Popol Vuh. Kitšee maiade raamat.
Ilmamaa, Tartu 1999. 240 lk.
 

Ülik esindusrõivas. Terrakotta.

Ilmamaa teeb head tööd. Kirjastuse välja anded on varustatud korraliku kommentaa riumiga: lisade, saatesõnade, viidete, mär kuste jmt. “Popol Vuhi” seletamine algab juba ümbrispaberi sisekülgedel ning jätkub põhiteksti järel nimede hääldamisjuhisega, märkuste ja viidetega ning saatesõnadega, mida on ühtekokku 73 lehekülge. Lisaks sellele on raamatu kõvakaante sisekülgedele trükitud maia kultuuriruumi ja kitšee-maiade alasid äramärkivad maakaardid; pole unustatud ka asja kohta käiva ja kasutatud kirjanduse loetelu. Nii et kel raamat käes, leiab selle mõistmiseks sealt ka vajaliku lisamaterjali. Seda pole mõtet ümber jutustama hakata. Ning tõlkija Ruth Liase koostatud saate tekst on tegelikult üks väga põhjalik retsensioon “Popol Vuhi” kohta. Seepärast pöörangi oma kirjatöös tähelepanu vaid ühele konk reetsele aspektile. Aga sellest hiljem. Neile, kes “Popol Vuhi” siiani veel lugenud pole, tu leb siiski huviäratamise üllal eesmärgil pakkuda pisuke ülevaade.
Maiakeelne sõnaühend “Popol Vuh” tähendab otsetõlkes valitsejate nõupidamise raamatut. Kunagi olla selline raamat ka eksisteerinud ning nagu märgitakse saatesõnas, algallika olemasolus tänapäeval ei kahelda. Paraku oli see juba Hispaania kon kistadooride saabudes XVI saj. kadunud ning selle “pale on peidus uurija ning mõtleja eest”, nagu kirjutab tänaseni säilinud “Popol Vuhi” teksti autor, keegi Caveki dü nastia järeltulijatest. Kas muistsete päri mus te ja müütide ning kitšee maiade ajaloo üles tähendaja oli seda püha raamatut ise luge nud või neid lugusid teistelt lugeja telt/ teadjatelt kuulnud, ei selgu “Popol Vuhi” tekstist ega saatesõnast. Igal juhul ei ole olemasoleva teksti näol tegemist algallika adek vaatse kajastusega. Tõenäoliselt on teos taas loodud mälu järgi, sest paljudest asjadest, mida raamatus küll mainitakse (taeva mõõtmine, tuleviku ennustamine jmt.), seal tegelikult juttu pole. Siiski on tegu muistse maia kultuuri ühe olulisema kirjandusmälestisega, nagu täheldatakse asja tundlikus saatesõnas. Samas antakse ka teada, et kitšeed on üks maia hõime, kes lõid kõige võimsama riigi Guatemala mägismaal. Ka kultuur oli kõrge. Nad tundsid hieroglüüfkirja ja kalendrit, olid meistrid nii tarbe- kui ehituskunstis juba eelklassikalisel perioodil (2500 e. Kr. – 250 p. Kr.). Klassikalisel ajastul (250 – 900 p. Kr.) arenesid jõudsalt astronoomia, astro loo gia ja mate maatika. Kõrgel järjel olid põllu majandus, kaubavahetus ja teedeehitus. Neid on võrreldud nii kreeklaste, egiptlaste kui ka roomlastega. Taimetundmises olid nad tolle aja eurooplastest aga kõvasti ees, kasutades tai mi nii ravimiseks, jõu saami seks kui ka hallutsinogeenidena. Ka nulli ka su tasid nad en ne, kui eurooplased selle araab laste käest ära õppisid.
Põhjalikus märkuste ja viidete osas (43 lk.) selgitatakse, et nimi Quiche (kitšee), mille autor on andnud nii sellele maale ja linnadele kui ka neid asustavale hõimule, tähendab mitmes Guatemalas paikneva hõimu keeles metsa. Nii et ühel ja samal ajal nii metsa- kui linnarahvas. “Popol Vuhi” teks tist endast (IV osa) selgub veel, et kitšee-maiad olid ka üks rahutu rändaja-rahvas. Juba eessõnas öeldakse, et nende esivanemad tulid “teiselt poolt merd” (lk. 7). Kohe tekibki küsimus, kummalt poolt merd? Va hest Siberist? Ilmselt siiski mitte, kuigi selline (indiaanlaste Siberist tulemise) rahvaste rände teooria eksisteerib. Edasises tekstis mainitakse korduvalt, et tuldi Idast. Kust täp selt, pole veel välja uuritud. Et “Popol Vuh” on üles tähendatud pärast hispaanlaste koloniaalvõimu kehtestamist neil aladel, seega “jumalasõna, ristiusu õpetuse päevil” (sa mas), siis arvatakse, et autor on põiminud teosesse Vana Testamendi motiive (hõimude ühiskeele lagunemine eri keelteks, mere taandumine rändavate hõimude teelt jne.; vt. ka märkusi ja viiteid lk. 203) ning et ebamäärane “Ida” võib tähistada kogunisti juutide kodumaad. Ning nagu märgitakse saatesõnas, leidub otseseid viiteid kitšee juhtide põlvnemisele Iisraeli hõimudest “Popol Vuhiga” samal ajal üles tähendatud “Totonicapáni Valitsejate genealoogias”, seda ilmse eesmärgiga taotleda privileege Hispaania võimudelt. Nii et siis pugemise mõttes. Sama tendents näib toimunud olevat ka “Popol Vuhi” puhul, sellepärast keskendungi järgnevas peamiselt “Popol Vuhi” ja Vana Testamendi võrdlemisele.
Näiteks sarnaneb kitšee-maiade rännak oma Ameerika-algkodust, Hacavitzi mäelt ja linnast kuni Gumarcaahini (mida hispaanlased nimetasid Utatlániks ning hiljem Santa Cruziks, mis tõlkes püha risti tähendab) paljuski Iisraeli hõimude teekonnaga Egiptusest Kaananimaale, nagu seda kujutatakse Moosese ja Joosua raamatus. Nii nagu Aab ra hami, Iisaki ja Jaakobi järeltulijad pidid oma pikal retkel (40 aastat kõrbes jne.) kannatama janu ja nälga ning võitlema vaenulike hõimudega, niisamuti “said tunda palju kannatusi ja vintsutusi” (lk.145) Suure Ema ja Suure Isa imeväel tehtud ja nõiaväel loodud kitšee-maiade nelja esiisa sigitatud kogukond. Üks olulisemaid erinevusi oma “kodumaa” otsinguil oli vahest see, et kui Iisraeli rahvas oma peatuspaikades vaid kogu dusetelgi üles lõi, siis kitšee-maiad ehitasid üles terveid linnu (Chi-Quix, Chi-Iz mac hi jt.). See johtus ilmselt asjaolust, et juudid teadsid, kuhu nad lähevad; Jehoova oli tõotanud juba Aabrahamile, et pärast 400aastast orjapõlve võõrsil saab Kaananimaa nende hõimule ning teel Egiptusest Tõotatud Maale juhatas neile pilve- ja tulesambana teed nii päeval kui öösel. Kitšeed aga otsisid nii endile kui oma jumalatele hü vaks elamiseks sobilikku ning vaenulike jõu dude eest kaits tud kohta, katsetasid ja proovisid erinevaid asukohti, enne kui leidsid sel le õige. “Arvutu hulk on kohti, kus nad peatusid, kus elasid ja millele nime andsid” (lk. 144).
Üldse on nendes kahes pühas raamatus (mis on ühekorraga ka nii eeposed kui kroo nikad) kahtlaselt ja ehmatavalt palju sarnast. Seda nii rännakutes kui ka paikse elamise vii sis. Kui oma rännakutel ja peatus paikades elasid maiad rahus nii isekeskis kui naaberrahvastega ning võtsid sõjakirve kätte vaid siis, kui neid rünnati ehk siis oma vägevuse ja võimu näitamiseks, siis “lõpp -jaa ma”, Gumarcaahi jõudes, kuningate kuuen da põlvkonna ajal, läksid nad äkki õi ge sõjakaks. “Nad rüüstasid ning jagasid väi kes te ja suurte hõimude maid ja asulaid lä hedal ja kaugel” (lk. 153), laastasid ja hävitasid linnu, tapsid ja orjastasid inimesi ning sundisid tervet rida hõime endale andamit tooma.
Sama juhtus Iisraeli rahvaga. Peale seda, kui Jehoova oli andnud “Iisraelile kogu maa, mille ta vandega oli tõotanud (Joosua 21, 43) ning oli andnud neile “rahu ümber kau du” (Joosua 21, 44) – misjärel oleks võinud ju rahus elama hakatagi –, hakkavad nad pärast Joosua surma (ja veel Jehoova toel!) äkki hoopis vallutama maid ja rahvaid üm ber ringi, tappes halastamatult süütuid ini me si, hävitades ja põletades linnu. Jeruu sa lemmas nad “lõid elanikud maha mõõga te ra ga ja põletasid linna tulega” (Kohtu mõist jate 1, 8), Sefati linna nad hävitasid soo tu maks, Peetelis “nad lõid mõõgateraga maha linna elanikud” (samas 1, 25), aga paljudele rahvastele panid nad “peale töökohustuse ega ajanud neid hoopiski mitte ära” (samas 1, 28). Töö kohustuslikuks tegemine on sama sugune ikke alla panemine kui andami sund. Tegemist on ikkagi ligimese rõhumise ja ülekohtuga; sisu on sama, erinevad vaid vormid ja viisid, kuidas seda tehakse. Ja selles suhtes on ühesugune pea kogu maailma ajalugu. Ka eestlaste oma juba enne ristisõdijate tulekut, ilmekaimaks näiteks Sigtuna linna hävitamine 1187. aastal.
Võib ju lohutada end mõttega, et tollal olid lihtsalt sellised metsikud ajad. Paraku kes ta vad need “metsikused” nii ehedates kui rafineeritud vormides üha edasi. Mis see kapitalismgi muud on kui üks moodsa orjapida mise riukakavalaid vorme. Õigus on neil (ja neid on juba palju), kes väidavad, et ini me ne pole oma põhiolemuselt aasta tuhandete jooksul suurt muutunud ega tema iseloom ja käitumine põrmugi paremaks läinud. Pro g ress ei saa viia mujale kui enesehävituseni. Muistsed maiad teadsid seda. “Popol Vuhis” sisalduvates pärimustes on kirjas, et esi meste inimeste loomise ajal, “Kindlasti ei olnud too päike seesama, mida näeme meie” (lk. 120): Praegune inimkond elab Viienda Päikese ajastul; neli eelmist ajastut ja tsivilisatsiooni on lõppenud kataklüsmiga. (Vt. ka märkused ja viited 145, lk. 207!)
 

Detail Palenque’i reljeefist. 300 – 800.

Ka Jehoova “organiseeritud” veeuputust tu leb käsitleda kataklüsmina. Pea samal moel hävitasid maiade jumalad arbujate ja taidjate abiga loodud puu-inimesed. “Taeva Süda kutsus esile üleujutuse; tekkis suur uputus, paduvihma kallas puu-inimestele pähe” (lk. 19). Vahe on selles, et kui Jehoova hävitas inimkonna (v. a. Noa ja Co) tema patuse eluviisi pärast, siis maiade jumalad hävitasid esimest korda savist ja mullast tehtud inimesed sellepärast, et need olid laialivalguvad ja lõdvad ning neil puudus sigimisvõime ja aru; teist korda loodud puu-inimesed, kes küll sigisid, aga seetõttu, et neil polnud hinge: ei mäletanud nad oma loojaid ega mõelnud nende peale, ei kummardanud ega palvetanud nende poole. Maia jumalate eesmärgiks oli luua olevused, kes neid “ülal peaks ja toidaks” (lk. 16), nende poole palvetaks ja neid meeles peaks. Igal juhul selgelt fikseeritud eesmärk, samal ajal kui Jehoova inimeseloomise eesmärk jääb ähmaseks. Neil kästakse küll olla vilja kad ja valitseda kalade, lindude ja loo made üle (I Moosese 1, 28); hiljem, pärast Aada ma ja Eeva pattulangemist ning nende välja saatmist Eedeni rohuaiast pannakse neile peale ka kohustus harida maad, sest “Oma palge higis pead sa leiba sööma” (samas, 3, 19). Inimestele pannakse peale veel muidki kohustusi, käske ja keelde ning luuakse hulganisti seadusi, mida tuleb järgida, aga MIKS oli inimest Jumal Jehoovale vaja, Vanast Testamendist ei selgu.
Kui veel kõrvutada Jehoovat ja maiade jumalaid (Looja ning Tegija, Suur Ema ja Suur Isa, Taeva Süda ja Maa Süda, Tepeu ja Gucumatz), siis Jehoova oli neist kõvasti vägevam. Sest tema lõi inimese üksinda mullast ning ta sai sellega hakkama kohe esimesel korral, samal ajal kui maiade jumalad koos üleloomulike arbujate abiga lõid kaks tsunfti praakeksemplare (mullast ja savist ning puust), mis tuli hävitada. Ning ka kolmas inimese loomine (kollasest ja valgest maisist) ebaõnnestus selles mõttes, et need tulid liiga jumalate endi moodi, olid liiga targad ja nägid kõike. Seepärast heitis Taeva Süda “uduvine nende silmadele” ning “Nõnda hävitati tarkus ja kõik teadmised, mis olid neil neljal mehel, kellest algas ja arenes kitšee hõim” (lk. 103).
Nii et kui Jehoova lõi vaid ühe mehe, Aadama, ning tegi tema küljeluust talle naiseks Eeva, sest Ta ütles: “Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on” (I Moosese 2, 18), siis maia jumalad lõid millegipärast (mille pärast?) esimesi meesinimesi korraga neli (lk. 101). Samamoodi tehti neile kohe ka naised. Tähelepanuväärne on see, et mõlemas usundis tehti naised valmis meeste une ajal. Oh olid ikka ilusad ajad küll: heidad õhtul üksinda magama ja ärgates on su kõrval tõeliselt ilus naine, päris sinu oma.
Huvitav on asja juures veel see, et kui maia jumalad hävitasid puu-inimesed “nende karistamiseks ja nuhtlemiseks” (lk. 19) ning nende järeltulijatest said ahvid (“mis on jälg ühest inimpõlvest”, lk. 21), siis Jehoova läks kaugemale: ta hävitas veeuputuse läbi kõik oma “kätetöö”: inimesed, loo mad, roomajad ja linnud. Inimestest pääses ainult Noa oma perega, sest Noa oli ainus Päikese all, kes “kõndis ühes Jumalaga” (I Moosese 6, 9). Siinkohal tekib mitu küsi must. Esiteks. Kuidas saab karistada ja nu hel da omaenese loomingut? Teiseks. Miks ei loonud Jehoova inimest uuesti, vaid jättis Noa koos perega elama, et nende sugu jätkuks? Noa suguvõsa näol on meil tegemist ikkagi pattulangenud Aadama ja Eeva järeltulijatega. Selle tagajärjel jäi inimene, kelle Jehoova lõi küll oma näo järgi, ometigi edasi olevuseks, kellega Looja päriselt rahul polnud ega ole ilmselt tänaseni. Sest ta mõtles oma südames, et “inimese südame mõtle mised on kurjad ta lapsepõlvest peale” (I Moosese 8, 20). Seepärast nuhtlebki Jumal Jehoova oma ebaõnnestunud loomingut aina edasi; nii et inimene on loodud kanna tama juba enne oma sündimist ja kannab karistust kuni surmani. Mille eest siis küll ometi?!
Maiade jumalad ei pannud inimest sedasi eluks ajaks kannatama ja karistust kandma, küll aga nõudsid inimohvreid. Algul ohverdasid neli esiinimest neile omaenese verd: Nad “torkisid” jumaluse ees oma kõrvu ja käsivarsi, kogusid vere kõrvitsnõusse, mille asetasid kivi suu juurde” (lk. 128), kusjuu res kivideks olid moondunud jumalused ise. Hiljem nõudsid jumalad teiste verd, nad ütlesid: “voolaku nende veri ja olgu see ohvriand Tohilile, Avilixile ja Hacavitzile” (lk. 128). Seejärel hakkasidki need neli, kes olid ühtlasi kolme nimetatud jumala preestrid ja ohverdajad, hulgaliselt tapma ja ohverdama inimesi. Nendesse oli programmeeritud uskumus, et “inimveri suudab hoida maailma hävimast” (“Saateks”, lk. 231); järelklassikalisel perioodil sai ohverdamine lausa massiliseks: “obsidiaanist noaga lõigati ohvri rind lõhki ja rebiti süda välja” (samas). Hirmu jumalate ees pidid maiad aga tundma samamoodi (“nende ees värisesid hirmust hõimude südamed”, lk. 118) kui Iisraeli rahvas Jehoova ees (vt. näiteks II Moosese 20, 18 jm.), rääkimata sõnakuulelikkusest ja aupaklikkusest, mida need jumalad oma loomingult nõudsid. Nii et ühtmoodi tunnustust ja võimu vajasid nii maiade jumalad kui Jehoova. Selles suhtes on inimesed neis usundeis jumalatega ühtmoodi: ka nemad vajavad tunnustust ja võimu. Polegi oluline, kas jumalad lõid inimese oma näo järgi või oli see vastupidi, nagu õpetab materialism; tähtis on see, et nende palged on paljuski sarnased. Kuna inimese mõtlemine on ikka antropomorfne, siis “Arusaadav on selle pärast, et rahvaste jumalad rahvaste omadusi küljes kannavad.” (Juhan Luiga, Eesti muinasusk. – Mäss ja meelehaigus. Ilmamaa, 1995, lk. 195) ning et ikkagi “Rahvas on usulooja” (samas, lk. 196). Lisaks tunnustuse- ja võimuvajadusele on nii maiade jumalad kui Jehoova ka maise varanduse peale maiad. Nii nõudis Jehoova oma koguduselt tõstelõivu kullas, hõbedas ja vases; värvilisi lõngu ja peent lõime, loomanahku, võideõlisid ja ilustuskive. (Vt. II Moosese 25, 1 – 7 ja 35, 4 – 9!) Veel käskis ta ehitada iseendale eluasemeks pühamu ehk kogudusetelgi, mille ehitamiseks pidid juudid kulutama ligi tonni kulda ja üle kahe ja poole tonni hõbedat, lisaks sellele hulga nis ti veel vaske ja kallist akaatsiapuud jpm. Peale selle oli Jehoova ka hea isuga: iga päev tuli talle ohverdada kaks talle ja kolm kortlit viina iga talle kohta. Kui lisada veel põletus-, roa-, tänu-, patu-, süü-, lepitus- jt. ohvrid, siis saame kokku ühe õige auahne olevuse portree. Maiade jumalad tunnistasid üles, et nad lõid inimese peamiselt selleks, et see neid ülal peaks ja toidaks (vt. eest poolt), aga nad himustasid samamoodi ka maist varandust; küll vähemal määral kui Jehoova, aga siiski. Nii näiteks tapsid allilma Xibalbá valitsejad kaks pallimängurit, et saada endale nende mänguvarustus: “nahk sed põlvekaitsed, kaelavõrud, kindad, kroonid ja näokatted” (lk. 45). Ning sama moodi tuli taevastele jumalatele ohverdada loomi ja linde, kelle verd nad jõid.
Jehoova loodud inimese teeb kurjaks, ahneks ja muul moel paheliseks eksingel Saatan, kes teda vahetpidamata kiusab. Mao kujul ilmub ta Eevale juba Eedeni aias, ahvatledes teda keelatud vilja sööma. Samal ajal oli madu maiade jaoks kuningliku võimu sümbol. Mis puutub eksitajasse Saatanasse, siis ka maia jumalate hulka sigines valejumal, ülbitseja ja kõrk Vucub-Caquix, kes pi das ennast nii päikeseks kui kuuks. Aga maia jumalad, kes kartsid konkurentsi, lasid noortel jumalatel valejumala koos naise ja poegadega kohe hävitada. Ning selle poolest olid maiade jumalad Jehoovast vägevamad, targemad ja inimsõbralikumad. Vastasel ju hul laseb Jehoova Saatanal meelega ini mes te seas oma hävitustööd teha. Kunagi tulevikus on tal plaanis küll lasta lohe ehk vana mao kujul ilmuv Saatan ingli poolt kinni võtta ning ta tuhandeks aastaks vangistada ning hiljem hoopis hävitada, nagu Johannes oma ilmutuses nägi (Ilmutuse 20, 2), aga seda aega pole kõikide märkide järgi veel tulnud.
Samal ajal hävitasid maiade jumalikku päritolu kaksikud allilma Xibalbá, nagu olid hävitanud valejumalagi. See toimus “Üksnes ime läbi, üksnes ennast moondades läks see kaksikutel korda” (lk. 93). Kõiksugu imesid ja metamorfoose esineb mõlemas raamatus. Vana Testamendi muundumised ja imeteod (kepp maoks, vesi vereks, manna taevast jt.) on meile hästi teada. Samalaadseid asju kohtame ka maiade juures. Nii nagu Jehoova korraldab konnade, sääskede ja parmude kallaletungi egiptlastele, nii annab maiade jumal Tohil oma preestritele kimalasi ja heri lasi, kelle abiga võidetakse tohutu suur vaenuvägi. Kuivõrd kitšeede usund oli animalistlik, esineb seal ka rohkem loomamuistendilisi lugusid; saame teada, miks on öökulli suu lõhki, hiir pungis silmadega, hirv lühikese sabaga jne.
Nagualismi (jumalate ja inimeste võimet võtta endale soovi korral looma, eseme või teise inimese kuju) esineb maiadel samuti rohkem. Nii näiteks tõusis võluväeline ku nin gas Gucumatz taevasse ja kõndis seal seit se päeva, siis muutis end maoks, kot kaks, jaaguariks ja tardunud vereks. Paljud, kes surma said, muudeti millekski. Nii sai valejumala poja Zipacná poolt tapetud 400 purjus noormehest rühm taevatähti (Sõel), mida Mehhiko indiaanlased austasid kui joodikute kaitsejumalusi; tapetud Zipacná ise aga muudeti kiviks. (lk. 33 ja 36).
Üldse on kitšee-maiade usundiline maa ilmapilt fantaasiarikkam kui juutidel. Nii näi teks esineb mõlemal rahval lugu üleloomulikul teel viljastamisest ja neitsist sündimi sest. Uues Testamendis (mida kuni Jeesuse sündimise hetkeni võiks julgelt pidada Vana Testamendi jätkuks ja lõpuks) on Maarja viljastajaks teatavasti Püha Vaim, “Popol Vu his” tehakse seda aga süljega; liiati teeb seda tapetud mehe kolp. Ka keelatud puust viljade söömise motiiv esineb mõlemas raamatus. Vanas Testamendis oli see lihtsalt üks puu, “Popol Vuhis” aga allilma isandate poolt ülekohtuselt tapetud pallimängija kolbast viljarikkaks muutunud kalebassipuu. Ka kujutlus allilmast oli maiadel loomingulis-mängulisem kui juutidel. See kujutas endast tervet piinamismajade süsteemi; seal olid Pimeduse, Nugade, Pakase, Jaaguaride, Tule ja Nahkhiirte Maja (lk. 76 – 83), kus sinna kutsutuid piinati ja tapeti. Eriskummaline on see, et allilmas tapetud inimesed Xi bal bá jumalate poolt ohverdati. Kellele küll ohverdasid jumalad ise?! Nii ongi “Popol Vuhis” palju vastuolulist ja mitmeti mõistetavat nagu Piibliski. Aga küllap peavad sellised üleloomulikud ja jumalatest pajatavad asjad inimestele ebaselgeks jäämagi. Usk ei ole ju ratsionaalne fenomen, et sellest mõistusega aru peaks saama.
Lõpetuseks. Nagu selgub, on nendes ka hes pühas raamatus nii sarnast kui erinevat. Erisused esinevad rohkem vormi, sarnasus aga sisu tasandil. Vorm on determineeritud keskkonnast, sisu inimloomusest, mis põhijoontes on sama igal pool ja ajal. Inimese ja Jumala vahekorra kohta jõuab nende usundite vaatlemise ja võrdlemise tagajärjel seisukohani, et Jumal on kvintesseeritud ini mene, ehk siis inimene on lahjendatud Ju mal. Ehk nagu ütleb Juhan Luiga: “Kreek las te jumalad olid kreeklased ise, egiptlaste jumalad olid egiptlased ise, jne. Juudarahva jumal, õige kohtumõistev ja kättetasuv, oli juudalane kõige täielisemas kujus” (“Eesti muinasusk”, lk. 195). Sama lugu on kitšee dega ja nende jumalatega.
See oli vaid pisuke võrdlev pilguheit kahe erineva rahva pühasse raamatusse. Kindlasti tuleks “Popol Vuh” võrrelda ka eesti mui nasloo ja -usundiga, kasvõi neis mõlemas sisalduva animismi seisukohalt. Ja se da mitte niivõrd erisuste (mis on paljalt vorm), vaid ennekõike sarnasuste (mis on sisu) leidmise eesmärgil. Sest tähtsam kui meie erisused, on meie sarnasus, mis loob ühtekuuluvustunde ja toob rahu. Erisustele rõhu mine viib aga vaenu ja sõdadeni. See pärast on Euroopa-Ameerika kultuurisfääris sajandeid kestnud ja üha enam leviv püüdlus – olla iga hinna eest teistest erinev – ohtlik nakkushaigus ning sellise mõtteviisi kultiveerimine lausa kurjast ehk Kuradist.
 

Nunnaklooster Uxmalis. 300 – 800.