Pole mõtet hakata tuhka raputama, mullitama ega nägu tegema, nagu oleksin ma keski objektiivne vaatleja. Ja et minusse see asi nagu ei puutukski. Papinael on ikka oma kannikasse torganud, mis siin varjata. Jutt on nimelt Postimehe kultuurilisa raamatututvustustest. Mitte nendest pikematest, kuhu kriitik või mõni muu kirjamees oma nime alla on susanud, vaid nendest lühikestest nuppudest, kus nime pole. Tutvustus! Tutvustus ja retsensioon. Need peaksid nagu kaks eri asja olema. Või kui ka pole ja keegi tahab oma tarka mõtet-arvamust kolme lausesse poetada, siis tahaks näha kuskil arvaja nime. Mida aga pole, seda pole. Muidugi ei saa paarisajas tähemärgis teab kui suurt analüüsi teha, selge see. Aga siis ootaks seda kuskilt mujalt selle kirjutaja sulest. Ja nime. Mitte lihtsalt mingit põhjendamatut plõnnimist. Seega peaks tutvustus olema ikkagi ilma arvamuseta. Ühelt poolt saan ma aru tutvustaja südamevalust ja heaseismisest, et lugejale juhtumisi miskit paha kätte ei satuks. Aga samas, kes hoiatab halbade kriitikute eest? Räägin siia vahele ka oma kannikast ja papinaelast. Nimelt, kui NAKil ilmus mõni kuu tagasi "Hea raamat", võis Postimehe kultuurilisast lugeda kogu kohta üsna laastavat arvamist ehk tutvustust, kus surevad pensionäridest kirjanikud ei pruukinud pensionile minna, sest pealekasvu polevat NAKi puhul olla. Seega ei lugenud tutvustaja "Hea raamatu" autoreid üksikult, vaid raamatut kui ühtlast moosi. Seda nimetatakse toimetamiseks. Indrek Särg on kenasti need jutud kokku pannud ja see ongi kaheteraline nuga, kus erinevate autorite tekstid üksteiselt teravaid nukke maha lihvivad. See selleks. Hea, et tutvustaja üldse raamatut luges. Aga kes see on, kes nii arvab? Nime all pole. Kolmekümnenda aprilli Postimehe kultuurilisas torkis papinael jälle. Seekord tutvustas tutvustaja noorte tallinlaste kogumikku "Kruogan". Siinkohal ei saa mitte ütlemata jätta, et valgustamisega on natuke hiljaks jäädud – "Kruogan" ilmus vähemalt aasta tagasi. Aga tutvustaja sai linnukese kirja, ruumi täidetud. Nüüd räägib ta tallinlaste kogust, kus olevat uusi suundi, mida aga, näe NAKi "Heas raamatus" pole. Uued suunad. Nojah, eks teadja tutvustaja tea. Asi muutus juba huvitavaks ja ma küsisin järele, kes see tutvustaja on ja miks tal nime pole. Teatavasti kõrvallehekülje plaaditutvustustel on igal nupul nimi all. Või ehk on tutvustajal niisugune nimi, mida piinlik alla kirjutada? À la Anna Kepp, Pille-Mari Konnapere. Mine tea. Nimetu tutvustus viis ka mõtteni, et võibolla on tutvustaja arvamus Postimehe arvamus või koguni Jumalik Tõde? Küsimise peale öeldi, et Postimehe oma ja et kuna tutvustaja tutvustab põhikohaga ühes teises lehes, ei saa tutvustaja oma nime alla kirjutada. Seega oleks minust ju nüüd alatu kirjutada, et see tutvustaja on Valle-Sten Maiste. Sama alatu kui enda nime siia kirjutise alla panna. Nimi on aga tähtis asi. On ju vahe sees, kas kirjutajaks on Udo Uibo, Mart Velsker, Arne Merilai, Hasso Krull, või on siis nimeks Berit Selberg, Valle-Sten Maiste, Pille-Riin Purje, Maie Parrik, Ilme Ülane. Hea on ju pugeda kuhugi tutvustaja üldise nimetaja taha. Paneks kah kuhugi lehte nimetu kuulutuse, et vaata Valle-Kalle-Malle, vaata ette, varsti tabab su neeru nuga või su Sõnumilehe kohvitassi purgeen. Kahtlusta siis peatoimetajat, pirukamüüjat või taskunuga. Aga mis saab siis Kõivust? Kosovost? Tutvustustest?