Shakespeare actioni, barbide ja juurviljaga

W. Shakespeare. "Cymbeline". 
Tõlkija Georg Meri. Lavastaja Rein Agur, kunstnik Liina Pihlak, helilooja Rivo Laasi. Osades Haide Männamäe, Tanel Saar, Margo Teder, Taavi Pedriks või Janek Sarapson, Aare Toikka.
VAT-teatri lavastus Mustpeade Majas.
 

Aare Toikka ja Haide Männamäe

Harva juhtub, et kriitikul on teatrietendusel lihtsalt tore olla. VAT-teatri "Cymbeline" valiti viimase teatriaja toredaima elamusena festivali "Draama ’99" kavva, seega eesti teatri kahe aasta pilti kokku võtva kümne parema hulka.
Rahvalik "Cymbeline" jätkab meie haaravalt mänguliste Shakepeare’i lavastuste uhket rida. Võrreldes Linnateatri "Romeo ja Julia" ning Vanemuise "Kaheteistkümnenda ööga" jõuab Mustpeade Maja pisikeses sisehoovis etendatav "Cymbeline" ilmselt publikule vindi võrra veel lähemale. Ja seega ka Shakespeare’i enda teatritaotlusele – pakkuda elamust laiadele hulkadele. Nagu seda näitab ka Oscaritega pärjatud film "Armunud Shakespeare", mille põhjal ei jää kahtlust, et Suur William oli tõeline Hollywoodi süzeede meister.
Ka "Cymbeline’i" võib soovitada väga erinevale vaatajale, lastest kriitikuteni. Tõeliselt tore teatriõhtu. VAT-teatri noore trupi esituses on lusti ja hoogu, vaimukat improvisatsiooni ja kaelamurdvat löömingut. Mis peamine, harva näeb nii tegevuslikku teatrit, kus kogu aeg juhtub midagi. 
Mängulise "Cymbeline’i" lavastas VAT-teatris Rein Agur. Mees, kelle "Suveöö unenäo" lavastus (1985) on jäänud nukuteatri üheks tippmargiks.
"Cymbeline’i" mängitakse teatritegemiseks väga vahvas ruumis – Mustpeade Maja romantilisse sisehoovi kujundatud õlletoas. 
Kuni publik koguneb, sebivad ka näitlejad sealsamas ringi. Võib õlut osta, laadamuusika saatel noolemängu mängida. Vaatajate tähelepanu koondamiseks sooritavad näitlejad mõned tsirkuse jõu- ja ilunumbrid. "Cymbeline’i" avataktina loobitakse tegelasi tutvustava monoloogi saatel näitlejatele korvist kätte barbinukud. Avatud algus on siin omal kohal. See "Cymbeline’i" mäng õlletoas on kui "Suveöö unenäost", kus käsitöölised lustivad teatrit teha.
Omaette tore on jälgida lõpuks üht seni tundmata Shakespeare’i süzeed, "Cymbeline’i" pole eesti teatris varem mängitud. Samas leiab sellest Shakespeare’i hilisnäidendist tema pähekulunud näidendite motiivide kollaazi. Siin on vanemate poolt keelatud armastus nagu "Romeos ja Julias", poisiriietes seiklustele vastu sööstev hakkaja tüdruk nagu "Kaheteistkümnendas öös" jne.
Agur on keskendunud "Cymbeline’is" proovilepandud armastuse liinile. Briti kuninga Cymbeline’i uus naine tahab oma jõhkardist poja Cloteni paari panna Cymbeline’i tütre Imogeniga. Imogeni mees Posthumus pagendatakse. Truu armastus ahvatleb kadestajaid seda proovile panema. Mägedes elavad lapsena varastatud Cymbeline’i pojad, vaimude seltskonnana haakub mängu Posthumuse surnud suguselts. 
Intriigiderohke õukonnalugu seisab muinasjutulise looritatusega lähedal Shakespeare’i "Tormile". Mõlemad näidendid eeldavad ekstra fantaasiarikast vormi, võibolla sellepärast ongi neid vähem lavastatud. Aguri leidlikkus ei jää alla Evald Hermaküla kuulsale "Tormi" lavastusele Draamateatris.
Agur on ligi nelisada aastat tagasi kirjutatud müstilise ja tingliku "Cymbeline’i" tänasele rahvale lähemale toonud barbinukkude ja ägedate löömastseenidega.
Kavalehel nimetab lavastaja, et Shakespeare’i näidendis endas on segi antiik, itaalia renessanss ja keskaja inglise folkloor. Sama eesmärki – näidata mängu ajatut iseloomu – teenib Aguri lavastuses lisanduv XX sajandi lõpu atribuutika.
Löömastseenid on nagu kinos, veel paremadki – rohkem päriselt. Sellist andmist, nagu "Cymbeline’is" teatris iga päev ei näe. Ikka põmm – ja peaga vastu seina või põrandat! 
Agur on toonud lavastusse nukuteatrit. Pildid nukkudega toovad vaheldust, sobides "Cymbeline’i" muinasjutulise süzeega ka sisuliselt.
Lisaks barbi-Kenidele näeb siin küll sõrmikutest, küll õllekannudest tekkivate nukkudega numbreid. Eriti vahva on juurviljast ja udusulgedest moodustuv "ninnu-nännu" kadunukeste-parv. Edasi-tagasi sõidutatav õllekannuriiul töötab nii nukulava kui eesriidena. 
Viis näitlejat kehastub kordamööda erinevateks tegelasteks vaid mütse ja parukaid vahetades. 
Mustpeade Maja romantiline võlvitud sisehoov on mängu haaratud oma tugisamba, treppide, rõdude, akende ja portaalidega. Ühes nurgas tumedalt haigutavasse koopasuhu lüüakse laibad. Paaril pimedal hetkel mõjub see kui hiigelurg, kust näitlejad rottidena välja sibavad.
Shakespeare’i teksti esitus pole noorte näitlejate tugevaim külg, aga etendus on huvitavam kui mõne akadeemilise teatri perfektsus. Osa "Cymbeline’i" monoloogidest lõikab hoopis laulduna (Rivo Laasi) – Shakespeare räpist bluusini.
Näitlejatest teeb Aare Toikka väga vahva kuninganna rolli. Minimalistlikult, mängides vaid sõrmeotste ja miimikaga, saavutab ta mingi pingestatud lodevuse. Koomilise ja ohtliku, tuues meelde Rolan Bõkovi "Viimsest reliikviast".
Trupi ainuke naisosatäitja, Taanis klounaadi õppinud Haide Männamäe teeb meeste actionis võrdvägiselt kaasa. Laulab küünlavalgel tikkides õrnalt aadlipreili armulaulu ja naerutab publikut jämekoomilise itkuga "Posthumus, kus on su pea". Pea teekond õllekannude jões merre ja neiu kurku on leidlikult küüniline. 
Mefisto profiiliga Margo Teder pani end eriti vaatama sellega, kuidas ta teisi jälgis-kuulas. Tanel Saar mahutas ennastimetleva kurja kuningannapoja Cloteni rolli Mõhu ja Tölpa koondportree. Taavi Pedriksi esimese armastaja rollile andis nihestatuse Indrek Taalmaa masti mehelikkus. 
Meelde jääb rida vahvaid stseene: end kirstu peitnud vandenõulaste väljaroomamine "on aeg, on aeg", Cloteni ja tema kahe tallalakkuja trio jant sigarettidele tulevõtmisega. Eriti aga esimese vaatuse sibulaaurune lõpp. Käib lööma, taskutest ilmuvad noad ja läheb hirmsaks… sibulakoorimiseks. Mehed koorivad sibulaid, kiruvad reeturlikke naisi ja nutavad. Päriselt.
VAT-teatri eelmise suurema töö, Merle Karusoo "Laste riskiretke" järel avab "Cymbeline" trupi naerva teatrimaski poolelt. 

Meelis Kapstas