Eesti teatrikriitika 1998

1982: "… eesti teatrikriitika olukord on katastroofiline /---/ Mittemidagiütlevad heietused, sekka üksikud kurja koera hammustused, sõda tuuleveskitega, enamasti puhas mahavaikimine. Niisugune on praegu kriitika.." (M. Unt, TMK 1982, nr. 9)
1991: "… pealiskaudsus, heietavalt igav ümberjutustamine, lapidaarsete hinnangute jagamine, millel puudub argumentatsiooni kate, þanrivaesus jne. Tundub, et meie teatrikriitiline mõte on mõneti ummikus." (M. Visnap, TMK 1991, nr. 6)
1999: "Teatrikriitika ei ole tõsiseltvõetav asi, vähemalt siin mitte." (A. Laansalu, Sirp 29.01.1999)
Tundub, et eesti teatrikriitika viibib permanentses kriisis. Vähe lohutust pakub tõsiasi, et samasugust rahulolematust kohtab teisteski kunstides. Nii näiteks ei paista kirjanduskriitikas asjad sugugi paremad olevat: 1998. aasta Loomingus nr. 8 arvatakse, et "… võib koguni tekkida oht, et kriitika mahajäämus võib kirjanduse arengut pidurdada" (H. Krull); "tänase kriitika näol on tegemist perifeeriaga" (T. Liiv); "…mitte kusagil pole usaldusväärset kriitikat süsteemi mõttes. On vaid juhuslikud vastukajad" (T. Õnnepalu).
Olgu kirjandusega, kuidas on – meid huvitab teatrikriitika. Alustada võiks objekti kirjeldamisest. Tartu ülikooli teatriteaduse tudengid koos allakirjutanuga võtsid ette sõeluda läbi teatrikriitika aastal 1998 ning anda sellest sotsioloogiline ülevaade. 
Teatrist kirjutatakse palju, isegi väga. Puhtpragmaatilistel põhjustel tegime materjalist teatud valiku, keskendudes küsimusele, kuidas eesti teatrikriitika suhtleb eesti sõnateatriga. Kõrvale on jäetud lavastuste tutvustused, soovitused, esietenduseelsed intervjuud; teatrireportaazid, -reisikirjad, festivaliülevaated jms. informatiivne materjal; kirjutised näitlejaist seltskonnaajakirjanduses; samuti muusika- ja tantsulavastuste, telelavastuste ning külalisteatrite lavastuste arvustused. Sel kombel piiritletud materjali ülevaade üritab vastata neljale küsimusele. Kes? Kus? Millest? Kuidas? Mõned muud küsimused, nagu miks? või kellele? jäävad esialgu vastamata.
Ja kuigi pole kindel, kas nüüdki mõned arvustuslikud kirjutised pole kahe silma vahele jäänud ja arvud pole võibolla ülitäpsed, siis suurusjärgud on õiged ning üldised tendentsid tulevad küllalt selgelt välja. 
Kes teatrist kirjutavad? 
Kui lugeda kokku kõik, kes 1998. a. sõnalavastuste kohta arvamust avaldasid, siis saab nimesid ligi 90. Nende seas on mitu kirjanikku (nt. Jüri Ehlvest, Sven Kivisildnik, Kati Murutar, Hannes Varblane, Aita Kivi), palju kultuuriajakirjanikke (nt. Tõnu Seero, Barbi Pilvre), kuid väga nõrgalt kõlab nn lihtsa vaataja hääl. Teatrikriitikuteks võiks arvata need, kes esinevad arvustustega enam-vähem pidevalt. Kes kirjutasid 1998. a. kõige enam, kes kujundasid eesti teatrikriitika palgejooni? Olgu nimetatud 15 produktiivsemat arvustajat. Esikolmikusse kuuluvad Pille-Riin Purje, Margus Kasterpalu ja Mihkel Mutt. Mõningase vahega järgnevad Meelis Kapstas; Sven Karja ja Lilian Vellerand; Andres Laasik ja Tambet Kaugema; Margot Visnap ja Gerda Kordemets; Ülo Tonts; Martin Kruus ja Enn Vetemaa; Kadi Herkül ja Andrus Laansalu. Ilmneb, et eesti teatrikriitika on võrdlemisi maskuliinne: 15 viljakamast kriitikust on 2/3 mehed ja 1/3 naised. Seejuures tähendab produktiivsus seda, et kõige virgematelt ilmus möödunud aastal arvustusi 40 ringis, "kaalutud keskmine" on aga kümmekond arvustust aastas. Veel võib lisada, et viis kriitikut sellest nimekirjast on 1990. aastail saanud Teatriliidu või ajakirja Teater. Muusika. Kino aastapreemia; teiselt poolt aga avaldas kuus premeeritut eelmisel aastal vaid üks-kaks arvustust või mitte ühtegi. 
Kus teatrikriitika ilmub? 
Väljaanded, kus teatrikriitikat avaldatakse, moodustavad kolmeastmelise püramiidi: päevalehed, kord nädalas ilmuvad kultuurilehed ja kultuuriajakirjad. Neljandaks astmeks on teatriaastat kokkuvõttev kogumik "Teatrielu", mis 1998. aasta kohta on veel ilmumata. Portreteerigemgi seekord mitte kriitikuid, vaid väljaandeid.
Üle-eestilistest päevalehtedest on võrreldavad kaks suurt konkurenti – Postimees ja Eesti Päevaleht. Sõnumileht kirjutas teatrist vähem ning kaotas pärast tabloidistumist 1998. a. oktoobris teatrikriitika seisukohalt tähtsuse. Kolmes päevalehes ilmus kokku ca 170 teatriarvustust, sealhulgas Eesti Päevalehes ja Postimehes üle 60, Sõnumilehes 40 ringis.
Eesti Päevaleht orienteerus ameerikalikele ajakirjandusstandarditele. Teatrist kirjutati kiirreageerimise korras: tavaliselt ilmus arvustus ülejärgmisel päeval pärast esietendust, vahel juba järgmisel, vahel kolmandal. Jälgiti peamiselt pealinna teatreid, teiste puhul arvustati enamasti Tallinna külalisetendusi. Arvustused olid operatiivsed ja lühikesed, vahel ainult 250 – 300 sõna, kusjuures tihtilugu illustreeris väga lühikest arvustust väga suur pilt. Autorite ring oli suhteliselt kitsas, teatrikriitika üldilme määrasid Pille-Riin Purje, Meelis Kapstas, Andres Laasik. Eesti Päevalehe firmastiiliks oli jagada kindlasõnalisi ja küllalt karme hinnanguid. Isegi muidu leebe arvustaja muutus selles ajalehes mõnikord ootamatult kurjaks. Hinnangulise kriitika äärmusnäide pärinebki Päevalehest, kus üks kriitik arvas heaks iseloomustada üht lavastust epiteetidega jälestusväärne, ilge, labane, jõhker, matslik jne. 
Postimehe kultuurikülg on minetanud radikaalsuse maine. Küll aga tundub, et kui Eesti Päevaleht esindab hard-zhurnalismi, siis Postimees on soft. Selle lehe teatrikriitika oli Margus Kasterpalu nägu, kellelt pärines vaat et pool arvustustest. Postimehe põhiautoreiks olid veel Tambet Kaugema ja Sven Karja. Eraldi äramärkimist väärivad Esta Tatriku tantsuarvustused. Ka Postimees hoidis silma peal kõigepealt Tallinna teatritel, ent ei unustanud ka Vanemuist ja Ugalat. Kiiruses jäädi Päevalehele alla, arvustusi ilmus 2-3 päeva pärast esietendust, kuid sageli ka hiljem. Samuti oli Postimehe teatrikriitika hinnangutes märgatavalt leebem ja varjavam kui Eesti Päevaleht. Sama kehtib ka Sõnumilehe kohta – intervall esietenduse ja arvustuse vahel oli pisut suurem, arvustused pisut pikemad ning üldjuhul leebemad kui Päevalehes. Sõnumilehe põhiautor oli Pille-Riin Purje, õige mitu arvustust avaldas Enn Vetemaa. 
Suurte päevalehtede pealinnalembust peaksid tasakaalustama kohalikud, teatrilinnade ajalehed. Ja tasakaalustasidki, erandiks Viljandi: mingi must kass näib olevat läbi jooksnud Sakala ja Ugala vahelt, sest ajaleht lausa ignoreeris kodulinna teatrit. Pisut parandas asja nii haruldane þanr nagu Viljandi teatriaasta ülevaade Enn Siimeri sulest. Rakvere teatrist kirjutasid Virumaa Teatajas peamiselt Andres Pulver ja Inna Grünfeldt. Pärnu Postimees seevastu avaldas hästi palju erinevate inimeste muljeid ja arvamusi, muu hulgas Sven Kivisildniku teatrimeelisklusi. Lisagem, et Maalehes kirjutas teatrist Maris Balbat; et üpris teatrilembene oli Meie Meel (põhiautorid Simmo Priks, Helina Piip, Virve Arrak); et sporaadiliselt avaldasid arvustuslikke kirjutisi mõned seltskonnaajakirjad, nagu Favoriit ja Stiil – viimases ilmusid Mihkel Muti teatrisoovitused. 
Päevalehtedes on saanud tavaks, et kirjutatakse esietendusest – mida rutem, seda parem – ning rohkem seda lavastust ei puudutata. Taoline kiirreageerimine on 1990ndail tekkinud ajakirjanduslik komme. Kas tegemist on üldse enam teatrikriitikaga tavatähenduses? 
Linnar Priimägi teeb selgelt vahet
 "Asunuksin ma kirjutama kohe pärast esietendust, öelnuksin vaid hästi või halvasti, aga see pole mitte kriitiku, vaid teatriþurnalisti asi. Kriitiku asi on ütelda täpselt – ja seda saab üksnes distantsilt." (Eesti Päevaleht 13.10.1998). Esietenduse kiirarvustus, mis valmib ühe etenduse, kui mitte ainult läbimängu vaatamise järel, kuulub tõepoolest pigem teatriþurnalismi alale. See on omaette ajakirjanduslik þanr, mis on orienteeritud potentsiaalsele publikule ja millel on oma funktsioonid: lehelugejate laiu hulki informeerida, lavastust tutvustada ja kommenteerida. See ei ole ega saagi veel olla hõlmav analüüs ega tõlgendus. Kiirarvustus võib olla hinnanguline (mis on halb ja mis on hea), vesteline (prevaleerivad etendusest ajendatud mõttekäigud ja assotsiatsioonid), följetonistlik, muljeline (nö. muljend), järgida skeemi "igast asjast natuke" vms. 
Niisugune ajakirjanduslik arvustus on mõistagi subjektiivne ja impressionistlik. Kui kuskil üldse, siis just siin kehtib aforism "Tõde on paremate meeste maitse". Mihkel Muti novellis "Võta end koomale, elu!" jätkub tsitaat aga küsimusega "Kas mina olen parim?" Tõepoolest, kõnealuses þanris annab kriitikale legitiimsuse kirjutaja autoriteet ja usaldusväärsus. Kui pole aega ega (trüki)ruumi pikkadeks analüüsideks ja põhjendusteks, peaks nende puudumist kompenseerima lugeja (ka teatripraktiku) veendumus, et tegemist on asjatundjaga, kelle arvamusel on kaalu. Teine võimalus on nö. reavaataja arvamus, mille puhul vaevalt et oodatakse midagi muud kui subjektiivseid muljeid. Halb on aga vahepealne variant: kui kriitik pretendeerib eksperdi rollile, kuid ei oma selleks vajalikku usalduskapitali. 
Muljeid ja hinnanguid vahendav þurnalistlik arvustus moodustas 70 – 75% möödunud aasta päevalehekriitikast. Ent päevalehekriitika ja muljendamine ei ole siiski sünonüümid. Ka päevalehtedes ilmus järelemõtlikke, lavastuse esteetikat ja kontseptsiooni täpselt tabavaid arvustusi (näiteks Linnar Priimäelt Eesti Päevalehes) ja tundlikke kirjeldusi-tõlgendusi (näiteks Lilian Velleranna sulest).
Kui päevalehed reageerivad peamiselt esietendustele, siis võiksid sügavutiminevad analüüsid ja tõlgendused olla kultuurilehtede pärusmaa. Sel püramiidi järgmisel astmel konkureerivad omavahel Eesti Ekspressi lisa Areen, Postimehe lisa Kultuur ja nädalaleht Sirp, viimane küll pisut teises kaalukategoorias. 
Areenil on edumeelse ja avangardismilembese kultuurilehe maine. Sealt võiks oodata kõrgendatud huvi alternatiivsete teatrinähtuste vastu ja rafineeritud esseistikat. Kuid ei midagi niisugust. Areeni teatriosa 1998 oli þanriliselt monotoonne ning pigem alalhoidlik, sisaldades paarkümmend arvustust peamiselt Tallinna riigiteatrite, eeskätt Draamateatri lavastuste kohta. Põhiautor oli Mihkel Mutt, teistelt (Barbi Pilvre, Aita Kivi jt.) ilmus üksikuid arvustusi. 
Kultuur näib ihkavat ajakirjandusliku professionaalsuse loorbereid. Tõepoolest on Kultuur üpris informatiivne, pakub arve ja fakte, tihedaid ülevaateid ja probleemkäsitlusigi, näiteks Vene Draamateatri asendist eesti kultuuris ja algupärase dramaturgia olukorrast. Arvustusi kirjutasid tihedamalt toimetajad Margot Visnap ja Kadi Herkül, kes siiski ei domineerinud teiste autorite üle – kokku oli neid 15, eelistatult etableerunud kriitikud. Pealinna teatrite lavastustele pühendati ligi 70 protsenti arvustustest. Näib, et Kultuur püüdis operatiivsuses konkureerida päevalehtedega: umbes pooltel juhtudel ilmus arvustus vaid nädalajagu pärast esietendust. 
Kõige huvitavamad, mitmekülgsemad ja edumeelsemad olid 1998. a. Sirbi teatrileheküljed. Sõnalavastuste arvustusi ilmus kaks korda rohkem kui Kultuuris, Areenist rääkimata – ligi poolsada. Postimehe kõrval oli Sirp teine ajaleht, kus leidis järjekindlat ja heatasemelist kajastamist tantsuteater (Kristiina Garancis). Veerandsajast sõnateatri arvustajast esinesid sagedamini Mihkel Mutt, Lilian Vellerand, Martin Kruus. Väärib kiitust, et Sirp oli avatud noortele ning otsis aktiivselt uusi autoreid (Priit Ratassepp, Ivar Põllu). Kiirreageeringute (nädala jooksul) osakaal oli umbes kolmandik, enamasti ulatus intervall esietenduse ja arvustuse vahel 2 – 4 nädalani, mõnikord isegi 3-4 kuuni ("Kolmekrossiooperi" ja "Hamleti" arvustused Mihkel Mutilt). Sirbis ilmus ka huvipakkuvaid teoreetilisi esseesid (Priit Ratassepp, Mati Unt), samuti pühendati erinumber teatrikriitikale (Kristiina Garancis, Andrus Laansalu). 
Ometi tuleb kokkuvõtteks tõdeda, et kultuurilehtede teatrileheküljed kipuvad lähenema päevalehe tasemele. On tunda kiusatust minna esietenduste läbihekseldamise libedale teele.
Suured sünteesid ja teooria, mida kultuurilehtedes napib, võiksid olla kultuuriajakirjade nišš.
Paraku tuleb rääkida ainsuses, sest Looming ega Akadeemia teatrist ei kirjutanud, ning Vikerkaares ilmunud arvustus (Mardi Valgemäe Draamateatri lavastusest "Kunst") oli selles muidu teatrikauges ajakirjas üpris erandlik. Niisiis on põhjust rääkida ajakirjast Teater. Muusika. Kino. Autorite ring oli võrdlemisi lai (18), ent üllatusteta. Põhiautorid olid Margot Visnap, Gerda Kordemets, Kadi Herkül, Lilian Vellerand. Samuti võib Teater. Muusika. Kino omaks pidada vähemalt üht tunnustatud kriitikut, kes mujal arvustusi ei avaldanud – Ivika Sillar. Arvustusi ilmus 14, vaatluse all oli 6 Draamateatri ja 2 Linnateatri lavastust, väljastpoolt Tallinna igast riigiteatrist üks lavastus. 
Teater. Muusika. Kino arvustused olid üldiselt pikemad-põhjalikumad kui ajalehtedes, ehkki ilmus ka mõni muljend. TMK ja kultuurilehtede paremad arvustused ei erinenud päevalehekriitikast aga mitte niivõrd analüüsi detailsuse või tõlgenduse sügavuse, kuivõrd kontekstuaalsuse poolest. Kui päevalehed vaatlesid lavastust enamasti immanentselt, asjana iseeneses, siis nõudlikemais arvustustes asetati lavastus teatriajaloo ja praeguse teatriprotsessi taustale, vaadeldi seda seostes lavastaja teiste töödega, harvem vaimuelu ja sotsiaalse ümbrusega laiemalt (siin paistsid soodsalt silma Mihkel Muti arvustused). Praeguses eesti teatrikriitikas on "kvaliteedimärgiks" nimelt kontekstitundlikkus ja kultuuriliste seoste tihedus. Kontekstualiseerimise esindusnäiteiks olid Jaak Rähesoo "Kaheteistkümnenda öö" arvustus Sirbis, Ivika Sillari "Kolmekrossiooperi" käsitlus TMKs, Lilian Velleranna arvustused nii Sirbis kui TMKs. 
Teater. Muusika. Kino sisaldas teatrikriitika teisigi þanre peale retsensiooni. Ajakirja spetsialiteediks on näitleja- ja rolliportreed vastavates rubriikides. Möödunud aastal ilmus neid 6, pooled Gerda Kordemetsalt. Kuid teoreetilist laadi kirjutisi avaldati kõigest kolm (Merle Karusoo koolkondade-ettekanne ja "XXI sajandi teater", Ivar Põllu essee hüperdraamast), mida on ilmselgelt vähe, seda enam, et peaaegu täiesti puudus ka teatriajalugu. Teatrikriitika þanritest langes rõhk ikka arvustustele, nii et ajakirja teatriosa kippus meenutama laiendatud kultuurilehekülge. 
Millest teatrikriitika kõneleb? 
Järgnevalt tutvustatavad manipulatsioonid sooritati suurtes päevalehtedes, kultuurilehtedes ja ajakirjas ilmunud arvustustega, mida oli kokku 275 – umbes niisama palju kui 1980ndate algul jõuti ilmutada nelja aastaga. 
Kvantitatiivse kriitikaplahvatuse positiivse tagajärjena tuli lavastuse mahavaikimist harva ette. Reporterliku kiirusega töötades jõutakse kajastada peaaegu kõiki teatrisündmusi. Rõhutagem siiski sõna "peaaegu". Kui Draamateatri ja Linnateatri lavastusi arvustati vägagi tihedalt, siis lasteteatrid – Nukuteater, Tartu Lasteteater, VAT-teater – on pildilt väljas. Väga põgusalt puudutati ka Salongteatri tegemisi.
Selgitamaks, milliseid lavastuse komponente kriitika "näeb", võtsime ette arvustuste sisuanalüüsi. Registreerisime komponendid, mida käsitleti pisutki pikemalt kui lihtsalt äranimetamise korras. Selline sisuanalüüs ei ütle veel midagi käsitluse sügavuse kohta, kuid aitab vahest tabada kriitika suundumusi.
Eesti teatrikriitika on kahtlusteta näitlejakeskne. Kõige sagedamini, rohkem kui 70 %-s arvustustest, oli pikemalt või põgusamalt juttu näitlejatöödest. Teiseks teemakeskmeks on dramaturgia, näidend (siin oli tihti tegemist loo ümberjutustamisega), millega tegeldi 2/3-s arvustustest. Järgnes reþii, lavastuse stiil (ligi 60 %). Stsenograafiast (kujundus, kostüümid, valgustus) oli juttu ainult ca 40 % arvustustes, muusikast väga harva (16 %), veel vähem aga publikust, tema ootustest, etenduse vastuvõtust (14 %). On isegi kummaline, et valdavalt publikule adresseeritud kriitika ei tematiseeri vastuvõttu, ei pea publikut nii tähtsaks, et temast juttu teha. 
Kui eesti teatrikriitika sisu võrrelda Soomes 1990 publitseeritud uurimuse andmetega (Maaria Linko, Teatteriesitykset ja julkisuus. Jyväskylä 1990), hakkab silma oluline erinevus: soome kriitika peateemaks oli reþii, lavastuse sõnum, alles seejärel tulid dramaturgia ja näitlejatööd. 
Neid tulemusi saab interpreteerida kui kriitika küündimatust näha ja analüüsida lavastaja- ja kunstnikutööd, ent ei saa välistada ka võimalust, et arvustuste sisu peegeldab praeguse teatri dominante, mis tähendaks, et eesti teater tervikuna on rohkem näitleja- kui lavastajateater ning tekst, lugu domineerib visuaalse kujundlikkuse üle. Viimane tõlgendus vääriks kaalumist.
Kuidas teatrist kirjutatakse? 
Otsisime vastust kahele allküsimusele: milline on arvustuste tüpoloogia ja milline on teatrikriitika þanristruktuur tervikuna. Võtsime aluseks arvustuste liigituse, mida on kasutatud 1970ndate aastate ja 1980ndate alguse teatrikriitika käsitlemisel, vastavalt Viljo Saldre ja Anne Asteli diplomitöös: a) dramaturgiast lähtuv arvustus; b) lavastuse kontseptsioonist lähtuv; c) lavastustervikust lähtuv, kirjeldav; d) teatriesteetiliste lähtekohtadega arvustus (lavastusprintsiipide või näitlejatööde süvaanalüüs); e) skemaatiline muljekirjeldus (muljend). Kõige suurema osa 1998. a. teatrikriitikast – julgesti üle poole (ca 55 %) – moodustasid muljelised arvustused. Selle tüübi osakaal on päevalehtede jooksva kriitika arvel hüppeliselt kasvanud (1980ndate algul oli neid veerand kõigist arvustustest). Kui aga 1980ndail kaevati nullhinnangute rohkuse üle, siis nüüd on kriitika selgesti hinnangulisem ning enamasti öeldakse otse välja, mis oli kriitiku meelest halb, mis hea. Teise suurema rühma moodustasid dramaturgiast, so. kirjandusteose analüüsist resp. loo tõlgendusest lähtuvad arvustused – ca 15 % (1980ndail 17 %). Selles tüübis tuleb küllalt sageli ette poleemikat loo/näidendi lavatõlgendusega ning osutusi, kuidas tulnuks näidendit interpreteerida või milliseid lavastamisvõimalusi see veel pakub. Lavastuse kontseptsioonile resp. stiilile keskenduvaid arvustusi oli 1980ndatega võrreldes koguni rohkem – ligi 10 % 5 % vastu –, kuid üllatavalt tagasi on läinud lavastustervikust lähtuvate, selle komponente kirjeldavate arvustuste osatähtsus: kõigest 7 % ringis, kuna 1980ndate algul oli seda tüüpi 35 %! Nähtavasti on muljelised arvustused just selle tüübi välja surunud: lavastust tervikuna hõlmata üritav retsensioon on kiire kirjutamistempo ja lühiduse survel asendunud muljekildudega. 1980ndatest vähem leidus kõige nõudlikumat tüüpi, teatriesteetilistelt lähtekohtadelt kirjutatud retsensioone (6 % 14 % vastu).
Ei saa öelda, et massiliselt, ent siiski tuli ka 1998. aastal ette nö. vastu-, isegi vihuti arvustamist. See on juhtum, kui kriitik ei aktsepteeri lavastuse mängureegleid, vaid lähtub visalt oma ootustest ning on rahulolematu, kui teater pakub midagi muud, kui kriitik tahtnuks seal näha. Konflikte põhjustasid psühholoogilis-realistlikust teatrist erinevad lavastused, nagu "Victor", "Tule minuga lendama", "Hamleti tragöödia", aga samuti "Noorem Edda". 
Zhanriline üksluisus
Mitmesaja arvustuse kõrvale mahtusid mõned rolli- ja näitlejaportreed, kuid teisi þanre esines haruharva. Teatrikriitika on justnagu katuseta hoone – peaaegu täiesti puudusid kirjutised, milles üksiklavastused oleks nö. ühe katuse alla viidud ning jälgitud laiemaid suundumusi. Hooajaülevaade tundub kuuluvat väljasurnud þanrite hulka, selle aset täidavad (tegelikult ei täida) teatriankeet, millest lugeja peab ise üldistused tegema, ning ekspertaruanded ministeeriumile, millest ilmub vaid lühike kokkuvõte. Kriitikas 1998 jäid puudu üldistavad, sünteesivad, prognoosivad artiklid – käsitlused, mis pidevustaksid üksiknähtusi seostades teatriprotsessi. Võibolla on lavastused ise nii suveräänsed, et üldisematest suundumustest rääkida ei saa, võibolla on pidevusetu eesti teater ise? Eriti usutav see küll pole. Probleemartikleid oli vaid mõni üksik (nt. Margot Visnapi "Kiuslikke mõtteid näitemängutegemisest" TMKs). Arvustustesse laialipillatuna tehakse küll üldistus- ja sünteesikatseid, osutatakse teatrite probleemidele ja visandatakse lavastajate arengut, ent probleemisidusaid käsitlusi see ei asenda.
Kuidas oli lugu teooriaga? 
Oleneb sellest, mida teooria all mõistetakse. Kui pidada silmas teatripraktika üldistamist ja reflekteerimist, so. kõnelusi teatri spetsiifikast, esteetikast, funktsioonidest, teatri ja tegelikkuse vahekorrast ja muust taolisest, siis niisuguses tähenduses teoreetilisi artikleid ei ilmunud just palju, kuid mõned siiski. Teatrikunstis teeb teooriat üldistusvõimeline praktik, on väidetud. Praktikute panuseks olid Merle Karusoo kirjutised ajakirjas Teater. Muusika. Kino ("Koolkondadest" ja "XXI sajandi teater") ning Mati Undi esseed Sirbis ("Mõnes kunstiliigis liitub vabadusega ka kohustusi" jt.). Ei saa jätta mainimata ka mitme intervjuu teoreetilist küllastatust (eriti intervjuu Adolf šapiroga). Mittepraktikute poolelt sekundeerisid Priit Ratassepp (essee "Kas teater vajab publikut?" Sirbis), Ivar Põllu (hüperdraama käsitlus Teater. Muusika. Kinos); ka Sirbi aastalõpunumbris ilmunud Andres Laansalu ning Madis Kolgi ja Kristel Nõlvaku kirjutiste päristeemaks oli teatriesteetika. Seda kõike tundub olevat liiga vähe, et kujuneks pidev teoreetiline keskustelu. Ent ärgem unustagem, et see teoreetiline keskustelu käib ka mujal kui trükisõnas, eeskätt ülikoolide seinte vahel. 
Teooriat võib võrrelda ka teatrikriitika "hoone" infrastruktuuriga, mis peaks läbima ja ühendama teatrist kirjutatut, arvustusi sealhulgas. Teooria ilmutab end siis ka etendusanalüüsi eksplitseeritud strateegiate või etenduse pinnalt hargnevate abstraktsemat laadi mõttekäikude kujul. Niisugust teooriast läbistatud kirjutamist kohtas rohkem noorematel kriitikutel. 
Neli järeldust ehk teatrikriitika kriisi sümptomaatika.
1. Arvustuste hulk on plahvatuslikult kasvanud selle arvel, et on tekkinud ja vohama hakanud ajakirjanduslik kiirarvustuse (muljendi) þanr. Õrn küsimus on niisuguse kriitika legitiimsus.
2. Teatrist kirjutavate väljaannete püramiid on lamestunud, kokku pressitud, so päevalehtede, kultuurilehtede ja ajakirja TMK nivoo kaldub ühtlustuma madaldumise suunas.
3. Puuduvad pidevust ja seoseid loovad teatriprotsessi käsitlused. Teatrikriitika on killunenud üksiklavastuste üksikarvustusteks.
4. Teoreetiline keskustelu on sporaadiline ja toimub suures osas väljaspool trükiajakirjandust.

Luule Epner

Ettekanne lavastajate ja kriitikute kohtumisel Eesti Teatriliidus 8. märtsil 1999.
Ülevaadet aitasid koostada Tartu ülikooli teatriteaduse tudengid Rait Avestik, Katrin Jänese, Kiti Kaur, Madis Kolk, Kirsten Kuldver, Aivi Reimand, Anne-Ly Sova, Katrin Talts, Kadi Tudre ja Elle Vatsar.