15. jaanuaril lahkus meie hulgast jäädavalt kauaaegne Tallinna peakunstnik Urmas Mikk.
Näitustel hakkas Urmas Mikk aktiivselt esinema pärast 46. keskkooli lõpetamist 1976. aastal, peamiselt vabagraafikasarjadega. Töötades kunstnikuna Noorsooteatris, hiljem aga Tallinnfilmis, andis ta oma panuse kunstnik-lavastajana filmides "Metskannikesed", "Karge meri" ja "Ringhoov". 
Töö kõrvalt lõpetas Urmas Mikk tollase kunstiinstituudi arhitektuuri eriala õhtuse osakonna.
Alates 1986. a. töötas Mikk Tallinna peakunstnikuna. Pärast linnakunstniku koha reorganiseerimist sai temast Tallinna kesklinna vanema asetäitja ning aastaid oli tema hooleks kesklinna haljastus, linnakujundus ja reklaamikorraldus. Märkamatult kujundas ta linnapilti euroopalikumaks.
Juhtides Linnakujundusfondi, toetas Urmas Mikk otseselt mitmeid Tallinna kunstielu suurüritusi ja kunstiprojekte, jäädes alati korrektseks ja nõudlikuks, jälgides käivitatud protsesse tagasihoidliku järjekindlusega.
Lühike, kuid võitmatu haigus viis Urmase varjuderiiki just nüüd, kui ta ametnikutööst taandununa lootis taas kirjutama hakata. Novellid, mida ta oli avaldanud 1979. aastast kogumikes ja ajakirjades ning novellikogu "Eraelust Akadeemilise Eluni" (1986), ootasid järge märkemete ja visandite näol. Tähelepaneliku vaatlejana talletas Urmas Mikk talle omase vaimukuse ja väärikusega tema ümber toimuvat.
Ehk sundis kohusetundest allasurutud Looja temas käsitlema omagi elu boheemlikult, jäädes seejuures alati heasoovlikuks, teravmeelseks ja korrektseks.
Ootamatult järsk lahendus muutis tabamatuks ja stiilseks novelliks Urmas Mikugi elu...