SÕNUMIK


Autor välja!

17. veebruaril tähistati Kirjanike Majas Matti Moguci täisealiseks saamist. Õhtu juhiks oli Hasso Krull, lisaks sünnipäevalapsele kõnelesid veel Tarmo Teder ja Arvo Pesti. Priidu Beier jäi seekord tulemata.
Hasso Krull tunnistas, et kogu Moguci-fenomen on temast võrdlemisi kaugelt mööda läinud. Tema huvi asja vastu on olnud peamiselt kahesuunaline. Tartus käies on ta ikka asja teinud Püssirohukeldrisse, et vaadelda Mattit ja tema ümber kogunenud ilusaid tütarlapsi, teisalt aga huvitab teda kirjandustekstide ja pseudonüümide funktsioneerimine, epiteksti ja periteksti vahekord. Viidates Gerard Genette’i raamatule "Läved", tõi ta esile seitse võimalikku pseudonüümi vormi:

  • tekstid, mis on anonüümsed – nagu näiteks "Oh ma vaene Tardo liin";
  • apokrüptilised tekstid – Oskar Lutsu "Talv";
  • apokrüüf nõusolekuga, õige haruldane vorm;
  • plagiaat, liigagi levinud;
  • plagiaat nõusolekuga, kah võimalik;
  • fiktiivne autor –  Albert Trapeeþ, Artur Valdes, Ene Hölderlin;
  • pseudonüüm – Max Harnoon ja teised. 
Kõige huvitavam ongi apokrüüfiliste tekstide autorsuse küsimus – mis põhjusel seda tehakse ja millist mõju see avaldab kummalegi osapoolele. Maailmaajaloos ei leia näiteid kuigi palju, tõsi küll, kardinal Richelieu laskis oma luuletusi avaldada ühe tolleaegse poeedi Chaplaini nime all. Ei ole raske oletada, miks. Põhjusi nõusolekuga apokrüüfiks on aga erinevaid.
Bronislava Martuzeva, üks Läti huvitavaid luuletajaid, kelle avaldamisvõimalused poliitvangina olid ära lõigatud, andis kaheksakümnendatel täiesti salaja oma tekstid avaldamiseks ühele oma sugulasele, noorukesele poetessile Eva Martuzale. Kaks luulekogu ilmusidki, pälvisid tähelepanu ja tunnustust, Eva Martuza jagas autogramme ja tundis end tõelise luuletajana. "Laulva revolutsiooni" aegu aga asetusid väärtused ümber, Bronislava Martuzeva avaldas mõned tekstid enda nime all ja korraga lahvatasid kired kahe naise vahel lõkkele. Eva Martuza alustas ajakirjanduses rünnakut, pärast mõningaid vastastikuseid artikleid toimus ajakirjanduslik kohus, suur skandaal. Emotsionaalselt oli tegu analoogilise olukorraga, nagu noor ema oleks sünnitust varjates lapse andnud üles kasvatada, aastaid hiljem aga hakanud tegu kahetsema ja hakanud last tagasi nõudma. Tõepoolest, saalomonlikku otsust näiteks Moguci tekstide autorsuse kohta langetada on kaunis keeruline. Tegu on ebatavalise, huvitava sümbioosiga, kus üks inimene ammutab teise isiksusest inspiratsiooni sel määral, et teisest lähtuvaid armastusluuletusi kirjutada.
Tarmo Teder kirjeldaski mälupilte Mogucist enda jaoks kahestununa – ühelt poolt kalbe sire noormees, kes ühel põlvel nagu Joosep Toots Pälsoni ühikas tütarlastele luuletusi pühendab, teisalt purjus päike, kes piibusuitsu pilves mööda Tartut kihutab, möirgab, sülgab ja pasundab. Ja oletas sünnikuupäeva vaieldavusel poliitilisi tagamaid.
Matti Milius kirjeldas kannatliku detailsusega kõiki Matti Moguci sünniga seotud asjaolusid ning tunnistas, et selle nime all on kirjutanud mitmed autorid, kaasa arvatud Hasso Krull. Viimases, hiljuti  Mats Maaleni nime all ilmunud luulekogus, mille kaanele on küll autorina trükitud Matti Moguci, pole aga ühtki Priidu Beieri kirjutatud luuletust. 
Arvo Pesti, Matti Moguci viimane, aga tõenäoliselt ka esimene kirjastaja, kõneles praeguseks rariteetideks kujunenud omaaegsetest almanahhidest – Marm, Urikiri jt., luges ette autorite nimesid ning rõhutas taastrüki vajadust.
Hasso Krull püüdis mitmel korral pärida Matti Moguci ühiskondliku vastukaja kohta, peale poliitiliste või poolpoliitiliste reaktsioonide suutis Matti meenutada  vaid Läti kunstniku Miervaldis Polise asutatud Egotsentri ordenit. Selle kõrgema järgu on pälvinud ainsana ta ise, lihtsamaid on aga loovutatud kolmteist – tema loomingu propageerimise eest. Esimene Baltimaades kuulub kunstikoguja Matti Miliusele. Kas sa ise ka maalid? küsis Hasso. Olen teinud elus kaks maali, vastas Matti, mõlemad jama. Miti Maliuse autoportreed Tartus näitusele välja ei pandud, küll aga on seda peetud vene põrandaaluse kunsti suurkuju Zverjevi tööks. Küsimusele, kelle ülikonda ta kannab, vastas Matti kavala vastuküsimusega: Nõukogude Eesti suurima romaanikirjaniku oma. Ainus, kes esimese korraga August Jakobsoni ära arvas, oli Mati Sirkel, tõendades nõnda taaskord oma väärsust Kirjanike Liidu esimehena. Milline eesti kirjanik tahaksid sa ise olla, päris Hasso. Karl Ristikivi, sosistas Matti viibimatult ja lõi pilgu maha.  
Võibolla ongi nimedesse klammerdumine üks väikerahva vaevusi. Siinkirjutaja näeks heal meelel vähemalt ühtki väljaannet, kus tekst ilmuks graffitina, ilma autorinimeta. Lugeda, vaadata, ilma et eelarvamus eksitaks. Järgmises numbris võiksid autoriandmed ju ilmuda ja honoraride suhtes peaks ka arvet pidama, aga teose esmane vastuvõtt võiks olla vahetu. Kes teab, mismoodi maailm siis avaneks?
Doris Kareva