Anatoomia: Gunter von Hagensi plastinatsioonimeetod.

(Algus eelmises Sirbis.)
Deadline-teemalise ebaõnnestunud e-maili põhjal moodustati mailinglist aadressiga deadlineprix@egroups.com, mis suri peagi. Kuigi palusin kellelgi teha meie “Media Non Grata” festivali jaoks ülevaade listi saatusest või surnud maili-kommuunidest netis tervikuna, ei võtnud vedu keegi. Võrk ei ole ainult aktiivne diskussioonikoht, tormiliste sündmuste vahendaja, vaid on ka täis surnud netiühiskondi ja triivivaid kodulehekülgi, mida pole aastaid muudetud.

Life-Science
“Life-Science” oli selle aasta festivali ja konverentsi teema. Paljus kattus see kahe aasta taguse “Fleshfactor’iga”. Tollalgi oli küsimuseks elu ja tehnoloogia vahekord, tehnoloogilise sekkumise võimalused elavasse. 
Festivali sündmusterea võiks kokku võtta järgmiselt: avamine, sümpoosion “Ars Electronica” 79 – 99, “LifeScience’i” temaatiline sümpoosion, juubeliüritused, “LifeScience’i” temaatilised installatsioonid, Prix Ars Electronica üleandmine, “Cyberarts 99 – Prix Ars Electronica” näitus kaasaegse kunsti keskuses (O.K. Centrum für Gegenwartskunst), openX – netiprojektide ja -aktivistide piirkond Brucknerhausis, “Ars Electronica” keskuse installatsioonid ja mediateek, installatsioonid linnaruumis ning samuti sündmused, kontserdid ja etendused (vt. http://web.aec.at/lifescience/ indexv4.html). Iga nimetatud alajaotus sisaldab kümneid autoreid, teoseid, esitajaid ja kõnelejaid. Sündmusega kaasnes vähemalt kolm telliskivipaksust ja -raskust teksti-pildi-väljaannet, DVD-ROM ja VHS-kassett parimate animatsioonidega, audio-CD parimast digimuusikast ja palju muud, mida osalejad ise kaasa tõid. 
Sümpoosionipäevadel andis tooni Jeremy Rifkin, neljateistkümne raamatu autor tehnoloogia mõjust majandusele ja teadusele, kelle viimane bestseller “The Biotech Century: Harnessing the Gene and Remaking the World” käsitleb kriitiliselt geenikommertsi.
Rifkini tele-evangeelse stiiliga domineerimine tekitas osas audiooriumist loomuliku vastureaktsiooni. Mark Tribe'i sõnul (http://residence. aec.at/rhizome/5.html) hakkas see pop-geenieetik talle üha enam närvidele käima oma reduktiivse retoorika ja lakkamatute hüperboolidega. Tema väited “kes kontrollib geeni, see kontrollib tulevikku” ja “geenid on riiklik resurss” kõlasid kõiketeadva apostli kuulutusena. Tulevikus on tõenäolised geenisõjad, kuna geene puudutavad avastused võivad saada autoriõigustega kaitstuks, väitis Rifkin. Geenidest võib saada intellektuaalne omand. Kiusatus geneetilise sekkumise võimalusi kasutada kasvab, kui selgub, et sellega saab “ravida” südamehaigusi või kõrvaldada leukeemiat, mis võib olla geneetiliselt päritud. 
Võimalus disainida järglasi on pehmemal kujul praegugi olemas. Fotograaf Ron Harris asutas võrguäri “Roni inglid”, kus viljatutel paaridel on võimalik laste sigitamiseks osta supermodellide munarakke kuni 150 000 dollari eest (vt. http://www.ronsangels. com/). 
Lühidalt oli “Life-Science” pühendatud biotehnoloogia avastustele, geeniloomisele (genetic engineering) ja teemale, millisel viisil elavasse sekkumise tehnoloogiad mõjutavad “tuleviku uut määratlemist”. Kõik seostatult kunstiga. Sündmuse raames võis teha oma DNA identifikatsioonikaardi – DNA fingerprints. Näituseosa eriteoseks oli Eduardo Kaci “Genesis”, kunstliku geeni tekitamise projekt.
Kuigi kunstina esitatav võiks rühmituda installatsioonideks, CD-ROMideks, internetiprojektideks ja performanceiteks, oli rida marginaalseid projekte, mida vaevalt alajaotustesse paigutada püüti. 
Hilisõhtune aktsioon “Ridin A Train” oli korraldatud Viini grupi Radiani poolt, jätkas juba enam kui kümne aasta vanust Voest-Alpine'i põrgulike terasesulatusehitiste tutvustamise ja kunsti kaasahaaramise traditsiooni. Sadakond inimest paigutati tööliste rongi, mille vagunites helivõimendus, et siis muusika saatel (mis sel aastal oli erakordselt unine) sõita läbi atraktiivse rauatööstusmaastiku. Teekonda ääristasid robustsed ehitised ja tuletunglad. Muljetavaldav ka kunstniku sekkumiseta.
Aktsioon “bugrace99 – the world´s fastest bug” oli tarakanide võidujooks, millega kaasnes reaalajas teleülekanne ja kihlvedude sõlmimise võimalus. 

Bugrace oli taas pahupidipöörav, olemasolevat meediakunsti naeruvääristav. Kaasa arvatud interaktiivne kunst. Tarakanide d�okid pidid ergutama “hobuseid” elektriga, käitudes sarnaselt interaktiivse kunsti vaatajaga – tegid midagi füüsiliselt ja vajutasid nuppe. Jaburavõitu üritus oli suunatud inimeste madalamatele tungidele ja need olid kõigil olemas. Tehes panuse tarakanile nimega Mister Perfect võitsin 80 šillingit, kuid hilisemad jooksud ei olnud enam nii edukad.
Netikategooria peapreemia Goldene Nica (8620 USA dollarit) läks Linus Torvalsile Soomest operatsioonisüsteemi “Linux” eest, interaktiivse kunsti peapreemia (17 241 dollarit) Lynn Hershmannile, arvutianimatsiooni peapreemia (17 241 dollarit) ameeriklasele Chris Wedge´ile Blue Sky Studiost, sama suur preemia visuaalsete efektide eest filmi “Igavene armastus” (“What Dreams May Come”) efektide autoritele. Jagati veel digitaalmuusika preemiaid ja autasustati (üks laptop nina peale) alla 19aastasi noori kategoorias “cybergeneration – u19 freestyle computing”.
“Ars Electronica” on suurte rahade ja sünergiaga tehtud üritus, mis pole vaatamata flirdile suurte sponsoritega kaotanud veel sisulist tuuma.

Spliti uue filmi festival
(4TH International Festival of New Film Split ’99 – http://pubwww.st.carnet.hr/split-filmfest/f99/fest99.html).
Split on väike ja soe nunnulinn. Septembri lõpus on õhtutemperatuur 30 kraadi, Aadria meri on mõned kraadid jahedam. Festivali põhisaalid paiknevad lähestikku. Ideaalne T-särgi-kliimaga festivalilinn. 
Nagu noortele üritustele omane, on ka Spliti festival traditsioonilise filmifestivali ja trendikate meedianäituste hübriid. Ennetavaks järelduseks kujuneb, et filmi- ja meediakunsti valdkond, mis omab teatud autorite töödes ühisjooni, ei sobi kokku üritusena, kui pole just läbivat kontseptsiooni. Mõttemängu tasemel leiab ühist küllalt. Innovatiivsete hübriidprojektide jaoks on võimalusi arvutult. 
Tegelik pilt on selline, et filmiseltskond koosneb reeglina narratsioonisõpradest, kellele sü�eetu katsetamine kujutistega on veiderdamine ja amatörism. Meediakunstnikud on kunstitaustaga novaatorid, kellel filmiharidust ei pruugi olla. Vanema põlvkonna filmiprofid kuuluvad tüpoloogiliselt ja mentaliteedi poolest kokku pigem kirjanike kui kujutavate kunstnikega. Erinevalt kirjanikest ja meediakunstnikest on nad siiski “pehmemad”. Muidugi on arvukalt sümbiootilise intellektiga indiviide, kes rändavad vabalt meediumite vahel narratsioonist abstraktsusse või analoogsest digitaalsesse ja tagasi.
Miks on festivalivorm kunstis nii vohama pääsenud? Ja miks endiste aegade kuid vältavad üritused, nagu Veneetsia biennaal, on dünaamilises maailmas raskustesse sattuma määratud? 
Festival on kõige ökonoomsem kunsti- ja ideevahetuse viis. Inimesed on oma argieluga hõivatud, nädal on maksimum, mida suudetakse välja pigistada. Eksponeerimise seisukohalt on nädal suhteliselt odav ka ruumide ja tehnika üürimiseks.

Eestlased festivalidel
Selle aasta Spliti festivalil esinesid Tiia Johannson, Mikk Rand, Jaak Kilmi ja Raivo Kelomees. Johannson esines netiprojektiga ka mullu. Rand ja Kilmi on mõistagi filmiinimesed, Kilmi “Külla tuli” on festivalide lemmik juba mõnda aega. Ongi huvitav, kuidas festivalide fluidne vorm liigub kõikide audiovisuaalse valdkonnaga tegelevate kunstnike ühendamise suunas.
Allakirjutanu kevadel valminud CD-ROM “tokyocity.ee” eksponeerus “Ars Electronica” festivali mediateegis. See valik koosnes kümmekonnast tööst, mille hulgas Valie Exporti, Marita Lulia ja ka Ida-Eurooplaste interaktiivsed projektid. Hiljem oli sama töö esil Splitis ja septembri lõpus ka Montreali neljandal video ja elektroonilise kunsti manifestatsioonil. Novembris esitub see Valencia “Ciberart” festivalil. 
Eestlased on hakanud normaalsena võtma festivale mööda käimist, isegi kui töid otseselt väljas ei ole ja kui see toimub rahakoti võimaluste piires. Paraku ei võimalda oma vahendid Soomegi sõita, kaugematest kohtades rääkimata. Rahvusvahelistele sõidugrantidele (Sorose raha välja arvatud) ligisaamine nõuab aga suuremat uurimistööd ja kogemusi. APEX võimaldab näiteks ainult kaks korda elus reisituge saada. Kunstigrantide teema oleks muidugi omaette peatükk.