Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli XIX lennu lavastus "Kalmuneiu" on ajakirjanduses tähelepanuga üle külvatud ja Energeetikamuuseumi keldri värskelt värvitud torude vahele surutud noorte tegijate töö üldiselt heaks kiidetud. Samas on laul kui teksti korrastav printsiip, viis kui sõnamõnu selles vanas seto loos kõrvaliseks jäänud. 
Mati Unt nimetab Sirbis lavastust meie alade ürgseimaks laulelduseks, koguni rituaalseks oratooriumiks. Jaak Toorum on Postimehes veel toredam ja tituleerib nähtu setu ooperiks, olgugi enamasti jutumärkidesse seatuna. Mõlemad autorid annavad siiski mõista, et rahvamuusikaalasest asjatundmatusest hoolimata märkasid nad lavastuse muusikalises osas ebakindlust või lonkamist. Tõepoolest, laul on "Kalmuneiu" nõrk koht ja vaid eeslaulja (Ingrit Vaher) on laulus tugev. 
Setu perekonnaballaadid on keeruka põhikoega. Neis peitub tragöödia ja kirgastumine, üksikisiku murdumine ja hõimu sirgumine. Koos laulutüüpidega "Naise tapja" (Tooma laul) ja "Mehe tapja" (Maie laul) moodustab "Kalmuneiu" oma looga Peetrist ja tema ülbest kosjakaubast eesti regivärsilise rahvalaulu kõige emotsionaalsema osa, mis peaks läbi lööma nii kõhklejate kui ka ükskõiksete mentaalsest kaitsekihist. Lavastaja Anne Türnpu pole ballaadi käsitlenud kui ennemuistset lugu, vaid toonud selle publiku ette lootuses, et keegi ennast ära tunneb ja oma probleemidele lahenduse leiab. See on suurepärane teetähis ka rahvusliku identiteedi kujundamise ja kultuuride integratsiooni teel, sest eks on ju setu-eesti keerulised suhted sundinud neile küsimustele sageli mõtlema. 
Lavastus oli üles ehitatud sümbolite võrgustikule, mille mõistmine nõuab folkloristiharidust: hobuses peitub jumalik olend, kes tajub metafüüsilisi dimensioone; kirivöö sisaldab esoteerilisi teadmisi, mis avanevad vaid afektiivses seisundis. Peeter, kes ei mõista "teispoolsete" seadusi ega usalda esivanemate kogemust, on määratud hukule ja viib kaasa ka oma mõrsja, kes on üleminekurituaali marginaalses faasis sotsiaalselt surnud ja tegutsemisvõimetu. Elavate hulka kuuluvad tegelikult vaid noorpaari vanemad, kelle silme läbi hargneb jutustus. Loo lõpetab Peetri ema, kes otsib mõistmist ja meelerahu itkus. 
Setu perekonnaballaadi väljatoomine arhiiviriiulilt ja selle paigutamine kaasaegsesse konteksti on suurepärane idee ja lavastaja on püstitanud küsimuse piisavalt teravalt. Üliõpilased on omandanud Kagu-Eesti keelepruugi ja publik paistab seda ka mõistvat. Peab aga siiski tunnistama, et muusikalise haridusega pole muusikaakadeemias kõik korras. Ilmselt on sügavalt juurdunud mõtteviis, et näitleja ei tarvitse osata laulda ega tantsida, kuid teda võib sellest hoolimata julgesti mängima saata. Mõtlesin juba Priit Pedajase meistritööd "Mao tee kalju peal" vaadates, kuidas peaks markeerima muusikuks olemist laval. "Kalmuneius" on asi halvem, sest kogu lugu on kätketud laulu. See tähendab, et kui meloodia kaldub kõrvale, hääl katkeb või saatehääl vajub, on ka lugu katki ja rituaal lagunenud. Veelgi sügavamal pesitseb aga arvamus, et eesti keele oskamine piirdub verbaalse keele omandamisega ja muusikalise emakeele oskus on probleemina tänaseni selgesti püstitamata. 
Niisiis ei saa me siinkohal kõnelda ei omast ooperist ega oratooriumist, liiatigi on Artur Lemba (1928) ja Veljo Tormis (1980) "Kalmuneiu" temaatikat juba lavamuusikas kasutanud. Pigem on tegemist hõimuteadvuse sügavamate kihtide ettevaatliku harutamisega teatrilaval. Aeg on selleks ammugi küps.