On ju Pärt ja Tormis need kaks sammast, millele Tõnu Kaljuste rajatud kammerkoor paljuski toetub.

17. – 19. septembrini toimus Tõnu Kaljuste juhatusel Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri ühisprojektina kolmas eesti muusika festival “Vox Est Fest”, – kolmel päeval neli kontserti seitsme eesti helilooja, Kaljuste sõnul “meile kõige lähemal seisvate loojate” loomingust – seekord siis Pärt, Marguste, Rääts, Tamberg, Kangro, Eller ja Tormis.
“Vox Est Festi” neli kontserti vastasid programmiliselt ka neljale teemale ning on omamoodi sümboolnegi, et kui avakontsert keskendus Arvo Pärdi, siis festivali lõppkontsert Veljo Tormise loomingule. On ju Pärt ja Tormis need kaks sammast, millele Tõnu Kaljuste rajatud kammerkoor sisuliselt paljuski toetub. Festivali läbivat ideestikku võiks esiettekannetest hoolimata iseloomustada kui vaimult retrospektiivset. Kuidas teisiti saakski hinnata Elleri ja Tormise loomingu programmi, ka juubilar Kangrole heideti pilk koos tema kunagiste õpetajate Räätsa ja Tambergiga. Ning Margustegi esiettekandeline teos tõi kuulajateni sündmused aastast 1433, kui valati Pühavaimu kiriku kell. Minevik on tänase päeva alusmüüriks ning siit edasi võiks juba mõttes improviseerida, et kui näiteks iga-aastased Eesti muusika päevad on pühendatud uudisloomingule, siis miks ei võiks selle kõrval olla ka mõni eesti muusika nädal, kus kõlab meie muusikaklassika, nö. vana hõbe. See mõte tuli “Vox Est Festi” Elleri-kava kuulates. Kuivõrd hästi eesti publik oma klassikuid tunneb? Kuivõrd üldse hindab? Eriti pealetükkiv on see küsimus juhul, kui saalis on paarkümmend inimest, nagu nüüd Elleri kontserdil. Oli nagu oli, igal juhul näib, et Kaljuste on astunud selle vana hõbeda suunas juba üsna suure sammu. Ning esimene kontserditeema juhatas kuulajad veelgi varasemasse aega.

I teema: kirikukell
Festivali keskpäevane avakontsert Püha vaimu kirikus (17. IX) oli pühendatud selle kiriku kella 566. aastapäevale. Nagu ka Anti Marguste esiettekandeline “O Rex Glorie” op. 68, kus Kaljuste koorile lisandusid ka Toomas Trass orelil ning neli löökpillimängijat. Nimelt on Eesti vanima kirikukellaga niisugune lugu, et sellele on valatud nii vaimulik ladinakeelne (O Rex Glorie…) kui alamsaksakeelne (Ik sla rechte…) kiri. Sealt sai Marguste oma teosele ka sõnad, lisas veel vabas vormis proosateksti ning motiive Taaveti lauludest. Koori proosatekst räägibki kõigepealt tornikella saamisloost – esituse rõhutatult süllaabiline artikulatsioon ning löökpillide rütm valmistavad ette folkloorse regiviisilisuse ning koraalilaadsete parallelismide kombinatsiooni. Hiljem muutub see kõik üha dissoneerivamaks, väljendades kaugete aegade vägivaldsust ja konfliktsust. Lõpupoole saab muusika koos tekstiga küllaltki ähvardavad ja kurjakuulutavad kontuu rid – “pettus turult ei tagane…” Kõlab ju tänapäevaselt? Huvitav teos kahtlemata, ai nult et kui löökpillide rollist võis hästi aru saada, siis orelipartiist mõnevõrra vähem – oreli roll jättis kuidagi juhusliku, pisut väljaarendamata mulje. Kuidas Tšehhovil oligi, et kui püss juba esimeses vaatuses seinal ripub, siis…? 
Marguste lugu oli selle kontserdi viimane, alguses kõlasid hoopis Arvo Pärdi kolm Eesti esiettekannet: “Triodion” (1998), “Tribute to Caesar” (1997), “The Woman with Alabaster Box” (1997) ning “Dopo la vittoria” (1996/98) a cappella. Neist esimene koosneb kompositsiooniliselt kolmest oodist. Koorifaktuuris on siin nii nappi monoodiat, homofoonilist koraalilikkust kui äärmiste kooriregistrite ekspressiivset kasutamist (kolmandas oodis sopranite b2 ning madalad bassid). Järgmised kaks on piiblistseenid Matteuse evangeeliumist – “Tribute…” aluseks on Jeesuse ja keisri maksuraha lugu ning “The Woman…” räägib Jeesuse võidmisest Betaanias. “Tribute to Caesar” on mõjuv oma kumuleeruvas ja üha kõrgematesse registritesse pürgivas pinges. Muusika jälgib piibliteksti emotsionaalselt väga täpselt, reflekteeruvad nii variseride kiusamine, kõhklused kui nõutus. Kompositsioonis “The Woman…” on aga mees- ja naishäälte roll vastavalt tekstile märgatavalt diferentseeritud, lõpupoole võis siin kuulda üsnagi keerulisi altereeritud harmooniaid.

II teema: Kangro ja õpetajad
Sama päeva õhtul võis Estonia kontserdi saalis kuulata Eesti Filharmoonia Kammerkoori ning Tallinna Kammerorkestri kava “Raimo Kangro ja ta õpetajad”, st. Kangro teoste kõrval ka Räätsa ja Tambergi loomingut. Tegemist oli kantaatide õhtuga, mis algas Jaan Räätsa teose “Maagiline ruut” (1999) esiettekandega. See kümneminutiline kantaat näitas, et Rääts jääb oma käekirjale truuks ka siis, kui ta satub kesk aja alkeemikute maagilisse ruutu. Jääb truuks leidlikule koori- ja orkestrifaktuurile, rõhu tatud rütmipulsile ning motoorikale. Kont rastsed faktuuriteisendused toimusid pikema ettevalmistuseta, võrdlemisi järsku. Loo ül dine energiline karakter ei kaotanud oma sisemist dünamismi ka staatilisemates lõiku des ning seda eeskätt tänu koorile. Ühesõnaga muusika, mida kuulates ei saagi publikul igav hakata, sest iga sekund muutub miski.
Eino Tambergi kantaadi “Jalatäis maad mõtte ja südame tarvis” (1997, kõlas ka üldlaulupeol) esitus jättis aga kuidagi tujutu mulje. Näib, et helilooja on siin mõnes episoodis leidnud mõttekaare oma varasema kooriloominguga (kui võrrelda osa “Teele minek” aastakümnetetaguse “Hommikuga”). Eriti puudutab see avarate käikudega meloodiajoonist, mis kõlab küll huvitavalt, kuid mille hüppeid on kooril ehk pisut ebamugav laulda. Kantaadi kõige atraktiivsem number tundub olevat “Viru vanne” oma meeshäälte maskuliinses jõus ning otsustavuses. 
Õhtu peakangelane Raimo Kangro näitas seekord oma “elektrilist” palet. “Display I Steve Reichi portree” on muusika löökriistadele (kuus mängijat) ja klaveriduole, kuid nii Kai Ratassepp kui Mati Mikalai mängisid Kurzweil süntesaatoritel. Klaveri soundiga muidugi. Arvestades loo rütmipilti ning muusikalisi kujundeid, oli see Reichi portree vägagi äratuntavalt Kangro enda näojoontega. Järgnenud kantaat “Gaudeo” (1987) kõlas samuti elektripillide versioonis, esiplaanil võimendatud viiulikuulsus Paul Giger (Šveist) ning tagaplaanil Ene Salumäe suurel orelil. Gigeri esimene sissetulek meenutas pisut iiri muusika kõlamaailma, kuid sellega sarnasus ka piirdus. Kaljuste hoidis väga rütmiergast tempot, laskmata samas end muusika liikumisenergial ülepea kaasa tõmmata. Lõpuosa meeshäälte a cappella “Et quod omnia” on aeglasest tempost hoolimata bassidele üsna raske laulda – madal re gister ja kohati ebamugavad hüpped. Päris lõpu oli Kaljuste lavastanud artistlikult, see andis esitustervikule koguni filosoofilises mõõtkavas üldistuse.

III teema: Eller
Festivali kolmas kontsert, kus Estonia kont serdisaalis kõlas Tallinna Kammer orkestri esituses Tõnu Kaljuste dirigeerimisel “Heino Elleri lüüriline keelpillimuusika” (18. IX) võinuks kanda ka pealkirja “Tuntud või tundmatu Eller”. Sest “Kodumaist viisi”, millega kontsert lõppes, tunneb kindlasti iga eestlane, vähesed aga teavad näiteks, et algselt nimetust klaveripalast tehtud orkestri minia tuurile andis hiljem sellise pealkirja hoopis Elleri kunagine õpilane pianist Heljo Sepp. Tuntud või tundmatu Eller – kui tihti helilooja teosed meie kontserdikavades üldse kõlavad? Eller on muuseas kirjutanud ka kolm sümfooniat ning viiulikontserdi. Kes neid meie kontserdikavadest mäletab? 
Kui rääkida muusika puhtast ning poeetilisest ilust, siis oli kõnealune Elleri kava kindlasti “Vox Est Festi” elamusrikkamaid. Mis siis, et saal oli peaaegu tühi. Kontsert algas Elleri viimaseks jäänud suurvormiga Sümfoniett (1967). Orkester kõlas siin helilooja taotlustele iseloomulikus pastelses koloriidis, keskses Lento espressiones kangastus Eller kui pastoraalsete maastike meistermaalija muusikas. Kuid Kaljuste oskas Elleri helindeist leida ka selliseid kvaliteete, mida sealt muidu ehk otsidagi ei oskaks. Näiteks “Lüürilise süidi” (1945) viiendas osas võis kuulda huvitavat tekstitõlgendust: Kaljuste ei rõhutanud siin mitte niivõrd eleegilist, kuivõrd kirglikku tunde sfääri. Jällegi – tuntud või tundmatu Eller?

IV teema: Tormis
Tormise kohta muidugi niimoodi küsida ei saa – Eesti Filharmoonia Kammerkoor lõpetas “Vox Est Festi” Rotermanni soolalaos Veljo Tormise CD “Litany To Thunder” (ECM) esitluskontserdiga (19. IX), kõlamas Tormise koorilooming aastatest 1966 – 1995 ning laulud solistidele. Viimaseid – “Kaks eesti runolaulu” (1974) – esitasid sopranid Eve Härma ja Kadri Ratt, klaveril saatis neid Marrit Gerretz-Traksmann. Kontsert algas lauluga “Kust tunnen kodu” ning lõppes märksa pikema looga “Haned kadunud”. Viimane on selles mõttes väga huvitav teos, et siin on solistide regilaululise liini kõrval vähemalt sama oluline (või olulisemgi) klaveri harmoonia-arendus. Kuna viis on ostinaatselt 3 – 4 noodil, siis rändavad pidevalt muutuvad järgnevused täiesti iseseisvat rada, justkui kadunud hanesid otsides. Kontserdi tuumaks olid muidugi nii “Pikse litaania” (1974) kui sellele nii ajaliselt kui emotsionaalselt lähedal seisev “Raua needmine” (1972). Klassikalised teosed mõlemad, kultuuristatud muusikalise šamanismi parimad näited (ilmselt kogu maailmas). Nojah, kui Tormist võis sel “needmiste ja pikseloitsude” perioodil vaadelda teadmamehe-nõiana, siis Kaljustet praegu tema mee diumina. 
Lõpetuseks ka üks vabas vormis mõtisklus. Kaks eesti muusika meistrit – Eller ja Tormis, mõlemad eesti folkloorse pärandi suured kultuuristajad, üks hilisromantilises ja impressionistlikus vaimus, teine vahetult regiviisi juurteni süüviv. Elleril tühi saal, Tormisel püsti seisva täissaali ovatsioonid. Kas Tormis on leidnud folkloorsest pärandist kaasajale olulisema sõnumi, kas Eller oli oma ajastu tõekspidamiste vangistuses, kas meie kuulajad üldse tunnevad Ellerit, kas…? Küsida võiks lõputult, oleks ainult vastuseid võtta.

Kooda
On väga hea, et toimuvad eesti muusika festivalid. On väga halb, kui need toimuvad täpselt ühel ja samal ajal – paralleelselt “Vox Est Festiga” käis Eesti Muusikaakadeemia korraldatud “Eesti muusika festival ‘99”. Võib olla on Tallinn juba New Yorgi mõõtu linn, kus näiteks Manhattanil ei teata, mida Bronxis parasjagu tehakse.