KONTSERDIPEEGEL

Rahvusooper Estonia Puhkpillikvintett (Neeme Punder – flööt, Olev Ainomäe – oboe, Vahur Vurm – klarnet, Rait Erikson – metsasarv ning Kristjan Kungla – fagott) debüteeris Estonia kontserdisaalis (12. X) koos pianist Lembit Orgsega. Kava oli “klassikaline”, st. kõlasid viini klassikud Mozart ja Beethoven ning neoklassitsismi esindajana Paul Hindemith.
Publikut polnud kammerkontserdi kohta sugugi vähe – võib arvata, et muusikahuvilised oskasid juba ette hinnata tõsiasja, et pärast Jaan Tamme nimelise puhkpillikvinteti kadumist debüteerib nüüd koosseis, mis täidab märgatava tühiku meie kammermuusika areenil. Ansambli ergas, värvikas ja tundlik kõlapalett õigustas publiku ootusi küll täielikult. 
Mozarti Divertismendi C-duur KV 270 avaosa äratas kohe tähelepanu ansambli märkimisväärselt ühtlaste legatodega. Järgnev Andante arenes aeglaselt väljapeetud graatsiaga, Menuetto kõlas aga ootuspäraselt märksa kergema galantse joonega, selle trio-osas joonistusid peenelt välja ka kõikide pillide lühikesed sooloremargid. Presto kõlas küll elavas tempos, kuid mitte kiirustavalt ega rabedalt. Kokkuvõttes igati hea tempovalik, et kujundada muusika põhikarakter muretult mänglevaks. 
Beethoveni Klaverikvintetis Es-duur op. 16 tuli lavale Lembit Orgse. Pärast väljapeetud sissejuhatavat Gravet võis tõdeda, et alguskarakteri väljapeetus kandus edasi ka Allegrosse. Mis seal salata – see on veel noore ja muretu, isegi elegantselt galantse Beethoveni kõlamaailm. Tõsi küll, seda vaid ekspositsioonis, sest avaosa töötluses kujundasid interpreedid juba ka dramaatilisi pingeid. Kuid kas olid pillimehed siin lõpuni järjekindlad? Kahtlusi tekkis, sest nii mõnigi marcato-aktsent võinuks olla suurem, rohkem beethovenlik kui mozartlik. Kuid kõige veenvamalt kõlas Andante cantabile, mille lüüriline ekspositsioon klaverilt andis kogu osale pastoraalse eelhäälestuse. Unistavalt kõlas ka nukravõitu fagotisoolo ning veelgi lüürilisema kantileensusega laulev metsasarv. Ansambel lihtsalt võlus oma intiimselt pastelse kõlaga. Finaali Rondos oli klaveri ja puhkpillide ansambel kõlaliselt haruldaselt täpses tasakaalus – klaveri selged arpedťod ning puhkpillide täpsed aktsendid kujundasid iseloomulikult aktiivse, kuid samas sugugi mitte liigselt forsseeritult jõulise karakteri. 
Paul Hindemithi (1895 – 1963) “Väike kammermuusika viiele puhkpillile” op. 24 nr. 2 avaosa “Lustig” hakkas kohe kõlama erksalt artistliku karakteriga, kus täpselt artikuleeritud staccatod rõhutasid muusika atraktiivset iseloomu. Järgnenud “Walzer” pole heliloojal mitte tantsuna mõeldud “valtser”, vaid pigem selle laisavõitu šarť. “Ruhig” näis kõlaliselt pisut problemaatiline – kuigi flöödi ja klarneti soolo kõlasid väga ühtlase, isegi orientaalse hingusega, tegi tempovalik muusika siiski pisut liiga staatiliseks. See-eest viimane osa oli mõjuv ja veenev oma jazzilikus stiilitunnetuses – jazz sai Hindemithile “koduseks keskkonnaks” juba siis, kui ta noorest peast kõrtsis leiba teenis. 

Üle pika aja astus ERSO ees üles dirigent Vello Pähn, kavas XX sajandi muusika – Ravel ja Mahler (14. X). 
Raske ja nõudlik ning samas muidugi huvitav programm – alguses oli ju välja kuulutatud ühel kontserdil isegi kaks Raveli klaverikontserti (teine neist D-duur vasakule käele), kuid Venemaalt pärit ning USAs tegutsev pianist Mihhail Janovitski esitas kontserdil siiski vaid Raveli Klaverikontserdi G-duur (1931). Olgem ausad, kaks klaverikontserti oleks Mahleri umbes tunnipikkuse Viienda sümfoonia kõrval ka liiga pikaks läinud. Raveli G-duur klaverikontserdis on põhiline tõlgendusküsimus, kuidas balansseerida teose impressionistlikku kõlavärvikoloriiti jazzilike “amerikanismide”, Gershwini stiilis faktuurilahendustega. Raveli Klaverikontserdi algusosas Allegremente oskas solist kuulajaid kütkestada juba esimeses soleerivas episoodis unistavalt impressionistliku kõlakoloriidiga. Sellele järgnes aga eht-gershwinlik jazzi-stilisatsioon, olemuselt kiire ja löökpianistlik. Dirigent vastandaski selgelt need kaks kujundlikku alget, prantslaslikult peenendatud lüürilise akvarelsuse ning aktiivsed muusikalised “amerikanismid” kui kõlamaailma teise poole. Sealjuures oli solisti faktuurikujunduse oskus särav mõlemas valdkonnas – hea repetitsioonitehnika ning koloriiditaju andsid lõpptulemuseks nauditava kõlalise terviku. Kui klaverikontserdi teine osa Adagio assai kontsentreerus värviprobleemidele, siis teose finaal kõlas hämmastavalt eredalt: vilkalt tormavad klaveripassaaťid koos orkestri tarmuka liikumisenergiaga. Nii koloriitne karakter pani koguni unustama, et üks episood polnud solistil ja orkestril just ideaalselt koos. 
ERSO kava raskuskeskmeks oli aga Mahleri Viies sümfoonia. Võib arvata, et kui juba Mahleriga välja tulla, siis läheb dirigent kindla peale välja – et tal on ka huvitav dramaturgiline nägemus. Vello Pähna kui dirigendi trumbiks näib olevat hea karakteritaju. Loomulikkus, millega ta ka äärmuslikke kujundeid üksteisesse sulatas, kuidas ta temposid modelleeris ning kuidas emotsionaalsete aktsentidega mängis, näitas Pähna kui dirigenti-dramaturgi ning ERSOt veel kord kui head orkestrit. 

Igor Garšnek