Nõbudest majesteedid Katariina Suur ja Gustav III
Stockholmis, Euroopa kultuuripealinna staatuse Helsingile loovutavas linnas, jätkuvad mitmed huvitavad näitused. Rahvusmuuseumis on kuni veebruari lõpuni avatud näitus, mis riivab ka Eestimaa vanemat ajalugu ja kunsti. See on valgustussajandi põhjamaist rokokood tutvustav "Katariina Suur ja Gustav III".
Peterburi ja Stockholmi rikaste kunstikogude varal on koostatud läbilõige ajastust, mil Rootsi oli oma suurvõimu positsiooni loovutanud Venemaale, kuid säilitanud sellegipoolest arvestatava suurusena Euroopas  tollega tihedad sidemed. Katariina (1729 – 1796) ja Gustav (1746 – 1792) ei olnud üksnes naaberriikide monarhid, vaid ka kuninglikud nõbud Holstein–Gottorpi valitsejate lastelastena. Printsess Sofia Auguste Fredrike tuli 14-aastasena Venemaale (1744) ja abiellus järgmisel aastal troonipärija Peeter III-ga – vene õigeusku konverteerudes sai ta nimeks Katariina. Ka Peeter III, kes peaaegu kohe pärast troonile tõusmist 1762. aastal kõrvaldati, oli isa liinis Rootsi kuningakojaga sugulussidemetes. Periood, millele näitus keskendub, ongi piiritletud Katariina, kahest monarhist markantsema valitsemisajaga 1762 – 1796. Näituse sissejuhatuseks on teos kunstnikult, kelle töid ka Eestis on olnud ja on – David Klöcker Ehrenstrahli barokselt jäik ja uhke grupiportree "Karl XI perekonnaga" (1691-92).
Katariina II ja Gustav III kohtusid isiklikult ainult kahel korral: Peterburis 1777. aastal (viimane oli siis Gotlandi hertsog) ja Fredrikshamnis 1783. aastal, ent nende kirjavahetus on oluline allikas selle perioodi uurijatele.
Põhjamaine rokokoo, mitte nii peadpööritavalt kergemeelne ja pillav nagu Prantsusmaal või Saksa vürstiriikides, õhkab siiski armastusväärsust, luksuse sära, galantsust ja vaimukust. Staatilistes poosides, avameelse ja usaldava ilmega õukondlaste poolfiguurportreed moodustavad ühes mööbli, riideesemete, portselani, maakaartide ja kirjadega fooni majesteetide paraadportreedele. Kõige osavam ajastu nõuete täitja portretistina oli rootslane Alexander Roslin. 
Eesti osa Põhjamaade rokokoos
Lootus kohata näitusel Eestiga seotud materjali täitus ainult ositi. Nii Rootsi kui Vene suurriigi ajalugu on tegelikult ka Eesti ajalugu. Eestlased, rahvus oma kuningadünastiata, üksnes keele ja territooriumi identiteedile tuginev, peaks suurt  osa oma ajaloost – valitsejate ajalugu – ehk rohkem tundma õppima ja hindama.
Georg Christoph Grooth (1716 – 1749), kellelt Eesti Kunstimuuseumi kogus on piibli eestikeelse täistõlke sponsori kindral H. J. Bohni portree (1742, seda saab loodetavasti nautida peatselt avataval näitusel, mis tutvustab barokki Eestis), maalis korduvalt ka noort Katariina II. 16aastase peenepihalise daamina on hilisem korpulentne isevalitsejanna vaevu äratuntav. 1743. aastast  Peterburis töötanud Groothi on Juta Keevallik iseloomustanud kui habraste, portselanlelusid meenutavate figuuride maalijat. Nagu see portree, kuuluvad Vene Muuseumi kogusse ka näitusel eksponeeritud Katariina Suure ja Gustav III ratsaportreed. Carl Ludwig Christineckilt on eksponeeritud krahv Aleksei Bobrinski (kunagise Põltsamaa lossi omaniku) portree lapsena. 
Legendaarset kõrtsilaulikut Carl Michael Bellmanni, Gustav III soosikut, kelle laulud on ka eesti keeles ilmunud, on ühel portreel kujutatud rootslaste  kaotatud lahingu pärast kurvastamas.
Näitust saadab mitmete vene ja rootsi kunstiteadlaste artiklitega varustatud kataloog, tutvustav arvutiprogramm ja mitu rootsikeelset monograafiat, näiteks kahe majesteedi kirjavahetuse publikatsioon. Kahe riigi koostööprojektina valminud näitus rändab algaval aastal Peterburi.
Kodunostalgia Põhjala muuseumis
Põhjala muuseumis (Nordiska museet) on aga avatud erakordselt hästi publiku jaoks esitlemiseks läbi mõeldud Carl Larssoni (1853 – 1919) loomingu näitus "Karin ja Carl". Kuue ruumiinstallatsiooniga Larssonite majast "Lilla Hyttnäs", paralleelnäidetega ajastu kunsti- ja sisekujunduse suundumustest, CD-kuuldemänguga, mis ekspositsiooni tutvustab, antakse külastajale ülevaade sellest pöördest, mille Larssonid viisid läbi sajandi alguses ruumikujunduses ja tegelikult kogu Rootsi disainis – hämarast, tumedast, sametdraperiidega, esemetega küllastatud ruumist sai valguse ja õhurikas, värviline ruumikujundus. Karin kujundas tekstiilid majas, laste riided ja laiemalt võttes kogu abikaasa karjääri.
See ülipopulaarne näitus oli 1997. aastal eksponeeritud Londonis Victoria ja Alberti muuseumis, edasi on avaldanud soovi seda näidata USA, Jaapan, Saksamaa ja Soome. Stockholmis on "Karin ja Carl" avatud  5. aprillini.