Lasteluule kodu- ja käsiraamat
Ilmunud on Ellen Niidu lasteluule koondkogu pealkirjaga
“Ühel viivul vikervalgel”. Möödunud aasta lõpul sai
lugeja analoogilise proosakogu “Onu Ööbiku ööpäev”.
Kui pealkirju võrrelda, siis proosa puhul on kohe selge, et tegemist
on lasteraamatuga, luule puhul aga mitte. “Ühel viivul vikervalgel”
on ilus poeetiline ja äraarvamismängu pakkuv pealkiri. Samanimelist
luuletust kogus ei leidu, nii on vaba voli arvata, mida pealkiri ütleb,
seostada sõna viker (-kaar, -värvid) sõnaga valge
ja saada hoopis uus mõiste, mida ei teagi enne kasutatud olevat.
Kui meenutada siinjuures värssmuinasjuttu “Suur maalritöö”,
kus meister kõik põhivärvid kokku segab ja puhta valge
saab, jõuame ehk sammukese pealkirja mõttele lähemale.
Vikervalget viivu võiks muidugi seostada ka inspiratsiooniga, aga
kas peab kõike üldse lõpuni ära seletama? Veidi
salapära tuleb luulele alati kasuks.
Kuigi tegemist on Ellen Niidu lasteluule koondkoguga,
ei leia siit ometi vägagi tuntud värsslugusid “Midrimaa”, “Mänguvesi”,
“Turteltulemine”, ei leia ka Krõlli-lugusid ega äsja mainitud
“Suurt maalitööd”. See tähelepanek annab põhjust
oletada, et tulemas on kolmaski kogu, mis koosneb pikematest luuletöödest
ja koondab üpriski tähelepanuväärse osa kirjaniku lasteloomingust.
“Ühel viivul vikervalgel” koosneb tervelt
22 alajaotusest, millel on omaette pealkirjad. Osa neist tsüklitest
on tervenisti võetud varasematest luulekogudest (“Tere, tere, lambatall!”,
mitu “Suure suislepapuu” tsüklit), teisi on pisut muudetud, mõnda
lisatud ja mõnda välja jäetud. Ammutuntule on juurde tulnud
ka uusi luuletusi, mis polegi varem raamatukaante vahel olnud. Sellised
tsüklid on “Ema laul”, “Seitse sünnipäeva”, “Kosmilised
mured” ja “Piiripääsud”, väljendamaks kirjaniku hoiakuid
ja meelolusid tänases päevas.
Ellen Niit on ise tunnistanud, et inspiratsiooni
lastele kirjutamiseks on ta saanud peaasjalikult oma lastelt, nüüd
siis juba ka lastelastelt, mida kõige otsesemalt dokumenteerib tsükkel
“Seitse sünnipäeva” nimeliste pöördumiste ja pühendustega.
Kas vanaema luuletab teisiti kui ema? Kui arvesse võtta, et ka emalaulud
on just lastelaste kaudu läbi tuntud, võib märgata vahest
enam rahumeelsust ning rahvalaulikku sisendavat lihtsust. Klassikaline
näide on siin “Kärbes kiigub kõrre peal”. Aga põhimõtteliselt
on luuletaja muidugi ikka sama kes ennegi – suur sõnataidur, tundeline
ja looduslembeline, humoorikas ja heauskne, arusaamise ja mõistmise
kaudu noort põlve kasvatav ning kujundav.
Kas meie päevil niisugust luulet, üleüldse
ilu ja hellust ja headust vajatakse? Mõned arvavad, et ei, aga tahaks
küll koos Ellen Niiduga uskuda inimese headusse, kuigi praegu pealispinnale
tõusnud julmus tahab vahel selle usu ära lämmatada. Seda
enam peaks esile tõstma, rõhutama ja looma klassikalistele
humanistlikele väärtushinnangutele orienteeruvat kunsti. Eriti
oluline on see lastekirjanduses, sest just lapsepõlves on lootust
inimese arengut suunata. See on muidugi triviaalne tõde, aga seda
pole liigne korrata, sest meie ühiskond ei väärtusta veel
piisavalt last ega lastele mõeldud kunsti. On õnn, et lastekirjanduse
praeguse madalseisu ajal on meil võtta midagi toekat varasalvedest,
mis kogutud möödunud kümnenditel. Ellen Niidu lasteluule
ühendab põlvkondi. Tema loomingu pinnalt kujuneb rahvuslik
kultuurikuuluvus. Me kõik teame “Rongisõitu”, “Silmapesulaulu”,
“Kati karu” ja “Jussi sussi”, “Väikese venna jõulusalmi” ja
teisi jõululuuletusi, mida lapsed aastast aastasse on lugenud ja
nüüd varsti jälle lugema ja üles ütlema hakkavad.
Nende värsside ja paljude teistegi kaudu tunneme me üksteist
ära, võõrastele ei ütle need midagi. Või
vähemalt mitte hoopiski seda, mida nende värssidega koos üleskasvanuile.
Sestap usume ikka, et pimedani on veel palju
aega ja omavahel juttu vesta saab kaua, ehkki “Ühel viivul vikervalgel”
lõpeb nukravõitu tõdemusluuletusega “Aastad lendavad
imeruttu”. Igal juhul pole aastad lennanud tühjalt, see, mis on kogutud,
jääb kestma ja kaitsma lapsi kurjuse eest.
Ah jaa, raamatu välisilme ei ole nii mitmevärviline,
kui sisu seda eeldaks, Piret Raua pildid on ilusad, aga nad mõjuksid
palju efektsemalt värvilistena. Mis teha, põhjused on muidugi
majanduslikku laadi. Olen kuulnud ka arvamusi, et raamat on väga paks
ja lapsel halb käsitseda. Teiselt poolt – täiskasvanul, kes lastega
tegeleb, on kõik ilusti koos ja käepärast võtta.
Väikestele lastele, kellele ju kogu suures osas adresseeritud, loetakse
luuletusi ikka peamiselt ette. Nii siis täidab “Ühel viivul vikervalgel”
ka lasteluule kodu- ja käsiraamatu rolli. Ja pole karta, et laps,
kes luuletusi ise lugeda tahab, sellega hakkama ei saaks raamatu mahukuse
tõttu. Omal ajal lugesid lapsed Piiblitki.
Reet Krusten
|