Rahvusvahelisel ringhäälingul
on vara õhtale minna
Lennart Mere kõne
USA ringhäälingu iseseisvumistseremoonial*
Kui keegi peaks rääkima meedia tähtsusest
siin Washingtonis, ei saa ta mööda ega ümber Thomas Jeffersoni
mõtteavaldusest: kui temal tuleks valida vaba ajakirjanduse ja vaba
parlamendi vahel, valiks ta esimese, sest vaba ajakirjanduse tulemuseks
on vaba parlament, seevastu vaba parlament üksi ei tarvitse sugugi
tulemuseks anda vaba ajakirjandust.
Mina kahtlemata ei ole erand seesuguse hinnangu
andmises. Et Ameerika Ühendriikide kolmanda presidendi ja Ameerika
iseseisvusdeklaratsiooni autori sõnad peavad jätkuvalt paika
ka tänases maailmas, kõneleb tema teine tähelepanek veelgi
selgemas keeles rahvusvahelise ringhäälingu tänastest ja
homsetest ülesannetest. Vastates juunis 1807 kellegi Virginia elaniku
järelepärimisele, too tahtis alustada uut ajalehte, väitis
Jefferson, et “suurimat kasu” tooks niisugune ajaleht, mis avaldaks “üksnes
tõeseid fakte ja arukaid põhimõtteid”.
“Paraku,” ütles ta oma kirjavahetajale,
”kardan ma, et niisugune leht leiaks vähe tellijaid,” sest “on kurb
tõsiasi, et ajakirjanduse piiramine jätaks rahva veelgi enam
ilma ajakirjanduse hüvedest kui ajakirjanduse ennastunustav enesemüümine
ebatõele.” Ning mees, kes oli olnud demokraatiat teeniva ajakirjanduse
suurimaid eestvõitlejaid, nentis kurvalt, et “nüüd ei
saa enam midagi uskuda, mis lehes seisab. Ka tõde ise muutub sellesse
räpasesse sõidukisse astudes kahtlaseks.”
Jeffersoni optimistlik, vaba ajakirjandust puudutav
hinnang pärineb ajast, mil ta aitas teha revolutsiooni, mis andis
maailmale uue näo; tema kriitilisemad märkused on tehtud pärast
tema mitte just kõige õnnelikumat aega Ameerika Ühendriikide
presidendina. Viimase poole sajandi jooksul kogetu põhjal mõistan
tema vaadete muutumist ning võin seepärast kinnitada, et kui
Thomas Jefferson viibiks täna meie hulgas, oleks ta rahvusvahelise
ringhäälingu kõige innukamaid toetajaid just tänu
oma kogemustele Ameerika vabariigi alguspäevist.
Olen elanud suurema osa oma teadlikust elust
okupeeritud riigis, kus kommunistlik kord oli alla surunud sõna
otseses mõttes kõik võimalused vabaks eneseväljenduseks.
Selle tulemusena kuulasime rahvusvahelisi raadiojaamu, Raadio Vaba Euroopat,
Vabaduseraadiot, Ameerika Häält ja BBCd, et mõista, mis
maailmas sünnib.
Lubage, et lähen hetkeks tagasi oma mälestustesse.
Eesti oli juba Punaarmee poolt okupeeritud, kui algas “Battle of Britain”,
üksildase Inglismaa üksildane võitlus totalitaarse maailma
vastu. Nii vähemalt tajusin seda kaheteistaastasena, vahetult enne
meie perekonna küüditamist Siberisse. Natslik Saksamaa teatas
oma bombastilisel viisil võitudest, London oma kaotustest. Kuid
iga Londoni saade lõppes inglise diktori kuiva, päevast päeva
korduva teatega: “Das waren die Nachrichten am 5. Juni, am hundert sechs
und fünfzigsten Tage des Jahres, wo Hitler versprach, den Krieg zu
gewinnen.” “Need olid 5. juuni uudised, saja viiekümne kuuendal sõjapäeval
sellel aastal, kui Hitler lubas sõja võita.” Selles ei olnud
irooniat. Selles oli apteekri pedantne teadmine, kui mitu tilka tõtt
hommikul, lõunal ja õhtul säilitab kuulajas võime
kahtluseks. Teise maailmasõja lõpp tabas mind asumisel Venemaa
sügavas sisemuses, paarisaja kilomeetri kaugusel lähimast raudteejaamast.
Teie pühitsesite võidupäeva omal viisil. Ka mina pühitsesin
võitu omal viisil. Ostsin seleenikristalli detektorvastuvõtja
ehitamiseks. Sõja ajaks olid Venemaal kõik raadiotarbed konfiskeeritud.
Nüüd äkki hoidsin käes pöidlasuurust klaastoru,
mille sees oli kristall ja jupike traati, mis pidi mu vabastama vangistusest.
Kolmas vastuvõtja, mille ehitasin juba Eestis, Tallinnas, hakkas
lõpuks tööle, ja alates sellest päevast olen viibinud
teie hulgas. Me ei usu, et suudan teile vaimset vangistust veenvalt kirjeldada.
Kujutlege, et olete pime ja ei näe värve, valgust ega varju,
teid ümbritseb kosmiline vaikus ühegi pidepunktita, ilma raskustungita,
mis selles vaimses tühjuses mõjuks nagu emaarmastus. Kuid veerand
tunniks, või pooleks tunniks, või koguni – missugune kuninglik
kingitus! – terveks tunniks voolavad sellesse tühjusesse tagasi värvid,
lõhnad, hääled, päikesesoojus ja kevadine värske
lootus. Kes teist mäletab Moskva konverentsi aastast 1946, millega,
me ei tea, miks, olid paljudel eestlastel seotud lootused? Kuid mina mäletan
härra Peter Petersoni BBCist, kes konverentsi kattis; mäletan
Winston Churchilli häält, tema intonatsiooni, kui ta sellesama
"Battle of Britain’i” võitlejate kohta ütles: “That was their
finest hour”. Mäletan inglise kuulsa astronoomi Fred Hoyle’i loenguid
laienevast universumist aastast 1947 – neid konspekteerisin nädalast
nädalasse. Nõukogude Liidus oli tema avastus keelatud kui “idealistlik”.
Ja mis ime: paari aasta eest NATO peasekretäri
Javier Solanat Tallinnas vastu võttes võrdlesin demokraatia
saare ja NATO julgeolekustruktuuri laienemise paratamatust Fred Hoyle’i
laieneva universumiga ning märkasin juba kõneledes, et see
teda sügavalt ja isiklikult liigutas. “Te ei võinud teada,”
ütles Solana, “et ülikoolis oli Fred Hoyle minu uurimisaine.”
Nii materialiseerub antennide kiirgus maailmavaateks, teoks ja maastikuks.
Lubage veel kaks lisamärkust. Mu kohus on tänada teie eelkäijaid
otsuse eest alustada Radio Libertys eestikeelseid saateid ja veel enam
otsuse eest viia eestikeelsed saated üle Raadio Vaba Euroopa alluvusse
täies kooskõlas Ühendriikide poliitikaga mitte tunnistada
Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Ma ei tea, kuidas see
otsus vastu võeti. Kuulsin Korea sõja ajal venekeelsetest
VOA saadetest, et järgmisel päeval kell 18 saadetakse teele esimene
eestikeelne saade. Olin siis veel üliõpilane ja elasin Tartus
Tiigi tänava internaadis, mis mahutas umbes 500 üliõpilast.
Nimetasin esimest eestikeelset saadet üheleainsale sõbrale.
Eestis võimutses Stalini terror. Saate alguseks oli tuba täis
inimesi ja neid tuli järjest juurde. Ma ei unusta seda päeva,
neid kolmekümmet pidulikku minutit, aga ennekõike selle õhkkonda.
Need olid mu sõbra tuttavate tuttavad sõbrad. Mõnda
ma tundsin, enamikku mitte. Iga kuulaja seisis omaette, eri suundades kivistunud,
mitte kellegi pilk ei ristunud teise pilguga, mitte ainsatki sõna
ei langenud, laiali mindi vaikselt. Sovetlik re¯iim karistas sedalaadi
kokkutulekuid kuni kahekümne viie aastase sunnitööga. Mitte
keegi neist paarikümnest-kolmekümnest ei saanud kannatada, ja
see kõneleb muu hulgas ka Eesti kõrgest moraalist.
Ning viimane märkus. Olen ise töötanud
raadios ning tean, et kõige piinarikkam on kahtlus, täpsemalt
teadmatus, kas teade on jõudnud pärale. Raadiomehe töö
on nagu kahekõne tähtedega: kuuled omaenese häält,
kuid mitte vastust. Kuulaja ahvatlus vastata on suur. Kevadel 1976 teatati
Vabas Euroopas, et Kanadas oli äsja surnud eesti polaaruurija August
Maasik. Läksin telefoni juurde ja dikteerisin kirjanike ajalehele
Sirp ja Vasar teate, mis ilmus kaks päeva hiljem, 18. juunil. Totalitaarse
suletuse tingimustes oli see hea saavutus, mis, nagu ma lootsin, toetab
omakorda Vaba Euroopa ajakirjanike misjonitunnet. Pean tunnistama, et saatsin
teie kaasmaalasele Alistair Cooke’ile alljärgnevad read, tsiteerin:
“Teie sõnad on alati tunginud läbi raudse eesriide. Nädalast
nädalasse olete olnud meie perekonna liige. Ma ei mäleta, et
oleksite kunagi rääkinud Eestist, kuid te olete eurooplasena
rääkinud demokraatlikust maailmast, mis on ju sama.” Mind liigutas
sügavalt Alistair Cooke’i vastus, mida ma väga tahaksin oma tänasele
kuulajaskonnale ette lugeda: “Ilmselt on Teile selge,” kirjutas Alistair
Cooke, “miks mulle on eriti kallid kirjad inimestelt, kes on mind – mõnikord
ennast ohtu seades – kuulanud teispool raudset eesriiet. Nende kirjade
seas on Teie oma kõige liigutavam ja südantkosutavam. Olen
Teile sügavalt tänulik ja soovin Teile kõike head (minu
meelest) varasesse keskikka jõudmisel! Suurima lugupidamisega jne.,
Teie Alistair Cooke”. Niisugune oli teie osa, ja ma kahtlen, kas teie ise
olete teadlikud sellest, kuidas antenn võib olla võimsam
maailma vägevaimast armeest.
Tihti pärinesid meie ainsad usaldusväärsed
uudised välismaailmas, aga ka meie endi kodumaal toimuva kohta neist
allikatest. Need saated olid meie ülikool: nad andsid meile materjali,
mida vajasime, et mõista maailma, milles elasime, ning lõppkokkuvõttes
ka selleks, et luua liikumine, mis võiks meile tagasi võita
meie õigusjärgse koha maailmas.
Üks minu kodumaa iseseisvuse taastamise
tähtsamaid hetki on tõepoolest otseselt seotud rahvusvahelise
ringhäälinguga. 13. jaanuaril 1991. aastal, pärast nõukogude
tapatalguid Leedus, lendas Tallinna Venemaa liider Boriss Jeltsin. Seal
viibides kirjutas ta alla lepingutele, mis tunnustasid Balti riikide õigust
taotleda sõltumatust Nõukogude Liidust, ja sellele lisaks
tegi ka avalduse, mis kutsus vene ohvitsere ja sõdureid mitte alluma
ebaseaduslikele nõukogude korraldustele avada tuli vabadel valimistel
võitnud valitsuste või relvastamata tsiviilelanike pihta.
Läbi mitmekordse raadio- ja telefoniside
Tallinna ja Helsingi, Stockholmi kaudu jõudsid Jeltsini sõnad
Raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabaduse eestikeelsete saadete toimetusse Münchenisse
ning levisid sealt üle kogu Nõukogude Liidu kõikides
selle ringhäälingu keeltes. Olen kindel, et see saade iseenesest
takistas Moskvat astumast radikaalsemaid samme meie rahvusliku liikumise
vastu ning valmistas nõnda ette meie iseseisvuse taastamist ning
ka kogu Kurjuse Impeeriumi langust.
Vaid üks näide sellest, kui tähtis
teie tegevus meile oli – Raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabaduse eesti saatekeskuse
toonane juht Toomas Hendrik Ilves on tänase Eesti Vabariigi välisminister.
Raske on ülehinnata nende saadete tähendust
minule ja mu kaasmaalastele veel teisest aspektist. Pikkade okupatsiooniaastate
jooksul kinnitasid emakeelsed saated meile, et maailm ei ole meid unustanud,
et meil pole põhjust oma tulevikku mustades värvides näha.
Ja need saated, eriti need, mis käsitlesid meie kodumaad, meenutasid
mitte ainult meile, vaid ka nõukogude re¯iimile, et ta ei suuda
meid takistada oma vabadust taas kätte võitmast.
Kui me lõpuks sellega 1991. aastal hakkama
olime saanud, vaatasin mina nagu paljud teised eestlased – nagu paljud
ka teie hulgast, ma usun – tulevikku ääretu eneseusaldusega.
Nagu paljud teist, olin minagi veendunud, et rahvusvahelise ringhäälingu
suuraeg on jäänud minevikku. Seepärast nimetasingi Raadio
Vaba Euroopa/Raadio Vabaduse Nobeli rahupreemia kandidaadiks – ning usun
ikka veel, et ta selle ühel päeval kindlasti peaks pälvima.
Kommunism oli langenud ja meie iseseisvus kindel,
lootsime kiiresti luua oma vaba ajakirjanduse – niisuguse, mis annaks kodanikele
teavet, mis on neile vajalik mitte ainult minevikust ülesaamiseks,
vaid võimaldab taas ühineda Euroopa ja Läänega.
Paraku näitab viimase kaheksa aasta kogemus,
et meie optimism oli enneaegne. Kõigepealt ei teinud ajakirjanduse
erastamine ajakirjandust vabaks. Majandusraskuste survel vähendas
erastamine kõigepealt meediakanalite arvu, paradoksaalsel kombel
hoopiski vabadust ahendades, ning suunas allesjäänud väljaanded
otsima lugejate-kuulajate kõige madalamat ühisnimetajat. Selle
asemel, et avalikkuse arusaamu avardada, mängis meedia avalikkuse
halvemate külgedega, täites lehekülgi või saateid
seksi-, vägivalla- ja korruptsioonijuttudega.
Sellepärast olen sageli kurtnud, et tee
tsenseeritud ajakirjandusest vaba ajakirjanduseni viib liigagi tihti läbi
kõige halvemat sorti kollaka ajakirjanduse.
On veel teinegi põhjus, miks meie optimism
kodumaise ajakirjanduse suhtes enneaegseks osutus: selleks on Eesti meedias
töötavate toimetajate ja ajakirjanike kogemused ja väärtushinnangud.
Ei ole üllatav, et väärtushinnangud on nõukogude
süsteemi tagajärg. Arusaam sellest, mis on ajakirjandus ja mis
tööd ajakirjanikud teevad, erineb tunduvalt vaba ajakirjanduse
keskkonnas üles kasvanud ajakirjanike omast. Ajakirjandust nähakse
ka täna propagandakanalina ja vastsed leheomanikud tihtipeale õhutavad
säärast nägemust takka. Uudisteartikleid nähakse kui
võimalust oma plaane ellu viia, mitte kui võimalust toimuvast
tõest pilti edastada.
On kolmaski põhjus, miks meie lootused
pärast kommunismi kokkuvarisemist selles eluvaldkonnas ennatlikuks
osutusid. Vaba ajakirjandus vajab vaba publikut, olgu need lugejad või
kuulajad, ning säärane lugejas- või kuulajaskond ei ole
üheski riigis kasvanud üleöö.
Ei juhtunud see üleöö ka Ameerika
Ühendriikides, mis pole iial kogenud säärast türanniat
nagu meil tuli üle elada. Selle üle kurtis ka Jefferson, öeldes,
et tema kaasaegsete jaoks “on avalik laim muutunud sedavõrd eluliseks
vajaduseks; et isegi hommikust või õhtust teed ei suudeta
enam juua ergutusvahendita”.
Nõukogude süsteemi mõju minu
kodumaal oli veel märksa sügavam ja salakavalam kui paljud inimesed
Eestis ja välismaal oleksid nõus möönma. See tähendas
enamat kui massilisi hukkamisi ja küüditamist, enamat kui maastiku
hävitamist, enamat kui viiskümmend lämmatavat aastat meie
elus. Ennekõike tähendas see vaimu ja hinge moonutamist – ja
ka täna ei suuda paljud tõelisusele näkku vaadata ilma
mineviku prillideta. Eesti keelt ei ole kerge õppida, kuid igaüks
teist, kes mõistab kuulata eestikeelseid saateid või lugeda
eesti ajalehti, tajub vältimatult, et materjal erineb täielikult
ajakirjandusest, millega on harjunud ammu väljakujunenud demokraatiad.
Ning kui te kuulate või loete ajakirjandust Eestit külastades
– mida ma teile kõigile soovitan –, siis üllatab teid lõhe
ajakirjanduses loetu ning selle tegelikkuse vahel, mida te enda ümber
kuulete ja näete.
Seda probleemi mõistis ka Jefferson, kui
ta kirjutas: “Selle valeinformatsiooni tõelist ulatust teavad vaid
need, keda olud keset igapäevaseid valesid seavad vastamisi faktidega.”
Ning lisas: “Vaatan tõelise kaastundega suurt hulka oma kaaskodanikke,
kes loevad ajalehti ning elavad ja surevad usus, et nad on midagi teada
saanud sellest, mis maailmas nende eluajal toimus.”
Jagan neid tundeid peaaegu iga kord, kui võtan
kätte eesti ajalehe või kuulan kodumaist eestikeelset raadiosaadet.
Et te ei süüdistaks mind ülemäärases
pessimismis, tõttan nüüd lisama, et nii omanike kui ajakirjanike
ning eelkõige lugejate ja kuulajate seas leidub märkimisväärseid
erandeid. Minu kodumaal on meediakanalite omanikke, kes usuvad tõeliselt
vaba ajakirjanduse põhimõtetesse. On ajakirjanikke, kes mõistavad,
et uudis ei ole propaganda, ning et oluline on fakte kontrollida. On mitmeid
lugejaid ja kuulajaid, kes teavad, mis on tõeline uudis ning üha
enam ootavad ajakirjanduselt just seda ja mitte kehva aseainet, mida neile
pahatihti pakutakse.
Üks põhjus, mis annab mulle alust
optimismiks vaba ajakirjanduse tuleviku suhtes, on tõsiasi, et meie
vanimad kodanikud mäletavad veel Nõukogude okupatsiooni eelset
ajakirjandust, ning meie noorimad kasvavad üles vabana kommunistliku
re¯iimi survest. Neile kahele vanuserühmale võlgneme tänu
suurema osa positiivsete muudatuste eest 1991. aastast alates – mitte ainult
ajakirjanduses, vaid kõigil elualadel. Tõsiasi, et mina kuulun
põlvkonda, kes mäletab Eestit enne nõukogude re¯iimi
tulekut, ning meie peaminister Mart Laar, võib-olla maailma noorim
valitsusjuht, jõudis täisikka ajal, mil see re¯iim oli lahkumas,
on minu arvates sümboolse väärtusega.
Teine põhjus, mis sisendab enam optimismi
kui te oskate arvata, on suur töö, mille rahvusvaheline ringhääling
juba ära on teinud. Need meist, kes kuulasid “hääli”, nagu
nõukogude ametnikud neid nimetasid, ei kuulnud mitte üksnes
uudiseid, vaid said ka teada, mis on uudis – ning veelgi enam: nad said
teada ka seda, mis uudis ei ole. Paljud meie parimaist ajakirjanikest on
kogu elu olnud Raadio Vaba Euroopa, Vabaduseraadio, Ameerika Hääle
ja BBC ning kõigi teiste igapäevased kuulajad. See andis neile
julgust teisiti mõelda ning eeskuju nende töös. Ilma selleta
oleksime veel palju kaugemal tagapool.
Minu optimismil on veel üks põhjus:
rahvusvahelise ringhäälingu kestev mõju minu kodumaale
ja tema naabritele. Eestlased ja paljud teised rahvad üle kogu maailma
kujundavad oma ajakirjandust selle põhjal, mida rahvusvaheline ringhääling
neile ütleb. See kammitseb tugevalt kodumaise meedia kalduvust rööbastelt
maha joosta, kuid tähendab ühtlasi, et kuulajad saavad teada,
mis on uudis, ning nõuavad seda ka oma kodustelt meediakanalitelt.
Ja kui nad seda nõuavad, sünnib ka tõeliselt vaba ajakirjandus
ning saab võimalikuks tõeliselt vaba ühiskond.
Eelnenu valgel olen veendunud, et rahvusvahelise
ringhäälingu tähtsaimad ülesanded ootavad lahendamist
ega ole minevikku jäänud, sest probleemidest, mille lahtimõtestajaks
kaks sajandit tagasi oli Jefferson, ei ole võimalik kergelt või
kiiresti üle saada. Nagu mitmed teist teavad, on Eesti paljude postkommunistlike
maadega võrreldes tubli olnud, kuid meie probleemid nii meedias
kui teisteski valdkondades on ometi nii suured, et vajame rahvusvahelisi
saateid kindlasti veel mõnda aega.
Eesti rahva nimel tahan ma teid siin Ameerikas
tänada kõige hea eest, mis te olete teinud minevikus ja teete
ka täna oma saadetes minu kodumaale ja teistele maadele kogu maailmas.
Usun, et rahvusvaheline ringhääling on ja jääb üheks
kõige olulisemaks vahendiks demokraatia ja vabaduse levikul. Seepärast
on mulle suureks auks tervitada teid täna Ringhäälingunõukogu
kui iseseisva organi loomise puhul – ja ühtlasi tahan kõigile,
kes seda pühitsevad, rõhutada, et nende kõige suurem
töö seisab alles ees ning et meie, kes me teie tegevusest enim
kasu lõikame, ei lase teil seda unustada.
Lennart Meri
autoriseeritud tõlge inglise keelest
* Washingtonis 13. oktoobril
1999 peetud kõne. Ühendriikide viit senist ringhäälinguprogrammi
asus 13. oktoobrist 1999 juhtima üheksaliikmeline Senati kinnitatud
Ringhäälingu Nõukogu, mille liikmed kinnitab ametisse
USA Senat.
|