi nende püüdmisega
on raskusi ja küllap on väljajääjaid. Kuid oleme fikseerinud
luuletajaid Viljandist, Aegviidust, Kuressaarest jm. Absoluutset täiust
ei saa ka tõlkijate suhtes, uusi nimesid sajab juurde. Samas me
ei taotlegi, et igaüks, kes ühe-kahe raamatu ümberpanemisega
hakkama saanud, peaks juba ära tähendatud saama. Aga sinu poolt
nimetatud Riina Jesmin on muidugi raamatus.
Kuidas jääb venelastega? Kas Dovlatov saab artikli?
Ja kogu esimese iseseisvusaja siin elanud Juri Ivask, kellest pärast
kujunes vene emigratsiooni suurnimi?
Dovlatov ja Ivask on meil arvel. Loodame, et professor Issakovi abiga
kedagi olulist kõrvale ei jää. Kõik, kes ENSV aegu
kuulusid kirjanike liidu vene sektsiooni, lähevad ka raamatusse.
Eelmise leksikoni häbiplekk oli jubedalt tahmased fotod. Ja
pilte ei lisatud mitte kõigile artiklitele, kujunes justkui mingi
nomenklatuur, kes fotole pääses. Vahepeal ilmunud kunstnike biograafiline
leksikon käitus aga demokraatlikult keegi ei jäänud fotota.
Polügraafilise kvaliteedi eest koostajad muidugi ei vastuta. Ise
püüame küll varuda selgeid fotosid. Aga kõik kirjanikud
ei saa pilti ka seekord. Algajad ja vähemtuntud peavad oma aega veel
ootama.
Millal jõuab leksikon poodidesse?
1300 märksõnast andsime aasta lõpuks arvutisse sisestamiseks
1000. Nii et kolmveerand materjalist on olemas. Ilmumisaeg ei olene päriselt
minust, ent ehkki on olnud optimistlikumaid arusaamu, olen ma ilmumisaastaks
aina pakkunud aastat 2000. Nii võib see minnagi.
Vaapo Vaher
|
