Karin Tammaru (Preili), lavastaja Jaan Tooming ja Meelis Sarv (Üliõpilane).

August Strindberg. “Kummitussonaat”. Lavastaja Jaan Tooming. 
Osades: Lembit Eelmäe, Meelis Sarv (Endlast), Teele Humal, Herta Elviste, Helend Peep, Kais Adlas, Raivo Adlas, Liis Bender, Karin Tammaru, Kaido Maidla, Tiit Lilleorg, Ao Peep, Maimu Krinal, Virve Meerits, Kersti Neem jt. 
Kunstnik Esti Kittus. Maskid Luule Kangur, Gunta Randla. Muusikaline kujundus Toivo Tenno. 
Lavastus on pühendatud Uku Masingule.

1907 Stockholmis asutatud Intiimteatrile kirjutas Strindberg aasta jooksul neli näidendit. Kõige kuulsam ja mängitum neist on “Kummitussonaat”, mis esietendus 21. jaanuaril 1908 ja põhjustas mitmesugust hämmeldust. Dagens Nyheter kirjutas, et näidendis stiliseeritakse teenijate- ja köögiprobleeme ja et etenduse üldmulje on paroodiline. Svenska Dagbladet kurtis, et Strindbergi hilisemaid töid iseloomustavad ekstsentrismid pole veel kunagi nii lopsakalt õilmitsenud. Social-Demokrateni retsensent, Strindbergi hea sõber Anna Branting oli sunnitud kahtlema, et kas tõesti on Strindberg seekord Stockholmi publiku haneks tõmmanud. Pärast kaheteist kümnendat eten dust võeti tükk repertuaarist maha ja näidend kuulutati ebalavaliseks. Kuni Max Rein hardt selle neli aastat pärast Strindbergi surma (1916) ootamatu visionaarse efektiga lavastas.
Üksindus ja iga olid Strindbergi mõtted üha enam suunanud religioonile. Kirjas Sche ringile ütleb Strindberg, et “Sonaati” kirjutades on päästnud tema hinge pimedusest vaid usk (ühendus teispoolsusega), lootus paremale elule, veendumus, et elame hullu meelses viirastuste maailmas, millest peab välja võitlema.
Samal ajal kui Strindbergil oli käsil “Kummitussonaat”, lavastati “Unenäomängu”, mille esietenduse ajal istus Strindberg kodus ja kirjutas Scheringile, et usaldus “Unenäo mängu”, selle tema kõige armsama näidendi ja valulapse vastu on kadunud ja et ta ootab ükskõik millist katastroofi, mis ainult takis taks etenduse toimumist. “Unenäo mäng” osutus siiski menukaks, kuigi Strindberg ise leidis, et lavastus ei suutnud näidendi ainet dematerialiseerida, ka oleks Strindberg soo vi nud valguse loovamat kasutamist, nagu oli nõudnud Gordon Craig. Autorile tehti selgeks, et sel puhul oleks etendus publikule liialt meenutanud odavat varieteed.
Mingis muus seoses on Strindberg väitnud, et ta ei kirjutaks neid banaalseid ja eemale tõukavaid lugusid, kui need oma ebaloogikaga ei veenaks reaalsuse olemas olus, mis pole ei reaalsus ega visioon, vaid fantasmagooria, mille on äratanud nähtamatu eesmärk – hoiatada, õpetada või huk ka mõista. “Kummitussonaat” uurib väidetavalt illusiooni ja reaalsuse suhteid ja on asetatud sellisesse poolärkvel, poolune näolisse maailma, kus sulavad kokku reaalsus ja fantaasia.
Paljude “Sonaatide” hulgas võivad eesti vaatajale ehk rohkem huvi pakkuda Ingmar Bergmani ja Andrzej Wajda lavastused. Pärast Olof Molanderi, rootsi silmapaistva meistri lavastatud “Kummitussonaadi” näge mist Dramatenis 1942 otsustas Bergman oma teatritegemiste juurest tagasi kolled �isse minna, sedavõrd tundus talle nähtu abso luut ne ja saavutamatu. “Kummitussonaadi” poole pöördus Bergman ise 1954, Mal mö perioodil. Oma lavastuses näitlejaid mario nettidena kasutades rõhutas Bergman “So naadi” unenäomängulisust. Bergmani lavastusest kostis õrnuse ja kaastunde alatooni, mis sai etenduse edenedes järjest nähtavamaks. Lunastuse teemal laskis Bergman kõlada summutatult ja karskelt. Tema lavastuse peategelane Rauk Hummel (Benkt-Åke Benktsson) oli väliselt tugev ja küüniline, ent abitu üksindus lisas kujule ka traagilise dimensiooni.
1994. aastal Stockholmi Kuninglikus Draamateatris esietendunud Wajda “Kummitussonaadis” mängis Hummelit Max von Sydov. See “Sonaat” kujutas endast küpse mehe elu lugu. Sydovi Rauk meenutas Strind bergi ennast. Juba surmast märgituna on ta ikka veel agressiivselt huvitatud ümb ritsevast. Üliõpilasega, kellest Hummel tahab teha oma järglase, on neid kaht koos käsitletud kui keskaegset Igameest, kes muutudes rändab läbi elu. Kõik algab sära vast idealismist ja eneseohverdusest ning lõpeb tuhmi pimeda materialismiga. Wajda tõlgenduses on “Sonaati” nähtud draamana suremisest. Pildiliselt – reisist üle üleloomulikult kauni vee teisele kaldale.
Jaan Tooming ütleb reklaamlehel: “See on hüvastijätt selle millenniumiga. See on mõtisklus inimkonna saatusest...” Tõepoo lest, “Kummitussonaadis” ei taju Too min ga püha viha mõistmatu inimsoo vastu. Eten duses valitses rahu ja vabadus mõista Strindbergi omamoodi. Minu jaoks tõusis etenduse kulminatsiooniks Liis Benderi Muu mia monoloog teises vaatuses. Tekst, mis Bergmani lavastuses olevat mõjunud naiivse alandliku usuna inimese paremasse minasse, kõlab siin sisendava rahukutsena. Strindberg on oma kirjandusteostes kahtlevam ja keerulisem kui otsesõnalistes avaldustes. Sealjuures ei ole ta nii salakavalalt konstrueeriv kui Ibsen, tema poeetiline väljenduslikkus on intuitiivsem ja romantilisem. Aga Ibseniga ühendab teda iseäralik kitsi ja karm põhjamaine huumor, mis vaesestub, kui see paroodiaks taandada. Strindbergi näidendite kobavad, liikuvad, isegi kaduvad tähendused teevad temast ka tänapäeval moodsa autori.
Vahetegematus suurte ja väikeste, oluliste ja tühiste, eksistentsiaalsete ja konventsio naalsete eksimuste hukkamõistmisel ja pii na de kirjeldamisel on üks inimese inimlikumaid ja naeruväärsemaid puudusi. Esietendusel tundus, et Tooming naerab koos Strindbergiga seda vaikset mõistvat naeru, mis tõstab “Kummitussonaadi” eesti teatri “järjekordse” lavastuse tasemest märksa kõrgemale. Korraga pakutakse välja kaks võimalikku vaatepunkti – lähem ja kaugem ehk madalam ja kõrgem. Lähem võimaldub samastuda inimliku (igapäevase), kaugem jumaliku hoiakuga.
Lembit Eelmäe Hummelis ei märka traagi list dimensiooni. Aga huumor, millega Eel mäe oma lavakuju kosutab (on see ju hoo pis pehmem kui Mogri Märti saatnud sarkasm), ei lase vaatajal võtta teda sellise monstrumina, kellena näeb teda ümarsalongi selts kond. Küllap ta on oma mastaapsu ses hullem kui teised, aga seda on olnud ka Mefistofeles, Lucifer ja need teised taeva tasakaalustajad. Lembit Eelmäe on Toominga näitleja ja “Kummitussonaadi” Hummel jätkab nüüd juba aastaid tuttavat huvitavate rollide rida.
Eelmäe Hummeli paarimeheks või nooreks süütuks vastasmängijaks poleks võimalik leida sobivamat näitlejat kui seda on Üliõpilase rolli täitev Meelis Sarv. Aus, mitte liiga naiivne nägu. Vahenditu, aga mitte liiga sile käitumine. Oma hääl, oma arvamus, oma väikesed õlakehitused ja muigamised. Kui nad koos Preiliga (Karin Tammaru) teises vaatuses rohelise ümarsalongi kohal suhtlevad, paistab neist ainult kaks kaunist pead, kes vaikivad, loevad poeetilisi õpetussõnu või laseb Üliõpilane oma sügava tämbriga musikaalsel häälel kuuldavale hiina- ja tiibetikeelseid helisid. Kontrast ümarsalongi “kohtupäevaga” on kõnekas, aga mitte peale tükkiv. Oleme vaid kahe kommunikatsioonitasandi tunnistajateks.
Veel midagi erinevatest vaatekohtadest ja muu hulgas Strindbergi vihast naiste vastu, mida tema tasavägiselt dramaatilistes dia loo gides ju tegelikult ei leidu. Kolmandas vaatuses on Preilile antud tekst, mis oma naiseliku labasusega on andnud põhjust paroodi listeks tõlgendusteks. Artur Adson on Paul Sepa lavastust (Draamastuudio, 1923) hinnates pahandanud sel puhul eriti: “sää ras te meeleheitlikkude ringutustega ja nii südant lõhestavalt kaevata tolmu pühkimise /---/ ning kohvi pärast, mille kokk ära joob ja preilile ainult paksu jätab!” Nagu teatriaja loos märgib Lea Tormis, sai lavastus üsna heatahtliku vastuvõtu kriitikalt ning eelmisest (Gozzi “Kaaren”) arvukamalt publikut. Adson küll pahandas, et Strindbergist polnud stuudiolased aru saanud, aga Vahtangovi “Turandoti” mõjudega ekspressionistlik “karneval” võis publikut virgutada. Toominga lavastuses pole paroodiat ega karnevali. Re�issöör on loobunud ka unenäolisest visionaarsusest. Ei irratsionaalseid valgusefekte ega muid hämar dusi. Näidendi aine dramaterialiseeri mine toimub sellegipoolest.
Raine Loo intonatsioonidega Virve Meeritsa Kokk käis kaks korda üle lava ja ütles paar sõna, aga jättis endast tollesse pisut verevaesesse vaimudeilma rasvaselt läikiva laigu. See oli lavastuse löövaim metafoor, kujutelm materiaalse olemise vampiirsusest vaimsema suhtes. (Hetkeks oleks laval nagu vilksatanud kunagise Mogri Märdi väega õitsev ahnus.)
Ümarsalongi seltskonnaliikmete veidrusi ei ole Tooming eriti rõhutanud ega nende lavalolu ka pedantselt täpseks timminud. Raivo Adlase marionetlik Kolonel ja Tiit Lilleoru teener Johansson, kes on rohkem põrgu sigidik kui tema boss ise, annavad tooni. Üllatab isegi nagu kohatu “Meil aia äärne tänavas”, mida ümarsalong lõpuks tões ja vaimus laulab. Ent siis kohe meenub, et sel line kohatus on elus peaaegu tüüpiline.
Nagu öeldud, näib Tooming seekord mõtlik ja malbe, endale ja teistele pidevalt küsimusi esitav. Vaikne ja monotoonne nagu etenduse lõputantski suuri karakteerseid maske kandvate tegelastega. See vaikne rütmiline koostantsimine häälestab nagu terve lavastus – rahule. Kui lõpuks teistest eristuvad puust voolitud sümpaatse kirvenäoga Üliõpilane ja pehme kolmenäolise maskiga kolmandas vaatuses surnud Preili, on need kaks taas kokku saanud. Need kaks, mees ja naine, esiisa ja -ema.
Fantastilise valgusre�ii puudumine, valdavalt tuhmid argised värvid (välja arvatud säravroheline ümarsalong), tegevuse kulge mise aeglus, vaid üksik vihje ekspressiivsete vahendite võimalikkusele ja kes teab, mis veel, võisid peategelaste heale mängule vaata mata panna publiku igavust tundma. Selgemini kui lugupidavalt vaikses täissaalis märkas seda vaheajal. Aga siis ilmusid kuskilt kaks noort säravat silma, mis ütlesid, et on huvitav, sest et on teistmoodi. Strindbergi ja Toominga, eriti “Kummitussonaadi” puhul ei või milleski päris kindel olla.
Olen uskmatu, aga teatrist lahkusin juma lat teeninu rahuga.
Kirjandust: J. Enckell, Wayda’s Subtle So na ta. – The Nordic Theatre Review 1994/ 95, nr. 1; M. Meyer, Strindberg. Oxford University Press, 1987; H. Sjögren, Stage and Society in Sweden. The Swedish Institute, 1979; A. Adson, Vilet ja loorbereid. – Loo dus 1938.