Lasteluule kodu- ja käsiraamat

Ilmunud on Ellen Niidu lasteluule koondkogu pealkirjaga “Ühel viivul vikervalgel”. Möödunud aasta lõpul sai lugeja analoogilise proosakogu “Onu Ööbiku ööpäev”. Kui pealkirju võrrelda, siis proosa puhul on kohe selge, et tegemist on lasteraamatuga, luule puhul aga mitte. “Ühel viivul vikervalgel” on ilus poeetiline ja äraarvamismängu pakkuv pealkiri. Samanimelist luuletust kogus ei leidu, nii on vaba voli arvata, mida pealkiri ütleb, seostada sõna viker (-kaar, -värvid) sõnaga valge ja saada hoopis uus mõiste, mida ei teagi enne kasutatud olevat. Kui meenutada siinjuures värssmuinasjuttu “Suur maalritöö”, kus meister kõik põhivärvid kokku segab ja puhta valge saab, jõuame ehk sammukese pealkirja mõttele lähemale. Vikervalget viivu võiks muidugi seostada ka inspiratsiooniga, aga kas peab kõike üldse lõpuni ära seletama? Veidi salapära tuleb luulele alati kasuks.
Kuigi tegemist on Ellen Niidu lasteluule koondkoguga, ei leia siit ometi vägagi tuntud värsslugusid “Midrimaa”, “Mänguvesi”, “Turteltulemine”, ei leia ka Krõlli-lugusid ega äsja mainitud “Suurt maalitööd”. See tähelepanek annab põhjust oletada, et tulemas on kolmaski kogu, mis koosneb pikematest luuletöödest ja koondab üpriski tähelepanuväärse osa kirjaniku lasteloomingust.
“Ühel viivul vikervalgel” koosneb tervelt 22 alajaotusest, millel on omaette pealkirjad. Osa neist tsüklitest on tervenisti võetud varasematest luulekogudest (“Tere, tere, lambatall!”, mitu “Suure suislepapuu” tsüklit), teisi on pisut muudetud, mõnda lisatud ja mõnda välja jäetud. Ammutuntule on juurde tulnud ka uusi luuletusi, mis polegi varem raamatukaante vahel olnud. Sellised tsüklid on “Ema laul”, “Seitse sünnipäeva”, “Kosmilised mured” ja “Piiripääsud”, väljendamaks kirjaniku hoiakuid ja meelolusid tänases päevas.
Ellen Niit on ise tunnistanud, et inspiratsiooni lastele kirjutamiseks on ta saanud peaasjalikult oma lastelt, nüüd siis juba ka lastelastelt, mida kõige otsesemalt dokumenteerib tsükkel “Seitse sünnipäeva” nimeliste pöördumiste ja pühendustega. Kas vanaema luuletab teisiti kui ema? Kui arvesse võtta, et ka emalaulud on just lastelaste kaudu läbi tuntud, võib märgata vahest enam rahumeelsust ning rahvalaulikku sisendavat lihtsust. Klassikaline näide on siin “Kärbes kiigub kõrre peal”. Aga põhimõtteliselt on luuletaja muidugi ikka sama kes ennegi – suur sõnataidur, tundeline ja looduslembeline, humoorikas ja heauskne, arusaamise ja mõistmise kaudu noort põlve kasvatav ning kujundav.
Kas meie päevil niisugust luulet, üleüldse ilu ja hellust ja headust vajatakse? Mõned arvavad, et ei, aga tahaks küll koos Ellen Niiduga uskuda inimese headusse, kuigi praegu pealispinnale tõusnud julmus tahab vahel selle usu ära lämmatada. Seda enam peaks esile tõstma, rõhutama ja looma klassikalistele humanistlikele väärtushinnangutele orienteeruvat kunsti. Eriti oluline on see lastekirjanduses, sest just lapsepõlves on lootust inimese arengut suunata. See on muidugi triviaalne tõde, aga seda pole liigne korrata, sest meie ühiskond ei väärtusta veel piisavalt last ega lastele mõeldud kunsti. On õnn, et lastekirjanduse praeguse madalseisu ajal on meil võtta midagi toekat varasalvedest, mis kogutud möödunud kümnenditel. Ellen Niidu lasteluule ühendab põlvkondi. Tema loomingu pinnalt kujuneb rahvuslik kultuurikuuluvus. Me kõik teame “Rongisõitu”, “Silmapesulaulu”, “Kati karu” ja “Jussi sussi”, “Väikese venna jõulusalmi” ja teisi jõululuuletusi, mida lapsed aastast aastasse on lugenud ja nüüd varsti jälle lugema ja üles ütlema hakkavad. Nende värsside ja paljude teistegi kaudu tunneme me üksteist ära, võõrastele ei ütle need midagi. Või vähemalt mitte hoopiski seda, mida nende värssidega koos üleskasvanuile.
Sestap usume ikka, et pimedani on veel palju aega ja omavahel juttu vesta saab kaua, ehkki “Ühel viivul vikervalgel” lõpeb nukravõitu tõdemusluuletusega “Aastad lendavad imeruttu”. Igal juhul pole aastad lennanud tühjalt, see, mis on kogutud, jääb kestma ja kaitsma lapsi kurjuse eest.
Ah jaa, raamatu välisilme ei ole nii mitmevärviline, kui sisu seda eeldaks, Piret Raua pildid on ilusad, aga nad mõjuksid palju efektsemalt värvilistena. Mis teha, põhjused on muidugi majanduslikku laadi. Olen kuulnud ka arvamusi, et raamat on väga paks ja lapsel halb käsitseda. Teiselt poolt – täiskasvanul, kes lastega tegeleb, on kõik ilusti koos ja käepärast võtta. Väikestele lastele, kellele ju kogu suures osas adresseeritud, loetakse luuletusi ikka peamiselt ette. Nii siis täidab “Ühel viivul vikervalgel” ka lasteluule kodu- ja käsiraamatu rolli. Ja pole karta, et laps, kes luuletusi ise lugeda tahab, sellega hakkama ei saaks raamatu mahukuse tõttu. Omal ajal lugesid lapsed Piiblitki.

Reet Krusten