Marvi Taggo, Endel Pärn – operetiprofessor. Kujundanud Aino Pärn. 
Faatum, 1998. 200 lk.
 

Endel Pärn

Ilmavalgust on näinud Marvi Taggo ulatuslik ülevaade Endel Pärnast. Raamatut ei saa vaadelda tavapärase biograafiana. Autori kirjutuslaad on isikupärane, tema lähenemine individuaalne ja lugejat rikastav. Paljud tänapäeva noored on vaid kuulnud Estonia teatri kunagisest hiilgeajast, mil laval särasid Tiit Kuusik, Georg Ots, Margarita Voites, dirigendipuldis olid Neeme Järvi ja Eri Klas, lavastasid Paul Mägi ja Arne Mikk. See oli Estonia teatri kuldajastu ja kuigi tänapäeval kannab esiteater rahvusooperi nime, siis tollast kunstihõngu ja aurat pole tal õnnestunud taastada ja rahva ooperiks ta muutunud ei ole. 
Üks Estonia kuldaja legende on ka Endel Pärn, kellest räägitakse kui rahva kunstnikust. Kui tänapäeval Pärna kohta küsida, teatakse kindlasti, et Endel Pärn oli galantne ja oskas kanda frakki. Pärn ja frakk – see võrdelisus on läinud rahva hulka. 
Marvi Taggo biograafia on samuti sügavalt frakilõhnaline. Sümpaatia teatri, opereti ja Pärna vastu lööb läbi kõikjalt. Samas võib ridade vahelt lugeda muret ning valu üha vähenema hakkava teatrieetika ning suisa kaduva teatriesteetika üle. Olles ise laulja, teab Taggo suurepäraselt, millised on need valukohad, mis ajal, kui Endel Pärn veel laval säras, sugugi nii tuntavad ei olnud.
Taggo raamatu loogiline ülesehitus kutsub lugema. Endel Pärna biograafia kuulub nende teoste hulka, mis omandatakse ja loetakse läbi ühe hingetõmbega. Autor ei lähtu mitte niivõrd faktimaterjalist, kuivõrd Pärna isiksusest. Rohkem on tähelepanu pööratud tekstile ridade vahel. Lisaks ülevaatele Pärna tormilisest noorusest ja teda kimbutavast viinatõvest toob autor raamatusse Pärnaga toimunud ja Pärna poolt toime pandud anekdootlikud juhtumused. Ei puudu ka legendaarsed Pinna, Panso, Lüüdik – nendega oli Endel Pärn tihedalt seotud. Omaette osa raamatust moodustavad Pärna ning tema kaasaegsete ütlemised, mis on lausa aforismideks kujunenud. (Näiteks: "Nagu koer tunneb koera, märkab anne annet.") Raamatu autor on Pärna aforismidele eraldi peatüki pühendanud. Mõtisklema sundivaid lausekatkeid võib aga leida raamatus kõikjal.
Marvi Taggo on hulgaliselt kasutanud retsensioone, väljavõtteid arvustustest, mis Endel Pärna ja tema rollide kohta ilmunud. (On teada, et Pärn ei armastanud ajakirjanikele intervjuusid anda.) Kõlavad ajakirjanduslikud sõnad või teatriarvustajate hämarustesse kanduvad mõtted on autor osavasti raamatu teksti peitnud. Nõnda kinnitavad tema öeldut mitmed teatrikriitikud, teiste hulgas Helga Tõnson, Vidrik Kivilo, Sirje Endre jt. 
Rohke pildimaterjal ilmestab raamatut, aidates ka teatrit vähem tundvale inimesele selgitada, kes oli Endel Pärn.
Vaatamata hoogsusele ja lennukale sõnamängule, kumab Marvi Taggo kirjutatud Endel Pärna biograafiast nukrust. Nukker on raamatu lõpp, mis ääri-veeri vaeb näitleja kurba saatust ning teda saatvat hingelist üksindust, eriti aga algus. Suure osa raamatust on autor kirja pannud Endel Pärna kunagises korteris Mustamäel, istudes tema kirjutuslaua taga. Ilmselt on Taggot pingestanud kirjutatavaga seonduvad emotsioonid, mistõttu ongi hingevalu paberile sattunud. Raamatu seisukohalt võttes on see positiivne, lisades värve ning peenpsühholoogilist nüansseeritust.
Raamatut Endel Pärnast on hea käes hoida. Kõvakaanelist teost ümbritseb Hardi Volmeri kujundatud kaanepaber, millel lugejat jälgimas operetiprofessori looritatud pilk pro�ektorikiirte luubi all. Omajagu lisab raamatule väärtust seegi, et kujundajaks on Endel Pärna tütar Aino Pärn, kellest on rohkesti juttu ka raamatu lehekülgedel.
21. aprillil oleks Endel Pärn saanud 85aastaseks. Pärna ei ole küll füüsiliselt, kuid tema elegants, riukalisus, anne, eelkõige aga tugev iseloom (Pärn sai hakkama sellega, et võitis iseenda!) elavad edasi legendis ja Marvi Taggo raamatus, püstitades aga ka küsimuse, kes siiski on Endel Pärna mantlipärija? Kui ta üldse olemas on.