Islam
 

(Algus 19. veebruari Sirbis.)
Natsionalismi olemuseks läänes on see, et kõrgemast, kirjaoskusega seotud kultuurist on kujunenud kogu ühiskonda läbiv, tema liikmeskonda määratlev kultuur. Sama on juhtunud islamis, väljendudes aga pigem fundamentalismi kui natsionalismina, kuigi need kaks langevad mõnikord kokku. Islami kõrge vorm andis tõuke masside linnastumisele ning määratles nad võõramaalaste suhtes, kellega koloniaalsetes konfliktides kokku puututi – koosnes ju kolooniate uus elanikkond sageli lihtsalt meelevaldselt piiritletud territooriumil asuvatest moslemitest, kellel varem puudus igasugune kollektiivne identiteet. Samuti andis islam moraalikoodeksiga massidele teatava trumbi nende äsja pinnale kerkinud, tihti moraalselt kahtlase tehnokraatliku juhtkonna vastu. Seda funktsiooni on usk islamis muidugi kaua täitnud. Kui alamad mõistsid kohut valitsejate üle, toetusid nad pigem püha seaduse religioossetele normidele kui kodanikuühiskonna ilmalikele printsiipidele. Kuigi range ja nõudlik pühade ettekirjutuste täitmise suhtes, ei ole rahvas poliitilise võimu sisemise korralduse suhtes eriti tundlik ega kuigivõrd häiritud selle korrumpeerunud struktuurist, halvasti valitud meetoditest ja erapoolikusest. Poliitikalt ei oodatagi midagi muud. Võimud vastutavad Jumala ees seaduslik-religioossete reeglite täideviimise pärast, kuid mitte inimese ees mingite kodanikuideaalide täitmise pärast. Osaluspoliitikat olid harrastanud ainult suguharud oma kodudes, kuid kui üldse midagi, siis olid nad sellele andnud halva varjundi ning seose moraalse ja religioosse lõtvusega. Nende ilmalik tava väljendab küll üldsuse tahet, kuid on moraalselt kahtlustäratav, kuna kaldub kõrvale jumalikust tahtest.
Kollektiivne enesemääratlemine algse kõrgkultuuri kaudu võimaldas märkimisväärsel määral vabaneda valulisest dilemmast, mis kolmanda maailma riike muidu enamasti kummitab. Tavaliselt otsivad niisugused ühiskonnad väljapääsu alandavast mahajäämusest. Kui nõrk ancien regime ja tema kõrgkultuur ei ole usaldusväärsed, on neil valida kas võõra matkimise ("läänestumise") või kohaliku rahvatraditsiooni kui sügavate väärtuste kandja idealiseerimise ("populismi") vahel. Moslemid ei ole kohustatud tegema kumbagi. Nad jätsid rahvakultuuri idealiseerimise võõramaalastele, kes romantiseerisid hõimumeest T. E. Lawrence’i stiilis. Nad ise olid võimelised idealiseerima kohalikku traditsiooni, mis oli tõepoolest päris kohalik, kuid üldsegi mitte lihtrahvalik: kõrgislam võib mitte olla Prohveti ja tema Kaaslaste algaegse tegevuse jäädvustus, nagu ta poolehoidjad armastavad mõelda, kuid ta on tõesti olnud moslemikultuuri mõjukas osa väga kaua aega. Kõrgislami tunnused – pühakirjakesksus, puritaanlus, individualism, orienteeritus seadusele, maagia madal määr, vastumeelsus korrapäratute rahvalike harjumuste ja müstilise indulgentsi suhtes – võivad osaliselt kokku langeda omadustega, mis on vajalikud distsiplineeritud, kaasaegse industriaalse ühiskonna poole liikumisel esinevate vaevade ja pingete ületamiseks. Säärasesse olukorda sobib too usk nagu valatult.
Kui moslemiühiskond tahab ennast reformida ning rahvusvahelist poolehoidu saavutada, siis paistab ta olevat selleks võimeline pigem oma vanadele kõrgideaalidele kui millelegi väljastpoolt laenatule või põlisrahvale omasele toetudes. Veelgi enam, puritaanlik, ärkamist jutlustav või fundamentaalne islam võib täita täpselt sama funktsiooni, mida mujal on täitnud natsionalism: pakkuda uut minapilti inimestele, kes ei suuda enam identifitseeruda oma kohaga külas, sugupuus, klannis või sugukonnas. Enam sellised grupeeringud ei toimi ja inimesed, kes need maha jätavad, ühinevad meeleldi kultuuriga, mis annab neile droit de cité palju avaramas ja sisemiselt liikuvamas ühiskonnas. Madal, "pühakute" islam toetab partikulaarset ühiskonda; õpetlaste ja valitsejate kõrge islam määratleb tänapäeva tingimustes välja kujunenud anonüümset massiühiskonda. Moslemite viimase sajandi hämmastav eneseuuendus peegeldab seda sotsiaalset muutust.
On paradoksaalne, et selle moslemikultuuri väge on läänes enamasti peetud Iraani revolutsiooni tagajärjeks – silmas pidades, et see revolutsioon on teatud mõttes võrdlemisi ebatüüpiline. Moslemisektide spektris (mis lõikab teataval määral läbi meie kõrge ja madala islami eristuse) on šiiism kõige lähemal isikukultusele, mis vastandub religioosselt egalitaarsemale seadusekultusele. Isikukultus ja märtrikultus on šiiismis kokku sulanud nagu kristluseski. Šiiism lahendas kõige tähtsama, religioosse ja poliitilise tõe kehtestamise probleemi – regressiprobleemi: kes kehtestab ülima tõe? – postuleerides absoluutselt täiuslikud, eksimatud olendid, pühad Imaamid, kelle eksistents on samaaegne jumaluse endaga ning kes tänu oma staatusele ja ilmeksimatusele, mille see kaasa toob, saavad kinnitada tõelist usku ja selle õiget interpretatsiooni. Imaamide täiuslikkus tagab seletuse õigsuse, mida ei pea seetõttu rohkem kinnitama. Sel moel ollakse pääsenud lõputu tõestamise vajadusest.
See, et ülima tõe kinnitajad viibivad eemal, varjus, mis muudab igasuguse vahetu nõuküsimise keeruliseks, raskendab kui ka kergendab olukorda: tuleb oodata Tagasitulekut ja seni läbi ajada ajutiste korraldustega. Minevikus tähendas see monarhia omaksvõtmist, tänapäeval seda, mida võiks nimetada "õpetlase diktatuuriks". Riiki ei pea valitsema mitte inimesed, vaid juristid. Kui õiglus on Seaduse täidesaatmine, siis kes muu kui juristid sobivad valitsema (kuni Jumalast valgustatu tagasi saabub)? Šiiism jaotub mitmeteks alasektideks ja enamiku, kuigi mitte kõigi nende järgi, viibib Imaam eemal, nii et tema kui täiusliku vahekohtuniku ja kinnitaja nõuanne ei ole kergesti kättesaadav, vaid jääb tagavaraks, et muutuda kättesaadavaks ja ilmseks millalgi tulevikus. See teise tulemise etteaimamine, nagu ka tugev Imaami märtrikultus, teevad šiiismi islami teiste harudega võrreldes kristlusele hulga sarnasemaks.
Märtrikultus aitas suuresti Homeini liikumisel rahvamasse mobiliseerida: šiiitlikud õpetlased ei ole üksnes seaduse- ja teoloogiaeksperdid, nagu sunniidi omad, vaid ka märtribiograafia eksperdid. Märterlus on elusam aines kui õigusteadus ja teoloogia ning võimaldab šiiidi õpetlastel sunniidi vastastest efektiivsemalt massidega suhelda.
Ehkki šiiismi märterluse teema ja populistlik potentsiaal olid revolutsiooni ettevalmistamise käigus tähtsad, jättis Homeini personaalse elemendi siiski poliitikast kõrvale siis, kui revolutsioon oli juba õnnestunud. Homeini sunniidistas šiiismi põhjalikult. Sügava sunniitliku meelsusega võrdsustas ta islami Seaduse täitmisega. Seadus pidi maksma ühtviisi karmilt nii enne kui pärast Imaami lõplikku tagasitulekut. Tagasitulekuni on Seaduse alalhoidmine ja täitmine õpetlaste käes – kes muu oleks kompetentne otsustama, mis on Seadus? – ja selle tulemusena on šiiitlik riigikord teatud liiki vabariik, erilise rõhuga õpetlaste autoriteedile, vabariik, mis ei täida mitte inimeste, vaid Jumala tahet, nii nagu see ilmneb kordumatus pühas seaduses. Imaami saabumine – kuigi kahtlemata teretulnud – ei muuda tegelikult oluliselt poliitilist olukorda. Niisiis, kuigi šiiismi eripära aitas silmapaistvat Iraani revolutsiooni läbi viia, on sõdades võitmatu ja täielikult puutumatu armee ning rahandusega riigi kukutamine ning reziimi poolt lõpuks siiski võetud suund täielikult kooskõlas üldise liikumisega madala kultuuri isiksusekultuselt kõrgkultuuri seadusekartuse poole.
Nii tuleb moslemimaailmas esile tugev suundumus Umma, ühtse ühiskonna väljakujunemise suunas, aluseks ühine usk ja selle seaduse täitmine. Kuid mis juhtub sellise ühiskonna sisepoliitikaga? Praktikas on moslemiriik korrumpeerunud. Neile on iseloomulik tutvuste võrgustik-valitsus. Formaalsetel institutsionaalsetel suhetel on palju väiksem kaal kui mitteformaalsetel usaldussuhetel, mis põhinevad minevikus tehtud isiklikel teenetel ja tehingutel, milles ülemuste kaitse vahetatakse alluvate toetuse vastu. Seadus valitseb igapäevaelu üksikasjade, mitte aga võimuinstitutsioonide üle. Kindlustatud religioosne põhiseadus kannab hoolt eluviise puudutavate reeglite, mitte aga võimu organiseerimise juhtnööride eest. Vastu vaidlemata täidetakse see vaakum korruptiivse poliitikaga. Fundamentalistide viimased lained eitavad eriti järeleandmatult kõiki institutsioone, mis on teinud maailmaga kompromisse. Nende valitsemine on väidetavalt islami absoluutselt veatu täidesaatmine, mistõttu tõrjutakse selle juurest eemale vanad õpetlased, kes olid leppinud ebapuhta riigikorraga.(1) Sellistel viimase aja puritaanidel ei ole võimu haaramine seni õnnestunud; kui see neil õnnestub, on huvitav näha, kas nende versioon (maise) riigi kadumisest on sama hukatuslik kui mõnes suhtes võrreldava bolševistliku fundamentalismi oma.
Traditsioonilises islamimaailmas on Ibn Khaldun andnud klassikalise seletuse selle süsteemi vanale vormile, mis kehtis pikka aega: poliitiline kord saab põhineda ainult kokkukuuluvusel ja viimane peab olema tekkinud hõimuelu algelistes tingimustes, kus ei ole keskvõimu, mis tagaks rahu, ja inimese turvalisus sõltub ainult usaldusest tema ja hõimukaaslaste vahel. Linna killustatud maailmas on kokkukuuluvus võimatu, kuigi majanduslikult hädavajalik ühiskonna vajaduste rahuldamiseks: efektiivne koostöö killustatud spetsialistide vahel on raskendatud ning nad on orjusele määratud. Ühiskondlik solidaarsus ja tsiviliseeritud tootmine on ühtesobimatud: kumbagi võib leida ainult ühest ühiskonnakihist. Nii pidi valitsus olema suguharu kingitus linnale. Seda uuendati umbes iga kolme või nelja põlvkonna järel – siis kui eelnev sugukondlike vallutajate-valitsejate rühm ära väsis ja oma algse ühtsuse kaotas, kui tsiviliseeritud linnaelu oli hävitanud kokkukuuluvuse.
Killustumine on ikka veel maksev kaasaegses, hulga laiemas linnastunud maailmas, vähe on aga järel poliitilise ande sugukondlikust algest. Igal juhul ei ole kirjaoskajad hõimud enam ilma sügavama harjutamiseta võimelised täitma tänapäeva haldusliku bürokraatia keerukaid rolle, ka on nende jaoks nüüdisaegse armee võitmine haruldane. Selle asemel juhivad ühiskonda võrgustikud, pool-hõimud, suguluse alusel sepitsetud liidud, vahetatud teened, ühine regionaalne päritolu, ühine institutsionaalne kogemus. Üldiselt baseerub ühiskond ikkagi pigem vastastikusel usaldusel, olgu see põhjendatud või mitte, kui piiritletud bürokraatliku struktuuri formaalsetel suhetel. Uus asabiyya tekib pigem maffiategevuse kui ühise karjamaa kaudu. Moslemiühiskondade juures on huvitav see, et säärast süsteemi ei panda eriti pahaks ja seda tunnustatakse üldiselt kui normaalset. Uurijaid hämmastab eelkõige religioosse moralismi ja küünilise korruptsiooni kummaline kombinatsioon.
Kas see tähendab, et esimene on silmakirjalik? Ma arvan, et ei. Pigem vastupidi. Siin oleks ühiskonna moraalsed nõuded justnagu piisavalt täidetud tänu asjaolule, et riik täidab Seadust või vähemalt ei astu sellest üle. Sellist tingimust arvestades on vastuvõetav, et ametikohtade ja eeliste jagamine peab välja selgitatama rivaalitsevate võrgustike vaheliste võitlustega, ja võitja võtab kui mitte kõik, siis parima sellest, mis on. Näib, et poliitikast ei oodata palju enamat. Kehtima jääb Ibn Khalduni suurepärane definitsioon, mis määratleb riigi institutsioonina, mis hoiab ära muu ebaõigluse peale selle, mille ta ise toime paneb. Mingi riiki vastutavana hoidva lisa-kodanikuühiskonna ootamine Umma kohale, mida määratletakse Seaduse täideviimise jagatud kohustusena, paistab peaaegu jumalavallatu, igal juhul ebarealistlik. Riiki saab panna vastutama jumaliku Seaduse rikkumise või selle täidesaatmise luhtumise eest, kuid mitte mingite lisanõuete eest, mis tulenevad rahva ja mitte Jumala tahtest. Lõppude lõpuks ei paista ühiskonnal olevat muud aluspinda peale usu, ühelt poolt, ja lojaalsuse – mis kunagi kuulus klannile, nüüd tutvustele – teiselt poolt. Sellisesse võrgustikku mitte lülitunud rahvastiku osa jäetakse õigustest ilma, nende ainus kaitse on kogu ühiskonda reguleeriv Seadus. Need inimesed identifitseerivad end pigem Seaduse kui riigiga ja kui praegune juhtiv maffia patustab seaduse vastu liigselt, toetavad nemad võistlevat võrgustikku, mis tõotab paremini tegutseda, ja aitavad kaasa selle püüdlustele muuta kehtivat korda.
Tegemist on (siiamaani igatahes) elujõulise ühiskondliku vormiga; absoluutse moraalse ühiskonnaga, mis näib kaasaegses või poolkaasaegses kontekstis kaunis hästi toimivat ning mis kohandab end ilma liigsete ebameeldivusteta sellega, mida meie peame poliitiliseks puuduseks, kuid ainult tingimusel, et Jumala tahet täidetakse ja Seadust austatakse, isegi kui riik – Ibn Khalduni sõnadega – omandab ja rakendab seadusliku ülekohtu monopoli. Meeldib see meile või mitte, nende ühiskondade püsivus viitab sellele, et see on võimalus, mida me peame õppima mõistma ja mis kujutab endast olemasoleva poliitilise olukorra tähtsat varianti. Kui kodanikuühiskonnale vastandatakse kihistunud ühiskondi, kuna need sõltuvad alamgruppidest, mis on kaasaegse individualismi valguses liiga kitsendavad, siis islamist võib leida teistsuguse vastanduse. Islam on näide ühiskonnakorrast, millel näib puuduvat eriline võime tagada poliitiliselt tasakaalustatud institutsioone või liitusid; samas on islam killustunud ilma suurema individualismita ja toimib tõhusalt ilma vaimse pluralismita.

1 Vt. Gilles Kepel, The Revenge of God, tõlk. Alan Bruley, Cambridge 1993. 

Ernest Gellner
Inglise keelest tõlkinud Jan Kaus