Taevakelluke maises Pilus
Pilu-Kelluke Tigane. Palvepärli-lehv.
Eesti Luuleliit, Tallinn 1998.
Mitmete paikkondade ja aegade religioosses kogemuses
on kunagi toimind või toimimas “püha narri” mõiste.
Läbi pila erootilise jämekoomika, karnevalliku “kukerpalli” rõhutas
see ikka todasama pühadust. Praegune aeg on üldise religioosse
baromeetri järgi leige või nullilähedaselt ükskõikne.
Püha narri tõlgendus – eriti, kui too esindab paikkonnale kaugevõitu
usulist sättumust – kaldub nüüd campi, luhtunud tõsiduse
poole. Kuid loodetavasti pole see Pilu-Kellukese puhul jäägitult
nii. Tema ilmavaates ja immitsas peitub suur kultuslik potentsiaal, mida
meedia on tasapisi tajuma hakanud. Küll veidi üheselt. Pole vist
õiglane P-Ks ai nult usufanaatikut, veidrikku või pullimeest
näha, kuigi teadlikkus “kosmilisest campist” on tema puhul
tajutav. Autorinimele ning raamatu pealkirjale ei leia viimastes kümnendites
“kämbikuselt” võrdset. Meenub Rimmeli “Lüüriline
miilits ja kolmteist huligaansust” (1964), kuid selles jääb autorinimi
liiga tervemõistuslikuks. Tõeline paarik sellele teosele
leidub kolmekümnendais, kui Mirva Sulne pseudonüümi taha
varjuv luuleindleja tootis teose “Unelm õilsast kodumaast”. Ja teatav
enesekriitikavaegus ainestikuga tegelemisel on iseloomulik neile mõlemale.
Urmas Armas Ingel Pilu-Kelluke Tigane on tegelikult
vana tegija (esmane trükiproov Pärnu Kommunistis 1986), kümnendi
alguse para- ja erootikarevolutsiooni huvitavaim tulem luules. Mõjudest
kõigepealt Luuleliidu ja Põleviku atmosfäär, Mirtami
sakraalerootika teema, mis Tigasel leiab eripärast kapseldamist. Teiseks
sulam budismist, parateadustest, esoteeriast jms., lastud läbi isikliku
kujutluse ülisubjektiivse filtri. Selles segunemises tekib sünkretism,
mida võib nimetada 14 Tilaga Plaatinast Pilu-Kellukese kosmiliseks
koolkonnaks, aga ka monomaaniaks, ühe-mehe-subkultuuriks või
veel kuidagi. Muuseas oleks põnev teada, millised on 13 järgmist
meeleüksuste komp lekti selles usundis, kuid seda mahukas ees sõna
kahjuks ei selgita. Religioossete teks tide absurdselt kõrget kodeeritust
kohtame vähemalt veedadest alates, mida on osalt kutsutudki “teoloogiliseks
plämaks”. Kodee ri tuse musternäide on tollal veel Urmas Tigasena
esinenu debüütkogu “Keravälk meelidel” (Põlevik,
1991, nr. 4). Tigane on täpsustusega ikka retseptsiooni juhtida püüdnud:
luulele eelnesid seal tutvustus, intervjuu ja sõnaseletused. Keeleloome
on tänuväärne asi alati ja oleks tore, kui kunagi koostataks
alternatiivsõnastik Tigase, Mirtemi, Novodi, Erkki Hyva jt. keelelendurite
ettepanekutest.* Luules võib see loovus aga enese vastu pöörduda.
Kõrgstiilsed, sak raalsed, erootilised ja “nupserdavalt” distorteeritud
sõnad hakkavad väga kähku üksteist tühistama.
Sestap mõjus raamat mulle ülihermeetilise ning venivana. Viimast
küllap taotluslikult, sest ka kuulamiseks soovitatud raga-improvisatsioonid
oma varieerivate kordustega kestavad üsna kaua. Teos oleks kindlasti
maiuspala freudistliku psühhiaatri hammaste vahel. Poeedi tollane
muusa, endise seriaali “Kikerikii” lapstäht Anna-Liisa Kurve, oli
pühendatud luule ja jumaldamise peale kuuldavasti veidi pahanegi.
Loodame ülejäänud pühenduste pälvijailt optimistlikumat
suhtumist. Päälegi leidsin “Keravälgust” värskeid kirjakohti:
varemeis ekslevad suudlused / tornitipu tukslevad kriimustused / surnute
ihudel (lk. 28), piiluda salajasi / tukseid vaikuses / läbi
su kõrvarõnga (lk. 76). Need kujundid pärinevad
kusagilt teadvuse intuitiivsetelt äärealadelt, mida Tigane peab
vastu võtvaks kosmilisi vibratsioone. Esikkogu eessõnas ütleb
ta kontakti kohta: “Ebamaine energia mõjub hullumeelselt-elektriseeritult.
Hullumeelset pingestatust pean loovas seisundis väga oluliseks.” Kirjandusteadvuses
olev mõiste “automaatkirjutus” peaks selle šamanistlikuvõitu
jutuga seonduma. šamanismis tähendab vastassoo atribuutika kandmine
kontakti taastamist endas represseeritud sugupoolega ja sellest ühinemisest
väe ammutamist. Kui Pilu-Kelluke uue kogu ees sõnas seost eitab,
tuues argumendiks oma ainulaadsuse, lahendab ta probleemi nii üksnes
enda jaoks. Lugejale, kelle sürrealismimõiste on sageli liigagi
lai-ähmane, liigitub ta enamasti sinna ja see ei tohiks iseenesest
olla midagi tühistavat. Leidub veelgi pidepunkte sellele “harukordsele
ja originaalsele” nähtusele. Tigase keele mängudel on mõningat
lähedust Ehini ja Sinijärvega, ehkki kasutamise strateegia erineb.
Väga korralik ortodoksse sürrealismi näide on igas mänguasjas
peituvad valged sõstrad (lk. 21), mida voolu klassikalinegi
esindaja häbenema ei peaks. Laabanlikke “mitte-teri” meenutab lauljatar
Maria Välile pühendatud “Juhul, kui inimene”... (lk. 33). Seda
Rroosi Selaviste loeks. Milarepa hõngu leiab tekstist “Hindamatu
pärlikee” (lk. 26). Sama nime kandis muuseas ka budistlike raamatute
tõlkesari, mida Tigane küllap hoolikalt tudeeris. Pilu-Kellukese
omamüto loogiat peegeldavad avaramalt “Kastekannu-laternad” (lk. 16)
ja “Hiina mõjud jaapani muusikas ja eesti luules” (lk. 19). Need
on helget ja lapselikku, erootilise varjundiga mängurõõmu
täis tekstid, kust on kadunud suurim painaja – hermeetilisus. Laadi
muusikaline ekvivalent oleks india estraadi töötlev Pizzicato
5. Jaapani “klubipopi” trendi järgib mõneti ka Pilu-Kellukese
välimus. Selle kandi õrna ja rõvedat campilikkust
on maalis eredalt tunnetand Kiwa. Kindlasti oleks Tigane tänuväärne
modell veel paljude piltide tarvis, ehkki Maara Vindi portree raamatu kaanel
peaks (sakraal)huumori sõbra nagunii koheselt ekstaasi viima. Näivust
näitav väliskest seesmise pühendumusega ühes. Eks paista,
kas tugevdavalt või tühistavalt. Niisiis peaks raamat avama
“ÕNNE PILU” nii absurdihuumori- ja sürrealismihuvilistele kui
Lilla ja Kollase Kellukese Sala ühingu Pilu-Kellukese Buddhistliku
Vennas konna tulevastele liikmetele. Luulena pole teos üleni tõesti
teab mis tippsaavutis, seda nendib ka autor ise, kuid pauer eessõna
ja omapärane kinnissümboolika teevad sellest noore kirjanduse
pretsedendi.
*Kõik kosmosesse saadetud
soovid on määratud täitumisele. 1997. a ilmus “Eesti luulekeele
sõnastik”, koostajaks Ingvar Luhaäär, – tõeline
pärl kuriositeedihuvilistele. – Toim.
|