Tartu kunstist ja kunstiõpetusest

Mitmest Tartu kunsti puudutavast küsimusest ajendasid lähemalt mõtlema kaks jaanuarikuus ilmunud artiklit – Jaan Elkeni "Tartu kunsti rosoljetüüpi segaekspositsioon" (Postimees 11. I) ja Enn Lillemetsa "Kultuurihiromantia abiventiil ehk Tartu kunst Tallinna joonele" (Sirp 15. I). 
Elkeni kirjutises, mis ilmus Tartu aastanäituse viimasel päeval, jäid õigustamatult ja teenimatult kriitilisse valgusse ennekõike näituse kujundajad Paul Saar ja Jaan Punga. Liiga detailne oleks tagantjärele analüüsida ekspositsiooni kujundust ning osutada, milliseid lähedus- ja kontrastivõtteid oli näitusel kasutatud ja miks need olid põhjendatud. Kujundust võis hinnata läbimõelduks – sedasama ei saanud aga kahjuks väita Elkeni artikli puhul. Seejuures oli ebameeldivaim tõik, et Elken ise kuulus züriisse. Kui olla selliste mitme kunstiliigi ülevaatenäituste vastane, miks siis üldse siduda end segase asjaga? Ja hiljem retsenseerides pürgida rosolje sees rosinaks?  
Vastuväitena maali ja skulptuuri kooseksponeerimisele nentis Elken: "Eriti represseeritud on skulptuur, kus ruumilised seadeldised ja installatsioonid automaatselt elimineeritakse..." Elken oskab kirjutada sõnaohtralt, ent paraku ei näi ta alati päris täpselt aduvat vägevate võõrsõnade tähendust. Ruumilised objektid polnud "kõrvaldatud" – nad olid täiesti rahulikult vaadeldavad. Kõigi kolme saali tsentraalsetes paikades.
Tundub, et traditsioonilise printsiibiga ülevaatenäitused on Tartus esialgu vajalikud. Ja just aastalõpu pidulike üritustena, mispuhul ka üldnimi "Foorum" on üsnagi sobiv. Graafikat on Tartus väga napilt ja skulptorite eraldi esinemine kujuneks ikkagi vaid grupinäituseks. Igatahes oli viimatitoimunu üle aastate ühtlasema ja kindlama tasemega (väidetavalt züreeriti välja kahe ja poole näituse jagu töid). Hea, kui esinema pääs muutub juba väärtuseks.    
Ikka see Pallas!
Enn Lillemetsa artikkel käsitles tervet hulka probleeme, millest  tähtsaimateks peaksin kunstiõpetuse küsimusi.
Aasta tagasi kirjutasin pooldavalt Pallase nime taassünnist, nähes perspektiivina ülikooli maaliosakonna ja kunstikooli ühinemist (Postimees 7. III 1998). Kõige olulisema sisulise küljena kujutlesin aga sel puhul kolme õppejõu meisterateljeesid – kujutlesin, kuid ei jõudnud sellest tookord veel kirjutada.  Pallast polnuks sellisena, nagu ta oli, Ado Vabbe ja Nikolai Triigi ateljeedeta. Praeguses ajas tuleks sellisteks võimalikeks juhtivateks maalikunsti ja joonistamise õpetajaisiksusteks hinnata Tiit Pääsukest, Jüri Kaske ja Andrus Kasemaad (viimane töötab nüüdki Tartu kunstikoolis). Täiesti mõistetav aga, et ükski nimesümbol iseenesest ei ole tähtis ning pole vajadust seda iga hinna eest taotleda. Oluline on õppesüsteem ja koolides töötavad konkreetsed inimesed.
Pedagoogikaülikooli õppejõud Mati Heidmets on osutanud, et lähema kümne aasta jooksul tekib ühtne ülikooliruum kogu Eestis ja et tulevikus on üsna reaalne, et mingit ainet käib üliõpilane õppimas Tartus, mingit Tallinnas ja kolmandat suundub omandama välismaale (Eesti Päevaleht 7. juuni 1996).
Kunstiõpetuses on konkreetne koht (visuaalne ümbrus) ja õpetaja isiksus märksa määravamad kui muudel aladel. Tiit Pääsuke on märkinud Tartu kunstikooli kõrgkooliks pürgimise põhjendusena konkurentsivajadust kunstiakadeemiale. Kuid kas ei oleks lahenduseks pigem õppejõudude ateljeede konkurents? Tartu kunstikool oleks kolledþ, mille juures on mõningad kõrgastme ateljeed? Tartu ülikooli maaliosakond  eksisteeriks endistviisi, ent kogu eesti kunstihariduse süsteem oleks paindlikumalt ja selgemalt seostatud, andes üliõpilasele võimaluse valida õppejõudude vahel nii Tartus kui Tallinnas. Taas viidates Mati Heidmetsale: "Jagamine Tallinnaks ja Tartuks on üsna tinglik, isegi totter. See tuleneb meie nadist majanduslikust seisust: raske on sõita, teed on kehvad, rongid-bussid kallid jne. Tegelikkuses on vaja ratsionaalset jaotust Tallinna ja Tartu ülikoolide vahel. ... Ei ole mingit mõtet krillida, kes on ilusam ja parem. Tuleb omavahel kokku leppida".
Pallase põhiolemus väljendus tema ateljeede süsteemis ja peaksime oskama sellest praeguses ajas midagi eeskujuks võtta.
Väitluskultuur
Kui üritasin kord kohvikuvestluses rääkida kunstiõppejõudude isiksuse tähendusest, siis vastas Tartu ülikooli maaliosakonna professor Jaan Elken: "Mis isiksus? Üks trend tuleb kevadel ja teine sügisel..." Pallase nime taotluse ümber vallandunud diskussiooni nimetas professor laiba mõnitamiseks (Tartu Postimees 7. V 1998). Ja kõige üldisemalt on ta väitnud ühes intervjuus: "Kui maalikunst tahab ellu jääda, siis peab ta tulema tänavale" (Kultuurimaa 4. IV 1997).
Nendes repliikides on Elken oma põhimõtteid (st. nende puudumist) piisavalt avanud. Kommenteerida pole vaja. Oma ingliskeelsete tekstidega grafitimaalide jaoks ei pruugiks ta ilmtingimata inspiratsiooni otsida Ameerikast. Väga huvitavaid kujundeid leiab ka Tartu plankudelt ja pooleliolevatest ehitustest. Tänavakunst levib.  
Tartu kunstikooli algatatud Pallase nime diskussioon on linna kunstielu parasjagu elavdanud. Ilma selleta poleks ilmsesti ka Tartu Kunstiühing end selle aasta alguses kuulutanud Pallase Kunstiühinguks (mille esimees Enn Lillemets nüüd ongi). Kas jääb ühing Tartu ja ajaloo keskseks või suudab üldisemaltki kaasa rääkida klassikaliste kunstiliikide arengus? Toomas Vint vääriks sel juhul kindlasti ühingu auliikme nime.
Enn Lillemetsa artikkel mõjus värskendava puhanguna ja tal oli muuhulgas ka tuline õigus väita, et Vabbe preemia tulnuks esimesena määrata Kaja Kärnerile – nii loomingu kui pühendunud õpetajatöö eest Konrad Mäe stuudios.

Mare Ruus-Mets