Mustjala muusikafestivali tõestatud elujõud
 

Tallinna Keelpillikvartett esitas rannakaitse suurtüki laskepesas Šostakovitši keelpillikvarteti sõja-, fašismi- ja stalinismiohvrite mälestuseks.

Mustjala viies muusika- ja kunstifestival on saanud ajalooks ning küllap on palju neid, kes mõttes ootavad, et oleks taas põhjust sõita kaunisse Mustjala valda Saaremaal ning nautida inimese, looduse ja muusika ühtesulamist.
Mustjala muusikafestivali (21. – 24. VII) korraldas sel aastal Mustjala vald koostöös Eesti Kontserdiga, kuid festivali kava kokkupanemine on viie aasta jooksul olnud suurelt jaolt suvesaarlase Aare Tammesalu õlul. Tema algataski mõtte tuua kõrgkultuur Mustjala kauni looduse rüppe ning nüüdseks on Mustjala kinnitanud end mitmepäevase muusikapeoga kindlalt Eesti kultuurikaardile. Festivali pärast sõidetakse Mustjalga ka Võrust. Aare Tammesalu sõnul üllatas teda tänavu väga suur publikuhuvi, mida ei osatud prognoosida. “Igal kontserdil tuli kavadest puudus, vabaõhukontsertidel ei jätkunud kõigile ka istekohti ja tuli toole juurde tuua.” Korraldajatele tekitas see kindlasti lisaprobleeme, kuid samas lasi tunda ka heameelt – suur publikuhuvi on ju kontserdi õnnestumise üks indikaatoreid. Tammesalu lisas, et just see julgustab teda festivali jätkama. Ja tõepoolest, Mustjalas lõppesid pea kõik esinemised tugeva pika aplausiga, festivali lõppkontsert aga ei tahtnudki lõppeda: Lembit Saarsalu, Olav Ehala ja Taivo Sillar musitseerisid koos Mustjala laululaste ja publikuga ning vaimustus ühendas kõiki. 
Sellegipoolest sai pidu otsa. Mis saab edasi? Aare Tammesalu näeb Mustjala festivali tulevikku vaatemängulisuses. “Kui inimene tuleb kontserdile, tahab ta saada elamust. Teda tuleb üllatada, näida ta või lasta tal kuulata midagi sellist, mida ta varem pole kuulnud või mida ta ei oota.” Näiteks elekt ri kitarri toomine kirikusse võis mõnele konservatiivsemale inimesele tunduda kahtlase ideena, samuti Šostakovitši süngeteemalise keelpillikvarteti esitus suurtüki laskepesas. “Ma natuke kartsin selle suurtüki laskepesa kontserdi pärast, kuid tundus, et sõnum jõudis pärale,” ütles Tammesalu. Publik jäi rahule nii Ain Vartsi, Jüri Leiteni ja Andres Uibo kontserdiga Mustjala Anna kirikus kui ka Tallinna Keelpillikvarteti kontserdiga militaarobjektil, rääkimata siis Urmas Sisaski ülimenukast etteastest Ninase puhkeküla mändide all, kus viimane kandis klaveril ette oma teose “Zodiaak”. Festival polnud aga ainult jada kontserte, vaadata sai näitusi, Mustjala rahvamajas linastusid muusikalised väärtfilmid, kirjanik Maimu Berg arutles muusika ja kirjanduse suhete üle. Festival lõppes rahvapeoga, Mustjala oli festivalilainel ja sellele oli rõõm kaasa elada.

Eesti filmiharrastajate delegatsioon Lappeenrantas.

Juuli lõpust 7. augustini peeti juba 59. korda Soomes Lappeenrantas maailma eksklusiivseimat mitteprofessionaalsete filmitegijate festivali “UNICA ’99”. UNICA (Rahvusvaheline Mitteprofessionaalsete Kinematografistide Liit) 35 liikmesriigist olid oma filmiprogrammiga esindatud 24, kaasa arvatud Eesti. Festivalikülalisi oli 300 ringis ning seltskonna koosseis varieerus Argentina filmitudengitest Hispaania kaameraharrastajaist miljonärideni. Üheksa päeva sisse mahtus ligi 200 omanäolist linateost kõikvõimalikes formaatides, alates 8 mm naturaalsest filmist, lõpetades digitaaltehnoloogia viimase sõnaga. Oli tihedat rahvusvahelist suhtlemist.
Eesti võis seekord uhkeldada suure ning noorepoolse delegatsiooniga, kohal olid TPÜ telere?iitudengid, tulevikulootused stuudiost Noorfilm ning juba ülejärgmisel aastal Eestis toimuva “UNICA 2001” korraldajad Jaak Järvine, Tõnu Aru jt. Festival on unikaalne võimalus igale filmitegijale ning filmist lugupidavale inimesele näha erinevate maade loomingut ja leida endale mõni tõeliselt inspireeriv pärl. Iga maa filmiprogrammil on oma nägu, mis peegeldab kultuuri mõttemaailma. Kui Ida-Euroopas pööratakse tähelepanu rohkem kujundlikkusele ja filmis peitub mingi eksistentsiaalne filosoofiline probleem, siis Lääne-Euroopa filmide pildikeeles domineerib peamiselt tegevus ning selle mitmekülgne näitamine. Kuid see ei ole siiski reegel, mida tõestab ka fakt, et Euroopasse läks seekord kaks kulda. Üks Saksamaale filmiga “El Cordobes”, mis jutustas loo sellest, kuidas naabrinaine oma sarmiga isa ja poega terroriseerides neid ära kasutab. Loo pildikeel ning sürrealistlik meeleolu oli niivõrd huvitav, et tõmbas endaga kaasa isegi saksa keele võhikud. Teine kuld läks Hispaaniasse filmi “Varjudest välja” eest, mis viis vaatajad majapidaja varjatud hingeellu. Kolmas kuld viidi seekord Venemaale. Joonisfilm “Mängime?” näitab, kuidas vihmauss püüab täringumängu abil pääseda kalamehe õngekonksu otsast.
Lisaks kolmele kullale jagati veel kuus hõbeme dalit ja kolmteist pronksi. Rohkearvuline medalite hulk kuulub “UNICA” festivali paljude iseärasuste juurde. Nimelt valib ?ürii avalikku lõpp vooru 40 filmi, mille hulka jõudis ka meie teletähe Piret Ta nilovi koolitöö “Primavera”. Muuseas, teoreetiliselt võivad lõppvoorus kõik 40 võita kuldmedali!
Eestisse seekord medalit ei tulnud, kuid see-eest kiideti Eesti filmiprogrammi ohtralt üldisel avatud filmidiskussioonil, millest võisid osa võtta kõik soovijad. Nähtu kohta avaldati oma arvamust ja mõjutati seeläbi ka ?ürii otsust. Hinnati Eesti filmide (eriti Tõnu Aru “Põhjamaade prelüüd”) liigse sõnavahuta loo jutustavust, mis vastab põhja maiselt delikaatsele loomusele.
Omaette elamus on “UNICA-l” maailma minutifilmide võistlus, kus ?üriiks on publik. Seekord registreeriti 29 osavõtjat, kuid eraldiseisev kinnine ?ürii valis eelhääletusel välja vaid 16 võistlejat. Mitu maad avaldas sellise tegutsemise vastu ka protesti, kuid tulemusteta. Võistlejate vahel loositi välja paarid ning pärast iga paari vaatamist tõusis iga saalis olija vastavalt oma lemmikule püsti. Mõõduka enamusega võitis Belgia film “Weg Ermee”, kus digitaalvideotehnikat ülistava jutu järel ühe nupuvajutusega kõik kokku varises.
Miinuseks oli tänavuse “UNICA” puhul aga kohalike soome autorite täielik põud. Soome filmiprogramm koosnes vaid neljast teosest ning nende “Saimaa lootus” võitis isegi parima loodusfilmi tiitli, kuid kohal ei olnud mitte ainustki kohalikku filmitegijat peale peakorraldaja enda. Peamine põhjus oli kindlasti ülikallis festivalipilet – 410 soome marka. Siinkohal täname Eesti Kultuur kapitali toetuse eest, milleta olnuks võimatu Eesti esindatus.
Kuna “UNICA” on juba 68 aastat vana ning domi neerivad nn. UNICA-veteranid, siis mõjus tänavu eriti positiivselt erakordselt suur noorte autorite osavõtt. Eriti hiilgasid selles vallas Eesti ja Argentina, kumbki viie noorega. Peale eelpool nimetatute oli autoreid alla 26 eluaasta veel Austriast, Horvaatiast, Saksamaalt, Hollandist ja Itaaliast. Noortele olid korraldajad välja mõelnud sõbrunemisprogrammi muuseumi tuuri egiidi all, mis viis selleni, et viimasel päeval oli uutest sõpratest lausa valus lahkuda. Kuid aadressid on vahetatud ning neid võib jagada kõigi huvilistega.
Kuid iga lõpp on millegi uue algus ning võib loota, et järgmisel aastal Hollandis, Roermondis “UNICA 2000” ajal on selle justkui ülemaailmse klubiga ühinevaid noori filmitegijaid ja ka maid veelgi rohkem kohal. Ning kui keegi pole veel mõelnud mitteprofessionaalse filmi tegemisele, siis on soo vitav selles suunas tegevust alustada, sest juba ülejärgmisel aastal tuleb kogu see põnev selts kond Eestisse.

Kultuuriminister Signe Kivi rahuldas 12. augustil Eesti Kontserdi direktori Enno Matti seni avalduse, milles Mattisen teatas, et ei soovi sõlmida uut töölepingut alates 1. IX 1999. a. 
Teatavasti toimus käesoleva aasta märtsikuus konkurss, mis oleks andnud võimaluse piken dada Enno Mattiseni töölepingut veel kolmeks aastaks. Kultuuriminister määras Eesti Kont serdi direktori ülesandeid täitma praeguse asedirektori Aivar Mäe. Kultuuriministeerium korraldab lähiajal personaliotsingufirma abil avaliku konkursi, leidmaks Eesti Kontserdile uut direktorit. Kandidaadid peaksid selguma oktoobrikuu jooksul, uus direktor peaks ametisse astuma 1. XI 1999.

Signe Kivi kinnitas EFSi uue nõukogu
Kultuuriminister Signe Kivi määras esmaspäeval ametisse Eesti Filmi Sihtasutuse (EFS) uue nõukogu koosseisus Karlo Funk (Eesti Filmiajakirjanike Ühing), Priit Hõbemägi (Õhtulehe peatoimetaja), Linda Sade (kultuuriministeerium), Reet Sokmann (Filmi- ja Videostuudiote Liit), Evi Zernant (rahandusministeerium), Artur Talvik (Filmi- ja Videostuudiote Liit), Elo Tust (Eesti Kinoliit).
EFSi uue nõukogu määramisel lähtus kultuuriminister põhimõttest, et esindatud oleksid filmitöövõtjad, -andjad ja -ajakirjanikud, avalikkus ja riigivõim. Ministri sõnul vallandas ta EFSi vana nõukogu täies koos seisus, kuna nõukogul puudus selge stra teegiline nägemus eesti filmikunsti ja kino arengust ning Priit Pärna juhitud nõukogu keeldus oma istungil arutamast kultuuriministeeriumi ettepanekut vabastada EFSi juhataja Jüri Tallinn, millega EFSi vana nõukogu rikkus omaenda seadust.

Nahakunst tarbekunstimuuseumis
 

Rene Haljasmäe. 100 protsenti pühad jäänused.

13. augustil avati tarbekunstimuuseumis näitus “Kammpäkk. Nahakunst”.
Näitus avab tavapärasest veidi erineva vaatenurga nahakunstile, rännates ajas kaugele tagasi, toob nähtavale unustatud arhailisuse ning selle kõrvale kontrastiks uue tänapäevase nahakunsti, mille autorid on end teadlikult suhestanud oma eriala ajaloolise pärandiga. Väljapandu hulgas leidub krokodillimuumia Vana-Egiptusest, arheo loogide leitud kaunistustega kolme noa tupp Tallinnast Uuelt tänavalt, luksuslik gemmi laegas XVIII sajandist, möödunud sajandi lõpu reisikohv reid ja palju muud. Museaalset ja kaasaegset ühendab materjal – nahk. “Iga nahapalakas on kandnud eneses ka üht varasemat elatud elu. Naha tarbessevõtt on surnud/tapetud elusolendi sundtaassünd inimese teenistusse. Iga nahatükk kätkeb eneses midagi metsikut, saatuslikku, kurba. Me anname nahale võimaluse elada veel üht uut elu, mille sisukus ja väärikus meist ära ripub” kirjutab nahakunstnik Maarja Undusk näituse saatesõnas. Näitusel on töid enam kui 30 nahakunstnikult ning museaalseid objekte Tallinna Linnamuuseumi, Eesti Vabaõhumuuseumi, Eesti Ajaloomuuseumi, Eesti Loodusloomuuseumi jmt. kogudest. Näitus on valminud koos töös Eesti Nahakunstnike Liiduga, koostajateks Airi Ligi (tarbekunstimuuseum) ja Maarja Undusk (Eesti Nahakunstnike Liit). Näituse on kujundanud Lennart Mänd. 

Sylvia Stuhri paberobjektid ja joonistused
30. juulil avati Adamson-Ericu muuseumis saksa kunstniku Sylvia Stuhri paberobjektide ja joonistuste näitus “boundless”.
1948. a. Hamburgis sündinud Sylvia Stuhr elab ja töötab Grossensees, Schleswig-Holsteinis. Oma hariduse on ta saanud Hannoveris ning kaasaegse kunstiteooria osas Hamburgi ülikoolis. Kunstnik eelistab materjalina paberit ja terast. Tema omanäolisi paberskulptuure on varem eksponeeritud Saksamaal, Poolas, Soomes, Jaapanis ja mõned aastad tagasi ka Eestis Vaala galeriis. Adamson-Ericu muuseumis näitab Stuhr paberist objekte ja joonistusi ajavahemikust 1996 – 1999. Sylvia Stuhr mõtiskleb muutumise, teisenemise, kadumise protsessi üle ja üritab sellele oma pildiliste ning skulpturaalsete tööde kaudu vastuseid leida. Paberist modelleeritud ja mähitud objektid vihjavad paatinale, mis näitab aja kulgu. Ta armastab punast – tule ja vere, aga ka pimeduse ja surma tunnusvärvi ning töötab selle värvinüanssidega: punane, pruun, inglise punane, roostepruun, kaadmium, pruun ja puna ne muld. Kortsutatud ja mumifitseeritud pabernahk meenutab tsivilisatsiooni kaduvaid unistusi ja püüdlusi nii minevikus kui kaasajal. Kuhjatud kehaosad – paberist vormitud labajalgade ja käte õõnsad kestad – näivad kasutatud massikaubana. Nende visuaalsete struktuuride tajumine viib meid lähemale Sylvia Stuhri enda käsitlusele ühiskonnast. Ehkki sotsiaalseid ideaale on võimatu artefaktidesse vormida, jääb siiski lootus, et mingil määral väljendub neis objektides püüe ideaalide, tasakaalu, reflektsiooni ja rafineeritumate vahendite poole. 

Ele Praks paljastab end Raatuses
16. augustil avati Tallinnas Raatuse galeriis Ele Praksi näitus, mille väljakutsuv pealkiri kõlab mi santrooplikult – “Kõik inimlik on mulle võõras”. Sellele vaatamata tundub näitus tegelevat vägagi inimlike probleemidega.
Kunstniku huvi keskpunktiks on naise hirmud ja kired, mis on paraku peidetud nii sügavasse hingenurka, et nende paljastamiseks läks vaja kunsti analüütilist jõudu. Praksi installatsioon kasutab oma arsenalis igasuguseid keeli, sh. ka kriitilist ja sotsiaalset: esemed mõjuvad koodidena, mis on pakutud vaatajale šifreerida. Koodide teatud stereotüüpsus kergendab ja raskendab üheaegselt seda ülesannet, sest ühelt poolt pakub kunstnik üldaktsepteeritud sümbolisüsteemi, teiselt aga hakkab selle süsteemi vastu. Tundub loogiline, et valge linaga kaetud laua all võib peituda ka midagi sünget ja hirmsat: siivutu pilt ihalusest ja selle allasurumisest on tõstetud altari kõrgusele ning vastasseinal rippuvad katkised punased sukkpüksid justkui viitavad pildil väljendatud idee teostamisele. Ent alati on võimalik hoopis teistsugune käsitlus. Siin on jäetud ruumi esemete ja vaataja suhtlemiseks, igaüks võib sellesse koodide ritta lisada midagi isiklikku. Seega võib näitust vaadelda ka psühholoogilises aspektis. Ele Praksi psühholoogilise feminismi eesmärk on välja selgitada, kuidas on olla naine ajal, mil oma tunnete väljendus ja selle tajumine on muutunud tõsiseks probleemiks. Näitus on lahti 31. augustini.

Muru maalid Sebras
13. augustil avati Tartus Sebra galeriis Urmas Muru näitus “ Huvitav, mis ta arvab minust? Kas ma olen ilus?”.
Urmas Muru näitus on omalaadne väljakutse eesti maalile. Arhitektina töötav kunstnik eelistab teha oma maalidest arhitektuuriomase täpse mõtlemisega narratiivseid objekte. Väljendusvahendite lihtsus ja kujundite ühemõõtmelisus aitavad sellele ainult kaasa. Seda enam, et kujutatul pole olulist tähtsust, pigem tuleb näitust vaadata kui voolavat ruumi, mis kulgeb pildist pilti. Tööde järjekord ja näituse kujundus ei mängi eriti tähtsat rolli, tööde ümbertõstmisel muutuksid vaid aktsendid, näituse üldine meeleolu aga jääb. Kuid samal ajal on tähtis maalide jätkuv rida, sest eraldi sulguvad nad iseenesesse ega tähenda midagi. Intrigeerivalt mõjuvad piltide pealkirjad (“See taldrik maksab 19 krooni” – “Kas te ise ka usute oma juttu?”). Kunstnik paistab olevat võtnud elust vabalt valitud inimese, jätnud meelde ühe põnevalt kõlanud lause ja otsinud sellele sobiva pildilise vaste. Võib tunduda, et kunstniku eesmärk ongi vaid pinnapealne mäng, kuid lähi vaatlusel tuleb välja, et mängu taga on hoo pis tõsisem nähtus – meie elu. 

Kadri Kangilaski ja Toomas Tõnissoo näitus Linnagaleriis 
13. augustil avati Tallinna Linnagaleriis Kadri Kangilaski ja Toomas Tõnissoo näitus, mida võib pidada kunstnike viimase aasta loomingu kokkuvõtteks.
Perspektiivika noore kunstnikupaari tunnusmärgiks on kujunenud heinast olendid. Esimest korda ilmusid need nukutaolised tegelased enda jaoks üsna võõrasse Tallinna Kunstihoone galerii miljöösse eelmisel suvel. Talvel esitasid kunstnikud nende liigikaaslasi Corki skulptuurivabriku territooriumil Iirimaal, kus ajakirjandus tõlgendas seda aktsiooni kui eesti rahvakunsti traditsiooni taassündi. Kolmas grupp olendeid on kogu suve veetnud Punkaharjus Soomes, populaarses Ret retti näitusekeskuses. Praegusel näitusel meenutavad neid olendeid fotod, heinalõhn ja kitsenev ruum. Näitus on lahti 29. augustini.

Puusümpoosionid Valgas ja Sagadis
4. – 12. augustini peeti Valgas ja Sagadis X rahvusvaheline puuskulptuuri sümpoosion “Puu ’99”. Selliseid sümpoosione on läbi viidud Eestis juba üheksa aasta jooksul, neis on osalenud sadakond inimest Eestist ja mujalt.
Kirju rahvusvahelist skulptorite gruppi kümnest riigist ühendas skulptuuride valmistamisel kasutatav materjal – männipalk. Seega omandas aktsioon kohe teatud majanduslik-sotsiaalse maigu. Puit on ju valdav Eesti tuluallikas, ühtlasi ka tööhõivet säilitav tooraine. Üks sümpoosioni korraldajatest Heiki Kongi arvab, et puuskulptuur aitab omapärasel viisil määratleda Eesti identiteeti ja suurendab lootust Eesti materiaalsesse tulevikku. Üks võimalusi soodustada nii turismimajandust kui ka luua puitu tootva, töötleva ja eksportiva riigi imagot on korraldada puusümpoosione, mis laiendavad teavet Eestist kui metsarii gist. Kasutatav tooraine tingib ka teose välisilme. Oli näha nii voolavaid pehmeid jooni, rahvakuns tile lähedast jämedust ja lihtsust kui ka üksiku puupalgi minimalistlikku esteetikat. Puidu kultuu ri line imago osutus väga mitmekesiseks, sellele mängisid kaasa osalenud kunstnike erinevad rahvuslikud traditsioonid. Sümpoosionist võtsid osa nii oma ala kuulsad ja tunnustatud meistrid kui ka puunikerdusega tegelevad amatöörid. Eestit esindasid Tiiu Kirsipuu, Hille Palm, Urmas Rauba, Ormar Tamm jt. Loomulikult ei olnud selle ürituse eesmärk tänapäeva kunstis uue sõna otsimine. Meie päevil mõnevõrra marginaalseks muutunud puuskulptuur pakub huvi juba sellega, et suuremõõtmelised üritused ei toimu selles valdkonnas sugugi tihti. 

Tagaukse kaudu
Üleskutse osalemiseks linnakultuuri festivali raames 15. – 21. novembrini toimuval kunsti sündmusel “Backdoor Media II”, “Fassaadid kodututele”.
1990ndate algupoole, mil Ida-Euroopas toi musid tormilised muutused poliitilises paradigmas, kujunes Eestis välja kohalikule meediakultuurile suhteliselt avatud keskkond. Mõnda aega polnud poliitika kui tegevusala ja teadmiste valdkond üksnes elukutseliste pärus maa. Kohalikus mõõtkavas toimivad osalusdemokraatia algatused teostusid pea miselt meedia vahendusel või said meedias alguse.
Nüüdseks, poliitilise olukorra stabiliseerudes, on meedia muutunud struktuuriks, mille funktsiooniks on ühiskonna fassaadi püstihoidmine, anonüümseks ehitiseks, mis esindab korporatiivseid huve. Seeläbi, et erinevad institutsioonid on välja töötanud üha selgemalt spetsialiseerumist nõudva etiketi ja hierarhilise väärtustesüsteemi, on ligipääs meediale muutunud rangelt valikuliseks. Tõe ja lõbu tootmine meedias järgib ettekirjutuste mustrit. Poliitilist maastikku iseloomustab suluseis, mis väljendub huvi rin gide ja võimupiiride parlamentaarses jaotuses era kondade vahel. Riigi tasandil on hetkel poliitikas pooleli paratamatuna määratletava ühisuse leidmine Euroopa Liidu käitumiskoodeksiga. Osalusdemokraatiale omased kriitilised lähenemisviisid, mis võimaldavad arutlusi ühis kondliku lepingu aluste üle riigis – näiteks polee mikat rahandussüsteemi, välispoliitiliste eesmärkide, rahvuslike ajalookontseptsioonide, riigikorra ning illegaalse infolekke üle – näivad olevat majandusvõistluse ja libapoliitika häma rate eesmärkide poolt täielikult neutraliseeritud. Wanna play?
Aktivistil, kes vastab sellele küsimusele jaa tavalt, tuleb mingil moel jääda akulturatsiooni väljale. Kultuuri toimemustrite pidev muutumine on vajalik, et üha uuesti taastoota ajutise vabaduse tsooni, agoraad, millel ka sinu sõp rade hääl võiks kõikjale kosta. Vahetu osa lus demokraatia ruumi võivad luua kunstnike teod, mis ühendavad eneses “rakendusliku propaganda” traditsiooni ja tundlikkuse, mida võib leida jazzmuusiku improvisatsioonides. Need aktsioo nid seavad kunstniku sisemise tasakaalu mee dia totalisaatori kaalule. Üheks sündmuseks koondatuna saab neid esitada kui platvormi, il ma et see ühelegi jäiki sisulisi või vormilisi nõu deid seaks. 
Sellised on lähteandmed, kui alustan järgmise “Backdoor Media” kontseptsiooni ja ekspositsioonistrateegia väljatöötamist. Wanna play?