Andrus Kivirähk. Liblikas. 
Tuum, Tallinn 1999. 152 lk.

Kõige tähtsam on selle loo puhul jutustaja vaatepunkt. Kes ta on ja mida ta võib endale lubada? Kivirähk on loomuldasa puhuja, müstifitseerija, vestja. Ta kuulub samasse tõugu kui Swift, Rabelais või parun von Münchhausen. Kivirähk on konstrueerinud peaaegu täiusliku vaatepunkti, milles ühinevad niihästi jutustaja isiklikud kui seisundilikud omadused. Ta jutustab teispoolsusest minevikku kaedes ja on andestatav, et säärases positsioonis läheb üht-teist segamini. Teiseks toimub tegevus teatris, see on aga koht, kus reaalsuse ja väljamõeldu piir on kõige hägusam. Lavaelu jätkumine päriselus ja vastupidi pole mingi imeasi. Raamatus on pidevalt rõhutatud kunstnikuelu erinevust muust elust. Näitlejakutsegi saabub jutustajale nagu välgusähvatus keset tänavat. Liiati leiab sündmustik aset teatri kvintessentsiaalsel ajastul, enne kui see muutus etendusi andvaks ettevõtteks. Säärase kuldaja on Kivirähk leidnud enne ilmasõda Estonias, kus oli tähtede paraad, mida juhatas boheemide ja näitlejate kuningas Pinna. See on teater, nagu seda lähiminevikus armastas romantiseerida näiteks Voldermar Panso.
Näitlejatele on võimalik kõike suhu kirjutada, omistada ka võimatuna tunduvaid seiklusi, sest, olgem ausad, seiklusi ja anekdoote juhtub näitlejate ja teiste kunstiinimestega isegi veel praegu – seriaali- ja reklaamivuhtimise ajastul, ainult et palju harvemini. Anekdoot armastab vabadust. 
Ja veel: Kivirähk pole valinud peategelaseks kõige kuulsamat näitlejat, kellest palju teada, vaid üsna selle butafoorse maailma äärepeal olija, August Michelsoni/ Mihklisoo, kelle elu ja karjääri kondikava saab küll kätte mõnest mälestusteraamatust või arhiivist, aga kõik muu on kontrollimatu. Kui palju on Kivirähk oma fantaasial lennelda lasknud, kui palju kelleltki kuulnud – ei tea meie. Võimalik, et oma kontrollimatust nautides on ta mõne vindi ka peale keeranud. Ikkagi jätab see tõepärase mulje.
Paratamatult hakatakse "Liblikat" arvustades tõmbama paralleele "Ivan Oravaga". Selle kohta võib öelda järgmist. Teises plaanis on "Orav" kahtlematult sotsiaalselt kõnekas, sest selles postmodernistlikus kroonu onus personifitseeruvad teatavad eesti ühiskonna tendentsid. Aga esimesel tasemel on selges ülekaalus absurdisatiir ning müstifikatsioon. "Liblikas" on satiiri osa palju väiksem ja kogu kirjeldus elulähedasem, sest ainest sõltuvalt vajadus liialduse järele puudub. "Liblikas" on empiirilisem ja soojem raamat. Kohati lööb "Orav" muidugi ka siin välja – liiga üksikasjalikud ilmvõimata detailid, realiseeritud metafoorid ja muud liialdused. Mõnikord ütleb autor seepeale ise, et noh, nüüd luiskasin, aga ega ta iga kord ütle ka, sest see kaotaks mõtte. Samas on tegelaste iseloomustuses vaimustavat detaililoomingut, näiteks kooliõpetaja, kellest räägiti, et "ta olevat suudelnud Koidulat".
Kivirähk torgib tähelepanuväärivat aineladet – see on eestlaste esivanemate teema: kelle esiema olnud Maksamerelt, kes vanade ülikute järeltulija. Selle kohta ei oska midagi öelda. Võiksime eeldada, et viimnegi side muinasajaga kadus umbes koos riimilise rahvalaulu läbilöögiga, aga kes see teab, kuidas mõnikord ikka oli. Õnneks on säärased viited raamatus lahedalt naeruväärsed, nii et eestlaste tõsiaadeldamine ei saa loodetavasti "Liblikast" hoogu. Küll aga võiks mõni tudeng kirjutada uurimuse "Libahundi" ja "Liblika" naispeaosaliste loomamütoloogilisest taustast. 
Autor kirjeldab kõike võluva pealiskaudsusega. Tema jutt kulgeb punktiirselt, kiire löögiga, nagu üle õhukese jää tõtates, ja siin pole rööpsused Lutsuga mitte kistud. Tema loos on suhteliselt vähe sõnu, aga väga palju tegevust. Ta lauseehitus on õige pisut kunstlik ja peenutsevalt jutuvestjalik, natuke vanamoodsalt stiliseeritud, aga hästi jälgitav. 
Lühikesel teosel on muidki väärtusi. Ta juhib tähelepanu ühele kirevale ajajärgule eestlaste rahvuseks saamisel. Meil räägitakse praegu suhteliselt palju ennesõjaaegsest Eesti Vabariigist. Kui palju aga mäletame perioodist esimese Vene revolutsiooni ja esimese ilmasõja lõpu vahel? Kui Noor-Eesti ja Siuru välja arvata, siis olen mina suurema osa unustanud ja ehk mõnigi koos minuga.
Nõnda võib teatriloos kodutu esimesel hetkel arvata, et August ja Erika on välja mõeldud tegelased, erinevalt näiteks Altermannist või Erna Villmerist. Aga ei, nad olid kõik olemas, isegi rohekate silmade ja rohekate juustega Alma Veltmann oli. Autor ei maini, kus Erika Tetzky hariduse sai, selle asemel laseb tal linnust sündida. Aga võibolla ei saanudki? "Kellel oli rohkem häält kui seda vajas draamaetendus, sel tuli esineda lauljana operetis või laulumängus… kel kergemad jalad ja painduvam piht, sellel tuli täita tantsunumbreid muusikalavastuses, nagu E. Tetzky, A. Michelson jt. Viimatimainituid võib ses mõttes pidada eesti teatri esimeseks kutseliseks tantsupaariks." Nii kirjutab nende kaasaegne Lully Virkhaus (Lehekülgi näitlejapäevikust. – Estonia 50. Tallinn 1957. Lk. 44.). Nii et Kiviräha teos toob meieni vaieldamatult ka tükikese tõelist teatrilugu. Kuigi ta isegi ei nimeta paljusid kuulsusi, kes tollal Estonias töötasid, on atmosfäär historistlik. 
Mis on veel tähelepanuväärne? Need on kaks tulemist Tartust. Esiteks poolhull luuletaja Juhan Liiv Estonia ehitusele, teiseks saurusteaegne Wiera viimast tallinlaste hooaega päästmas. Võimsad sümbolid. Targale aitab. 
Ajastu üheks dominandiks on raskuse vaim, mis halli koera näol peale pressib. Selles kujundis on loomulikult müstilist fantastikat ja peni saab lahti lahutada näiteks meremeeste Suureks Halliks ja Baskerville’ide koeraks. Konkreetsemas plaanis märgib koer sõda ja kaost, leina ja vaesust, laiemalt võttes aga reaalsuseprintsiipi, millele teater kui totaalne kunstipesa oma olemusega väljakutse esitab. Koer kehastab rahavõimu, väikekodanlikku elulaadi ning puritaanlikku moraali. 
Selle vastu näib ka Kivirähk oma teosega leebel moel sõdivat. Jätke ellu mõistatust ja müstikat, tsirkust ja salapära. Ärge dekonstrueerige kõike! Vanade tõeliste teatriinimeste aeg oli kõikse parem. See oli boheemide paradiis, milletaolist enam ei tule – koos Lauteriga sugenes teatrisse rohkem korda ja raamatupidamist. Selle kreedo on autor lasknud trükkida ka kaanele. Teha mõttetust, selles seisneb tõeline vabadus, sellega astub inimene vastu praktilisuse printsiibile, mis näeb igas teos reaktsiooni mingi vajaduse rahuldamisele ja mis isegi defineerib intelligentsi kui kohanemisvõimet! (Mis loll definitsioon! Sest mis siis, kui inimene ei taha kohaneda?!)
Seega on Kivirähk reaktsiooniline romantik.
Tema mälestusveste, ühtaegu travestialik ja groteskne, teisalt vanamoodsalt, häbelikult ja sümpaatselt humanistikke väärtustusi meelde tuletav, on õnnestunud teos, kus valitseb aine ja esituse haruldane kooskõla, nagu oleks see värvilaik tõepoolest ühekorraga tekkinud.

P. S. Michelsoni vaatepunkt on usutav, sest kõik teatriga kokku puutuvad inimeste jälgijad teavad, et suuremaid egotsentriste (mitte ajada segamini egoistidega!) kui näitlejad pole olemas. Nende ajalik looming on kõik, mis neil on, seetõttu muretsevad nad alatasa selle pärast, jutuajamine nendega viib ikka nende rollide juurde välja jne. Ja maailma näevad nad paratamatult rohkem oma vaatevinklist kui terviku positsioonilt. 
Tore on lugeda näitlejate memuaare ja võrrelda, mida keegi on pidanud tarvilikuks ühest ja samast perioodist talletada. Soovitan nüansinautijatel näiteks lugeda Paul Pinna "Mälestuste" esimest köidet, mis samast ajast pajatab ja kus figureerivad samad tegelased. Vähemalt ühes langevad need Michelsoni "mälestustega" kokku. 
""Estonia" esimesest soolotantsijannast … ei teata ... palju. …. Ta oli habras, õrna kehaehitusega, meenutades väikest nukku. See oli väike Erika Tetzky. Miline elurõõm ja temperament pesitses selles hapras olevuses! Raskeil maailmasõja päevil, kui teater oli sageli kütmata ja isegi sõnalavastuse osalised olid sunnitud palitutes esinema, pidi Erika Tetzky tantsima oma kerges rüüs, ja selle tulemuseks oli kopsupõletik. Haiglas, lebades surivoodil, ajas ta end viimsel surmaeelsel hetkel istukile ja laulis tugeva häälega, kuni heitis vaikselt hinge." (lk.133)
See lõik pärineb muidu üsna kroonulikust tekstist (oli ka aasta 1947), aga võiks vabalt olla ka "Liblikast".