8. I TÜ aulas ja 9. I Mustpeade Majas Tallinna Kammerorkester, kontsertmeister ja solist Arvo Leibur. Kavas A. Arenski "Variatsioonid Tšaikovski teemale" op. 35, H. Elleri "Lüüriline Süit", R. Vaughan Williamsi "The Lark Ascending".
Kui viiuldaja Arvo Leiburit ümbritseks priske meeskond reklaamimehi, mänedñere ja produtsente, oleks ta tõenäoliselt üks keelpillimuusika "kuumi" nimesid mitte ainult Eestis ja Hollandis, vaid mujalgi. Tema mängus leidub harvaesinevalt sügavat kultuursust, teineteist täiendavat maksimaalset keskendatust ja delikaatset, forsseerimata mängulaadi. Eesti viiuldaja on täitnud kontsertmeistri ülesandeid mitmes Hollandi orkestris, salvestanud firmale BIS kõik Eduard Tubina viiuliteosed, esinenud ansamblis ning solistina mitmeis maades. Praegu on Leibur Põhja-Hollandi Sümfooniaorkestri kontsertmeister. Tartus ja Tallinnas esines viiuldaja koos Tallinna Kammerorkestriga, seekord dirigeeriva kontsertmeistri rollis.
Läbilõikekava XX sajandi keelpillimuusikast oli ülinõudlik. Et Heino Elleri orkestrimuusika püstitab mängijate ette häbematult keerukad ülesanded, pole uudis. Ootamatuseks samas vallas olid A. Arenski "Variatsioonid Tšaikovski teemale" op. 35. Arvo Leiburi sõnul olid nii Arenski Variatsioonid kui ka R. Vaughan Williamsi "The Lark Ascending" tõenäoliselt Eestis esiettekandel. Arenski teose keerukuse tingib orkestrihäälte ühtlane kasutus temaatika eksponeerimisel, polüfoonilise koe läbivus, meloodia kiire "voolamine" ühest häälest teise. Samad omadused muudavad aga teose jälgimise ka põnevaks.
Arvestades TKO plaadistuskavasid oli Elleri "Lüürilise süidi" kavvavõtmine ülimalt õigustatud. Kuid kava raskeim pähkel jättis mulje, et tõelise eesmärgi suunas ollakse alles teel. Nagu tants õhukesel jääl -- ei saa päris nõtkelt liikuda, sissekukkumise oht võtab kangeks. Aga pinnale jäädi.
R. Vaughan Williamsi "The Lark Ascending" Arvo Leiburi soleerimisel oli üks kava tipptehtki. Pean tunnistama, et muutusin umbusklikuks, kui viiulisolist sissejuhatusena asus deklameerima ingliskeelset luuletust ja selle eestikeelset vahendust lõokesest. Kahtlemata tegi ta seda meeldivalt, kuid teos ise, pentatooniline lendlev meloodia orkestri valdavalt meditatiivse orelipunktilise saatepartii foonil, lõi hoopis mõjuvama pildi. Leibur haarab kuulaja oma võimusesse sametpehme ja säravselge tooniga, vabalt liikuva fraasiga, oma itaalia pilli aromaatse kõlaga. Orkestripartii oli meeldivalt värvikas, samas delikaatne.
Kolme uudisteosega kava pole kerge ühelegi kuitahes professionaalsele orkestrile. Elgari "Serenaadis" op. 20 oli TKO lõpuks täiesti omas elemendis. Siin pääses ka maksvusele dirigendita koosmänguvormi tegelik mõte: mängida kui ansambel, võtta naabrilt vastu teema ja anda edasi teisele naabrile, vabalt, tunde järgi, sunduseta.
Arvo Leiburiga sain pisut juttu ajada vahetult enne tema ärasõitu. Kuidas läks koostöö TKO-ga?
Arvo Leibur: Oli ääretult meeldiv. Tunnen TKOd juba varasemast ajast. Need on suurepärased muusikud. Mingit põhilist raskust või probleemi ma kava valmimisel ei tunnetanud. Mis on aga oluline -- aeg. Teosed polnud just lihtsad. Mida soovida Tallinna Kammerorkestrile -- palju selliseid oma programme. Eesti eliitorkester vajab erilisi ülesandeid. Peaks mängima palju ehtsat keelpillimuusikat.
Kas oled ka Hollandis dirigeeriva kontsertmeistri rollis olnud?
Minule oli see debüüt selles rollis.
Kui võrdled meie orkestrit Hollandi orkestritega, kas näed erinevusi -- tasemes, tööstiilis?
Enne Põhja-Hollandi Sümfooniaorkestrit töötasin kammerorkestris nimega New Sinfonietta Amsterdam, mida juhatas Lev Markis. Võin öelda, et TKO ei jää alla. Nüüd olen töötanud sümfooniaorkestrites. Tööstiile on raske võrrelda.
Millised on su ülesanded orkestris, kus praegu töötad?
Nagu ikka kontsertmeistri vastutus -- orkestri keelpillide strihhid, vahel tutti-proovide asemel grupiproovid. Kontsertmeistril on mängu vähem kui teistel, umbes 70 protsenti kavadest. On aega iseendaga tegelda, harjutada. Meeldib ka see, et terve hooaja kava on ette teada.
Kuidas pääsesid sellisele töökohale?
Koht kuulutati vakantseks, korraldati konkurss. Konkursiga pääsesin.
Millistes orkestrites veel oled mänginud?
Olen käinud kontsertmeistri ülesandeid täitmas ka Hollandi Raadio Sümfooniaorkestris ja teatri orkestris Ballet Orkest.
Kuidas sellel muusikast tulvil maal tehakse soolokarjääri? Kas uksi tuleb palju kulutada?
Ma pole pidanud uksi kulutama. Turg on muidugi täis. Kuid see, et oled orkestri kontsertmeister, tagab teatava tähelepanu, nagu ka selle, et samas pingutad ja hoiad end vormis. Mul on üks klaveritrio, kellega oleme esinenud Utrechtis, Haarlemis, Leidenis, ka Concertgebow' väikeses saalis. Publikut on jätkunud. Suvel oli mul väga huvitav kontserdireis Prantsusmaale koos ühe klavessiinimängijaga. Esitasime Auvergne'i barokkfestivalil hilisbarokiaegse helilooja Mondonville de Casanea loomingut. See põnev kuju -- viiuldaja, kõva elumees -- on kirjutanud mitmesugust muusikat, ka oopereid. See on mittetraditsiooniline, afektiderohke muusika. Püüan oma ettekandes edasi anda eelkõige muusika sisemist elu; ma pole suur autentsuse kummardaja selles mõttes, et kõik peaks olema "originaal" --  pillid, poognad, tõlgendus. Kindlasti pidasid ka muusika kirjutajad ja toonased ettemängijad väga tähtsaks ettekande elavust.
Kavalehel rõhutatakse sinu mitmeid plaate.
Tubina loominguga plaadid on ilmunud, pooleliolevatest ei tahaks praegu rääkida.
Millal sind jälle Tallinnas näeb?
Sel kevadel veel paar korda -- on koostööd NYYD-ansambli ja ERSOga.
Väga tahaks loota, et Leiburi järgmistele esinemistele tehakse ägedat eelreklaami, et kontserdile satuks tunduvalt enam rahvast kui 9. jaanuaril Mustpeade Majja. Mees on seda väärt.