Arvi Siig 8. XI 1938 – 23. XI 1999

Pärast pikka kurnavat haigust lahkus igavikuteele Arvi Siig. Novembrist novembrisse, kui lähtuda poeedi elu ja surma märgistavatest põhidaatumitest.
Siig on nn. kuuekümnendate põlvkonnas suurte nimede seast esimene manalateeline. Samas on ta sellest plejaadist ehk enam kui keegi teine põlvkonnakeskne laulik. Ta tuli 1958. aastal kirjandusse kui nooruk õhtuselt tänavalt, vihmast ja neoontulede peegelduste vahelt. 
Mõnedki tema esimestesse luulekogudesse (“Trompetisoolo”, 1962, “Reporter värsikaameraga”, 1966 jt.) koondatud värsid said kultuslikeks. Nende selge sõnastus ja meeldesööbiv värsivorm oli mõistetav väga laiale lugejaskonnale. Hilisem Siig jääb kirjanduslukku aga ennekõike oma rõhutatult sotsiaalse ja maailma asjade pärast mureliku hoiakuga.Viimaseks jäänud kogu “Valguse nimi” (1993) on aga täidetud juba eksistentsiaalsetest puhasnukratest toonidest.
Siig eestindas mitmeid tähelepanuväärseid vene jt. rahvaste poeete Majakovskist Jevtušenkoni. Viimasega näis teda siduvat tõsine hingesugulus. 
Ajakirjas Noorus töötades tegi Siig palju uute annete avastamiseks ja toetamiseks. Ilmselt on see panus suuremgi kui praeguses pealiskaudses ajas välja võib paista. Hea kolleeg oli Siig Kirjanike Liidu aseesimehena.
Arvi Siig oli oma aja laulik. Ilmselt märgistavad tulevikus selle taanduva aja värve ja lõhnu kindlasti ka mõned tema kirkamad luuleread.

Eesti Kirjanike Liit