Taevakelluke maises Pilus

Pilu-Kelluke Tigane. Palvepärli-lehv. 
Eesti Luuleliit, Tallinn 1998.

Mitmete paikkondade ja aegade religioosses kogemuses on kunagi toimind või toimimas “püha narri” mõiste. Läbi pila erootilise jämekoomika, karnevalliku “kukerpalli” rõhutas see ikka todasama pühadust. Praegune aeg on üldise religioosse baromeetri järgi leige või nullilähedaselt ükskõikne. Püha narri tõlgendus – eriti, kui too esindab paikkonnale kaugevõitu usulist sättumust – kaldub nüüd campi, luhtunud tõsiduse poole. Kuid loodetavasti pole see Pilu-Kellukese puhul jäägitult nii. Tema ilmavaates ja immitsas peitub suur kultuslik potentsiaal, mida meedia on tasapisi tajuma hakanud. Küll veidi üheselt. Pole vist õiglane P-Ks ai nult usufanaatikut, veidrikku või pullimeest näha, kuigi teadlikkus “kosmilisest campist” on tema puhul tajutav. Autorinimele ning raamatu pealkirjale ei leia viimastes kümnendites “kämbikuselt” võrdset. Meenub Rimmeli “Lüüriline miilits ja kolmteist huligaansust” (1964), kuid selles jääb autorinimi liiga tervemõistuslikuks. Tõeline paarik sellele teosele leidub kolmekümnendais, kui Mirva Sulne pseudonüümi taha varjuv luuleindleja tootis teose “Unelm õilsast kodumaast”. Ja teatav enesekriitikavaegus ainestikuga tegelemisel on iseloomulik neile mõlemale.
Urmas Armas Ingel Pilu-Kelluke Tigane on tegelikult vana tegija (esmane trükiproov Pärnu Kommunistis 1986), kümnendi alguse para- ja erootikarevolutsiooni huvitavaim tulem luules. Mõjudest kõigepealt Luuleliidu ja Põleviku atmosfäär, Mirtami sakraalerootika teema, mis Tigasel leiab eripärast kapseldamist. Teiseks sulam budismist, parateadustest, esoteeriast jms., lastud läbi isikliku kujutluse ülisubjektiivse filtri. Selles segunemises tekib sünkretism, mida võib nimetada 14 Tilaga Plaatinast Pilu-Kellukese kosmiliseks koolkonnaks, aga ka monomaaniaks, ühe-mehe-subkultuuriks või veel kuidagi. Muuseas oleks põnev teada, millised on 13 järgmist meeleüksuste komp lekti selles usundis, kuid seda mahukas ees sõna kahjuks ei selgita. Religioossete teks tide absurdselt kõrget kodeeritust kohtame vähemalt veedadest alates, mida on osalt kutsutudki “teoloogiliseks plämaks”. Kodee ri tuse musternäide on tollal veel Urmas Tigasena esinenu debüütkogu “Keravälk meelidel” (Põlevik, 1991, nr. 4). Tigane on täpsustusega ikka retseptsiooni juhtida püüdnud: luulele eelnesid seal tutvustus, intervjuu ja sõnaseletused. Keeleloome on tänuväärne asi alati ja oleks tore, kui kunagi koostataks alternatiivsõnastik Tigase, Mirtemi, Novodi, Erkki Hyva jt. keelelendurite ettepanekutest.* Luules võib see loovus aga enese vastu pöörduda. Kõrgstiilsed, sak raalsed, erootilised ja “nupserdavalt” distorteeritud sõnad hakkavad väga kähku üksteist tühistama. Sestap mõjus raamat mulle ülihermeetilise ning venivana. Viimast küllap taotluslikult, sest ka kuulamiseks soovitatud raga-improvisatsioonid oma varieerivate kordustega kestavad üsna kaua. Teos oleks kindlasti maiuspala freudistliku psühhiaatri hammaste vahel. Poeedi tollane muusa, endise seriaali “Kikerikii” lapstäht Anna-Liisa Kurve, oli pühendatud luule ja jumaldamise peale kuuldavasti veidi pahanegi. Loodame ülejäänud pühenduste pälvijailt optimistlikumat suhtumist. Päälegi leidsin “Keravälgust” värskeid kirjakohti: varemeis ekslevad suudlused / tornitipu tukslevad kriimustused / surnute ihudel (lk. 28), piiluda salajasi / tukseid vaikuses / läbi su kõrvarõnga (lk. 76). Need kujundid pärinevad kusagilt teadvuse intuitiivsetelt äärealadelt, mida Tigane peab vastu võtvaks kosmilisi vibratsioone. Esikkogu eessõnas ütleb ta kontakti kohta: “Ebamaine energia mõjub hullumeelselt-elektriseeritult. Hullumeelset pingestatust pean loovas seisundis väga oluliseks.” Kirjandusteadvuses olev mõiste “automaatkirjutus” peaks selle šamanistlikuvõitu jutuga seonduma. šamanismis tähendab vastassoo atribuutika kandmine kontakti taastamist endas represseeritud sugupoolega ja sellest ühinemisest väe ammutamist. Kui Pilu-Kelluke uue kogu ees sõnas seost eitab, tuues argumendiks oma ainulaadsuse, lahendab ta probleemi nii üksnes enda jaoks. Lugejale, kelle sürrealismimõiste on sageli liigagi lai-ähmane, liigitub ta enamasti sinna ja see ei tohiks iseenesest olla midagi tühistavat. Leidub veelgi pidepunkte sellele “harukordsele ja originaalsele” nähtusele. Tigase keele mängudel on mõningat lähedust Ehini ja Sinijärvega, ehkki kasutamise strateegia erineb. Väga korralik ortodoksse sürrealismi näide on igas mänguasjas peituvad valged sõstrad (lk. 21), mida voolu klassikalinegi esindaja häbenema ei peaks. Laabanlikke “mitte-teri” meenutab lauljatar Maria Välile pühendatud “Juhul, kui inimene”... (lk. 33). Seda Rroosi Selaviste loeks. Milarepa hõngu leiab tekstist “Hindamatu pärlikee” (lk. 26). Sama nime kandis muuseas ka budistlike raamatute tõlkesari, mida Tigane küllap hoolikalt tudeeris. Pilu-Kellukese omamüto loogiat peegeldavad avaramalt “Kastekannu-laternad” (lk. 16) ja “Hiina mõjud jaapani muusikas ja eesti luules” (lk. 19). Need on helget ja lapselikku, erootilise varjundiga mängurõõmu täis tekstid, kust on kadunud suurim painaja – hermeetilisus. Laadi muusikaline ekvivalent oleks india estraadi töötlev Pizzicato 5. Jaapani “klubipopi” trendi järgib mõneti ka Pilu-Kellukese välimus. Selle kandi õrna ja rõvedat campilikkust on maalis eredalt tunnetand Kiwa. Kindlasti oleks Tigane tänuväärne modell veel paljude piltide tarvis, ehkki Maara Vindi portree raamatu kaanel peaks (sakraal)huumori sõbra nagunii koheselt ekstaasi viima. Näivust näitav väliskest seesmise pühendumusega ühes. Eks paista, kas tugevdavalt või tühistavalt. Niisiis peaks raamat avama “ÕNNE PILU” nii absurdihuumori- ja sürrealismihuvilistele kui Lilla ja Kollase Kellukese Sala ühingu Pilu-Kellukese Buddhistliku Vennas konna tulevastele liikmetele. Luulena pole teos üleni tõesti teab mis tippsaavutis, seda nendib ka autor ise, kuid pauer eessõna ja omapärane kinnissümboolika teevad sellest noore kirjanduse pretsedendi.

Lauri Sommer

*Kõik kosmosesse saadetud soovid on määratud täitumisele. 1997. a ilmus “Eesti luulekeele sõnastik”, koostajaks Ingvar Luhaäär, – tõeline pärl kuriositeedihuvilistele. – Toim.