Erak ja moonid
 

Kalju Kruusa, Meeleolu.
Erakkond, 1999. 80 lk.
 

Ka järgmistel päevadel ei unusta Toots küüni läve.
O. Luts, “Suvi”

Nagu teada, on nende lillede lõhn nii tugev, 
kui neid hulganisti koos on, et seda 
sisse hingates võib magama jääda. Ja kui 
uinunut lillelõhnast ära ei viida, jääbki ta 
igaveseks magama.
L. F. Baum, “Võlur Oz”

On hea, kui luuletajal on kuskil metsade taga üks muust maailmast eraldatud kotus. See võiks olla mõni pooleldi unustatud nurgake, mille haldjad on kärarikka maailma eest ära peitnud – mõni üksildane kotkapesa kõrgel Aja kaljudel, kuhu aastatuhande vahetuse tormitsevad lained kostavad ainult kauge ja nõrga kajana nii kirjeldaks sellist kohta Jerome K. Jerome. Seal saaks siis rahus ja vaikuses mõelda maailma asjade üle, kartmata karmi argipäeva aknast ja uksest sissetungimist. Ning enesestmõistetavalt inspireeriks loodusega ühe katuse all elamine vägevasti igat loovhinge. Selline nurgake oli näiteks Puškinil ja Valmar Adamsil, kes mõlemad said seetõttu jäägitult pühenduda puhanglummades tajutu talletamisele. 
Aga on säärane pelgupaik ka Kalju Kruusal. Erak on jätnud oma kaasseltslased maha kapitalismi küüsis vaevlevasse linn-ühiskonda ja läinud suveks ära – metsade takka mere äärde, kus asub lauliku mumifitseerunud lapsepõlv. (Värsskõnes ütleb ta ise selle kohta:”luba lahkuda mul Narayamale rahus – et ei teeks tüli”.) Eemaldumist tähtsustab ja rõhutab ka poeet ise – seda näeme juba tiitellehelt, kus pole kirjas ei Tallinn ega Tartu, vaid üks kauge kant Tsitre, kus ongi sündinud kõik tema luuletused. Seal jõuab ta üsna ruttu äratundmisele, et “on taas tulnud tund puudutada ainsuse esimest pööret. Mul on kyik meeles”. Ometi ei tüki ta seejärel niiväga lugejale pajatama, mis tal siis kõik meeles on, vaid asub hoopis eritlema hetkel kehtivaid meeleolusid läbi looduskirjelduste. Nii nagu võibki arvata harrastusfotograafist autori puhul, on käsitlusviis seejuures ülimalt staatiline. Kalju kõnnib mere ääres ja aias, lesib välivoodil ja kõhutab murul, istub köögilaua taga ja tagatoa diivanil – ning muudkui plõksutab fotokat. (Silme ette tuleb vahepeal pilt Eno Raua Jürnasest, kes on kohutavalt hea hiilija ja tänu sellele näinud isegi rukkirääku – ent see pole õige pilt, sest Kalju ei viitsi isegi hiilida. Ja pealegi oli fotoaparaat ainult Meelikul.) Tema fotokas pole sugugi mitte seebikarp! Värvide loomutruuduse kõrge taseme järgi otsustaks, et tegu on tehnika viimase sõnaga! Olgugi, et “lapsena paistsid toonid erksamad – rand oli värvidest kirju, kollane, must, punane”. – See on tingitud sellest, et lapsesilmale ei jõua tehnika järele mitte kunagi ning kaod selles vallas on päästmatud. Erilise armastusega sätib Kalju pildiotsijasse ümbritseva looduse taimset osa. Meeleoludeks saab transleeritud kogu ümbritsev rikkalik floora – õunapuud, ploomioksad, kirsilehed, pähklipuud, sirelid, pärnad, kastanid, pihlakad, vahtrad, toomingad, saialilled, karikakrad, kressid, floksid, moonid – ja nii kuni kõikvõimalike aedviljadeni välja. Eriti programmiliselt sugereerib ta lugejasse moonide meeleolu – nii et luulekogu tervikuna jääb pärast lugemise lõpetamist mõjuma raskelt ja uniselt. Lillestiku filmilindistamise motiiv on Kaljul ka kevadel ilmunud Erakkonna koguteoses – “mu yis puhkema peab taas ja taas nii kui kaadrid jadas filmilindil”.
Tähtsuselt järgmisel kohal on merevaatlused: “merel on hingamine, nii et veepind on virvendamas”, “mu merelaht on klaasina kirgas ja vaga”, “meri on eimiski kaldas, kuid sügavamale minnes muutub peegliks paiguti”, “tahtsin minna meres silmi pesema, selge meri kaldast pagenud”, “vesi on proovimata kuiv kui krobeline plekist pesulaud”
Nagu korralik maamees kunagi, jälgib Kalju ka taeva ja ilma olemisi: “päev pöörab oma pale mu poole eha eel; pilv looritab ta läikese lauba”, “oh päeva ei kujuta enam taevasineta”, “yhtuvalgus käib käpuli. Ei malda magada – ööd on paksud kui toomingamarjased huuled”, “värske mereline kliima näitab end parimast küljest – kirdest tulev tuul muudab kyik nii asiseks. Puud vaaguvad tuule käes asjalikult”, “no ilm oleks nagu ootaval seisukohal – nagu lubaks vihma, kuid siiski peab”.
Niisiis võiks ju vabalt “Meeleolu” nimetada ühe tingliku suve meteoro-botaanika-kroonikaks, seda enam, et kõik vaatlused on hoolikalt dateeritud ja vastavalt järjestatud. Aga tegelikult on see esinduslik galerii lihtsaid ja malbeid meeleolusid. 
Kalju Kruusa kirjeldatud suve meeleolustik on äratuntav ja seetõttu õrnemaid tundekeeli puudutav kui mitte igale inimesele, siis maal üles kasvanud inimesele kindlasti. See on ugrilikult staatiline meeleolutsev külalüürika – ja sellisena samm edasi vahepeal toppama jäänud eesti külaluule arengus. Kui koguteostes oli Kalju liigse elukauguse, abstraktsuse ja sisusegasuse tõttu igavapoolne ja kuiv, siis “Meeleolus” ei ole loomingu tõukejõuks/aluspõhjaks mitte kirjanduslikule eliidile ainumõistetav filoloogiline taust, vaid iga inimindiviidi pärisosa – loodus. Sellisest luulest osasaamine on nauditav ka lihtinimesele. Sest kuigi ta laseb kõrvust mööda enamuse kirjeldusist (ja ka vormist), jääb tänu autori erksale loodustunnetusele (ja ka painduvale keelele) alles kirjelduste meeleolu. 
“Meeleolu” on ühtne tervik vaid sisusüsteemsena – temaatika poolest. Tundetooni lihtne ja siiras põhirütm kohati hälbib. Keele ja vaatenurga muutumisel nimelt. Sest originaaltekstide vahele on Kalju paigutanud tõlketekste Umberto Saba, Aare Pilve ja Lauri Sommeri loomingust – tõlkides Sabat eesti, Pilve inglise ja Sommerit soome keelde (vastavalt 1, 9 ja 2 teksti). Saba oma indogermaanliku loodusest eraldumisega krigiseb lausa kivina hamba all. Sommeri ja Pilve puhul määrab tundetooni peamiselt keel – Sommeri soome keel on suguluse tõttu veel üsna lähedane Kalju Kruusa eesti keelega, kuid Pilve inglise keel viib lugeja hoopis teise maailma. Tema ťanr on siin muuhulgas ka erakiri. (Seda, et erakiri võib kõlvata ka ilukirjandusťanriks, on eesti kirjanduses veenvalt tõestanud Tuglas.) Vastses Erakkonna koguteoses näib, et Pilv kirjutab Muhvina enesele ise, lõpetades ülimalt tuglaslikke kirju tagasihoidliku initsiaaliga A. Kalju tõlgituna ja ühtsesse “Meeleolu” süsteemi lülitatuna muutub selline kirjavahetus rannakülas pesitseva eraku sidepidamiseks välisilmaga, luues sel moel perifeersele miljööstikule teatud sügavust. Kaotatud on Pilve dateeringud, mis kiskunuks muidu tegevusaja suvest oktoobrisse või detsembrisse. Aga kumb siis Kalju on – kas Tuglas ise või tema “noor sõber”? Jo ikka Tuglas ise – nagu selgub kirjast “noorele sõbrale” leheküljel 58: [originaaltekst “Harakkirjast”] “Sellal kui Teie mööda võõramaa linnu unustust püüate ja ometi ei leia, istun mina päevast päeva ühe koha peal oma aias ploomipuu varjus ja otsekui sööbin üha sügavamale selle aia lõhnavasse augustivaibumisse.” Ülejäänud Pilve tekstid on “Meeleolu” tundesüsteemis kohatud ja võõrad – just inglise keele tõttu. (Kas tõesti on looduslüürika ja meeleolutsemine niivõrd kinni keeles? Jah, on. Kõla väljendusrikkuses ei saa inglise keel eesti keelele lähedalegi.)
Jõudsime Kalju keeleni, vormini. Siin näeme riime nikerdamas tõelist filoloogi-käsitöömeistrit. Saavutatud filigraansus mõjub praegusel ilaleva vabavärsi ajastul lausa klassitsistlikuna või hüperfuturistlikuna. Eriti luuletused nagu “Suvilas”, “Heartyourhaze” ja “Hekk” näitavad meile ladusat vormivaldamist läbi meisterliku keeletundmise. Ent filigraanselt riimidesse kammitsetud tekst ei tekita lugejas mingit rütmistatud lugemisdünaamikat – vorm on tajutav vaid nägemismeelega, alludes täielikult staatilisele meeleolutsevale sisule. Tulemuseks on kõrge sugestiivsus. Leidub ka lihtsalt jututekste – neis täidab vormifiligraansuse aset kergelt libisev teadvuse- ja mõttevool, mis tasa õõtsuva lainetusena haarab ka lugejat. 
Niisiis – Kalju Kruusa on oma luule vormi rakendatud meeleolude sugestiivseks edastamiseks sama edukalt nagu meteoro-botaanilise arvepidamisegi. 
Miks on raamatu pealkiri ainsuses? Kas kogetavat suve läbib ainult üks meeleolu? Vabalt võibki nii olla, kusjuures – et paljudest saab üks. Üks pikk ja lõppematu moonide meeleolu, mediteerimine, pooltukkumine-poolkondamine, poolõõtsumine-poolhõljumine. Üks pikk ja lõppematuna tunduv unelus, mis jääb kestma ka pärast viimase lehekülje keeramist. 
Las Dorothy uneleb rahus! Ärgu kaaskondlased teda surkigu! Pole vaja tagasi petlikku Smaragdlinna, või veelgi hullem – Kansasesse! 
 
Jaak Urmet