|
|
| Õnnetukesed elust enesest
Thomas Bernhard. "Harjumuse jõud".
|
 |
| Caribaldi (Aarne Üksküla) ja þonglöör (Marius Peterson). Mati Hiis |
|
Alati on huvitav jälgida lavastuse elu ajas. Mõni sütib heleda komeedina, kustudes samas, jätmata sügavat mälujälge. Teisega on vastupidi – ilmudes ei pruugi see erilist huvi pälvida, kuid kogub ajaga jõudu ja põleb kaua ning ühtlase leegiga. Kolmandad, kõige õnnerikkamad, kord süttinud, jäävadki heledalt särama, äratades kustumatut huvi. Vaadates Eesti Draamateatris Lembit Petersoni "Harjumuse jõu" lavastust, meenus mulle Eimuntas Nekrošiuse "kõrge vanuseni" värske "Kvadraat", mis polnud kaotanud ka viieteistkümne aastaga midagi oma esialgsest särast. Neid lavastusi, mis on nii faabula kui dramaturgia poolest küllaltki erinevad, ühendab kindla rezissöörikäega visandatud sisemine karkass ja tegelaste hingeelu ere mängutehniline edasiandmine. Siiani on mul silme ees "Kvadraadi" misanstseen, kus tema, vang, ronib vanglabaraki ülemiselt narilt alla temakese juurde, kes on tulnud teda vanglasse vaatama. Mehe plastika lõikas hinge, väljendades üheaegselt kõige erinevamaid tundeid; tema liikumine oli psühholoogiliselt laetud, ta nägi välja nagu mahalastud lind. Sõna jõust jääb kirjeldamiseks väheks. Sama täheldasin, kui vaatasin "Harjumuse jõudu", mis on lahendatud tragikoomika võtmes. Igas hetkes fikseerib tegelaste plastika nende hingeliigutused, nende seisundi. þonglöör (Marius Peterson), kes pühib tolmu lugematutelt artistide furgooni üles riputatud piltidelt, manipuleerib tolmulappidega chaplinliku koomikaga (ajab segi ninarätiku ja kingade tarvis mõeldud sametlapi), tardub äkki, käsi üles tõstetud, nägu seina poole. – Igava, tsirkuse direktori Caribaldi jõhkratest röögatustest saadetud päevast päeva korduva tegevuse tõttu on tema elu väljakannatamatu piin. Tola (Leino Rei) on andunud kogu teise vaatuse jooksul klounaadi, ekstsentrika ja labasuse stiihiale, jätkab õelutsemist kolmandaski, õhtuse muusikaharjutamise ajal. Ta kohendab oma mütsi, mis alailma silmile vajub, ronib mööda kontrabassi nagu puud, haarates selle ümbert jalgadega, kuid jääb siis ootamatult norgu – annab meile teada oma õnnetust olukorrast. Jääb mulje, nagu oleks õhupallist kogu õhk korraga välja lastud. Raske on mitte märgata Caribaldi lapselapse (Eva Eensaar) lootusetut kiindumust þonglööri: iga kord mängitakse vaese Colombina väljavalitu ilmumisel maha totter-liigutav pantomiim. þonglööri silmates püüab tüdruk tähelepanu endale tõmmata: seisab varvastel, naeratab nagu jaksab. Samal ajal on þonglöör ebaloomulikus poosis kummargil kasti kohal, otsides Caribaldi käsul kampolikarbikesi. Tütarlast kisub ihust ja hingest tema poole – fiasko tarretab ta haletsusväärsesse koomilisse poosi. Õnnetukene elust enesest. Muide, õnnetud on kõik selle puurisarnase furgooni elanikud. Dresseerija (Ain Lutsepp) totralt muretu naeratus ei tule arvesse, tema üürike õnnejoovastus kaob koos viinaaurudega. Õnnetu ja haletsusväärne on ka Caribaldi ise (Aarne Üksküla), kes peab end suureks muusikuks. "Casals! Casals!" kisendab ta joovastuses, tuues kuuldavale üheainsa abitu tšelloheli. Veel naeruväärsem on ta siis, kui tõmbab poognaga ekstaasis üle oma puujala. Näitleja Bernhard Minetti, kellel on läinud korda austria dramaturgi taotlusi parimini kehastada, on nimetanud kindralit Bernhardi näidendist "Pidu Borisi auks" tüübiks elust enesest. Jääb üle lisada, et Bernhardi tegelased on – õnnetukesed elust enesest. Näidendi poeetika dikteerib näitlejaile uue, varasemast kogemusest erineva olemisviisi. Repliikide tekstipoeetika viib kõrgustesse, argimaailma kohale, samas käib jutt eluolulistel, jämemateriaalsetel, kõigest ülevast hoiduvail teemadel. Selles osas, tuleb öelda, said kõik lavastuses osalejad püstitatud ülesandega hakkama hiilgavalt. Näidendi läbiv teema on "hirm". Tsirkuseartistid kardavad Caribaldit, tema jõhkrust, pealekäratamist, pilkeid, teenimatuid karistusi. Tšellopoogen Caribaldi käes on nagu nuut, mida too kasutab küll päevaste harjutuste aegu. Õhtuti plaksub poogen, sundides artiste pärast antud etendusi iga päev harjutama Schuberti "Forellikvintetti". Ent Caribaldi ise elab samuti hirmu all: teda jälitab surmahirm. Ta kujutab ette, et kui pärast üht tsirkuseetendust kõlab kord Schuberti muusika tema käe all perfektselt, ühegi eksimuseta, siis saab ta surematuks. Ja tema nimi on sama kuulus kui Pablo Casalsi oma. Kuid kunst ei sünni "puuris", seda ei looda vägivallaga, vaid armastuse, vaba ja avatud südamega. See lavastajat erutanud mõte kumab lavastusest läbi. Austria dramaturgi näidend on andnud Lembit Petersonile õnneliku võimaluse lahendada ereda teatrikeele vahendusel olemise eksistentsiaalseid küsimusi. Kas kõrgele kunstile tasub ohvriks tuua inimlikkuse alust – headust? Mida on õieti mõtet täiustada? Näidendi finaal on trööstitu. Kõik minema ajanud, kuulab Caribaldi, kõrv vastu vana raadiot, Schuberti kvinteti täiuslikke helisid. See on jumal, mida ta on teeninud kogu oma elu. Võib olla päris kindel, et ka homme on õhtune proov. Ja kõik algab otsast peale. Harjumuse jõud. Nina Kotsarenko
Vene keelest tõlkinud Aili Künstler
|
