August Annisti missioon
 

Sada aastat tagasi, 28. jaanuaril 1899 sündis Kolga-Jaani kihelkonnas Võisiku vallas Viilu talus poisslaps, kes ristiti Augustiks. August Annist sai oma peamise hariduse juba eestikeelses ja eestimeelses Tartu ülikoolis. Emajõelinn kujuneski tema esmaseks tegevusareeniks ning temast sai Tartu vaimu kehastaja ja arendaja. Ta on olnud kahe teetähiseid püstitava koguteose loomise eesotsas, need on “Mõtteid valmivast intelligentsist” (1923) ja “Mõtteid võitlevast vabariigist” (1928). Valmiva intelligentsi keskse kujuna sai Annist hea hariduse: 1923. aastal lõpetas magistrina eesti keele alal, järgmisel aastal sai magistriks ka kirjanduse alal ning 1935. aastal promoveeriti ta filosoofiadoktoriks. Annistist sai filoloog selle sõna kõige laiemas mõttes ning teatmekirjanduses tekkis probleem, kas paigutada ta folkloristide, kirjandusteadlaste või tõlkijate hulka. Annisti huvi keskendus eesti rahvuseepose “Kalevipoeg” ja selle looja Kreutzwaldi uurimisele, siit läks loomulik rada edasi “Kalevala” ja üldse läänemeresoome mütoloogia juurde. Veel enne laastava suursõja puhkemist sai ta valmis kolmest raamatust koosneva uurimuse “Kalevipojast”: eepose rahvaluuleliste allikate ülevaade ilmus doktoritööna juba 1934. aastal, “”Kalevipoja” saamislugu” 1936. aastal ning sõja-aastal 1944 jõudis lugejate kätte ka “Kalevipoeg” kui kunstiteos”. 1940. aastal oli virgal teadlasel valmis saanud ka uurimus läänemeresoome põhilisest eeposest, nimelt “Kalevalast”. Tsiteerin sellest ühe üldistava lause: “Just “Kalevala” oli esimene ja võimsaim relv, mis murdis soome soo aastasadu kestnud alaväärsuskompleksi nii Soomes kui Eestis.” Bibliograafiates figureerib ka 1944. aasta väljaanne. Tallinna raamatukogudest pole ma seda aga leidnud ühtegi eksemplari. Kuid see uurimus päästeti Soomes: käsikirja teise eksemplari järgi tõlkis Elsa Enäjärvi-Haavio selle kiiresti soome keelde ning see ilmus veel 1944. aasta suvel Söderströmi kirjastusel. Selle raamatu eestikeelne väljaanne lubati trükkida Tallinnas alles 1969. aastal. Soome keeles on ilmunud veel teinegi Annisti suure tähtsusega raamat. Sõja-aastal 1942 ilmus Helsingis samalt Söderströmi kirjastuselt Jaan Siirase autorinimega raamat “Viro neuvostokurimuksessa”. Teos jutustas avameelselt sellest, mis toimus bolševike võimu ajal Eestis 1940. ja 1941. aastal. Muigama ajab ehk teade, et 1940. aasta suvel osteti poodidest 300 000 meetrit punast riiet. Nutma võib panna aga info, et Eestist viidi Venemaale ära 60 911 inimest, neist arreteerituna 7129. Eestis oli see raamat kõige karmimini keelustatud ning NKVD otsis taga selle kirjutajat. Avalikkusele jäi kaua aega autor tundmatuks ning alles väliseestlased 1981. aastal teatasid ajalehes “Teataja”, et selle autor on August Annist. August Annist vangistati 1945. aastal ja vabastati 1951. Pärast vangla-aastaid tuligi Annist kirjandusse tagasi tõlkijana – esialgu ei lubatud tal oma kirjutisi avaldada.  Juba 1920. aastal hakkas ta eestindama Eino Leino luulet. Kirjandusse pääsemiseks pärast vanglat pidi aga siirduma vene keele juurde ning nii leiame tema tõlgituna kogumiku “Bõliinad” 1966. aastast ja “Loo Igori sõjaretkest” (ilmus raamatuna 1965). August Annist on pikka aega ehitanud eesti-soome silda. Juba 1924. aastal koostas ta koguteose “Soome maa, rahvas ja kultuur”, milles andis algteadmisi eestlastele põhjapoolse hõimurahva kohta. Ta on tõlkinud valimiku Eino Leino “Helkalaule”, Juhani Ahot ja Frans Emil Sillanpääd. Kvantiteeriva värsimõõdu oskusliku kasutajana keskendus Annist regilaulude tõlkimisele, ta on avaldanud kogumikud “Kanteletar” I-II (1930-31) ja “Soome laule ja ballaade” (1934). Need olid eelharjutuseks Annisti “Kalevala” tõlkele, mis esmakordselt ilmus 1939. aastal, redigeeritult 1958. aastal ja III trükis 1985. aastal. Soome regivärsside ulatuslik eestindamine julgustas Annistit ka ise regivärsilisi eeposi kirjutama. Eesti vanade rahvalaulude vormivõtteid kasutades lõi ta kolm uut eepost: “Lauluema Mari”, “Karske Pireta, maheda Mareta ja mehetapja Maie lood” ning “Udres-Kudres, Päevapoeg”, samuti tõlkis ta eesti keelde antiikeeposed “Ilias (1960) ja “Odüsseia” (1963). Ta oli üks osalistest “Kalevipoja” kaheköitelise tekstikriitilise väljaande teostamisel aastail 1961 – 1963 ning paar aastat hiljem jõudis trükki ka tema põhjalik uurimus Kreutzwaldi teisest peateosest – “Eesti rahva ennemuistsetest juttudest”. August Annist suri 1972. a., tema redigeeritud artiklikogumiku “Elu ja luule” avaldamiseni jõuti alles 1987. Kuid niisugusest suhtumisest hoolimata jätkas doktor Annist oma tööd kannatlikult ja missioonitundlikult. Oma teostega sisendas ta eestlastele, et nad ei seisa üksijäetuna Läänemere ja Peipsi vahelisel maaribal, vaid kuuluvad suurde läänemeresoome rahvaste perre, kelle võimas mütoloogia toetab neid ka XX sajandil. Annist on õigupoolest nii eesti kui ka soome kultuuritegelane, tal on suured teened meie põhjanaabrite kultuuri levitamisel. Oskar Kruus