Madis Kõiv. 
"Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga".
Lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Ene Valge, muusikalised kujundajad Ain Mäeots ja Toomas Lunge.
Osades Merle Jääger, Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Indrek Taalmaa, Helena Merzin, Piret Rauk, Raivo Adlas, Hannes Kaljujärv, Martin Veismann jt.
Esietendus Vanemuises 19. detsembril 1998. 

 "Elli" nime all on tekst kord juba vaatajate ette jõudnud. See juhtus Kaika suveülikoolis 7. ja 8. augustil 1998, kus Vanemuise lavastuse tuumik kandis ette sidusalt ühendatud katkendid, lavastajaks A. Mäeots. Mängiti Põlgaste koolimaja pooleliolevas juurdeehituses.
Kohalolnutele tundus problemaatiline lavastuse edasiseadmine Vanemuise lavale. Intiimlava vajadust rõhutades ratsutas meediast läbi jutt Tiigi tänava saali või teatri ideest-teostusest.
Nüüd on "Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga" suurele lavale jõudnud. Meie niisamuti. Mänguruum ja vaatajad on ühtaegu "Vanemuise" suure maja laval. Saalist, kus tavaliselt istume, näeb kompaktset, kaunist taluväravat kujutavat lavakujundust. Ümber hekk. Ja värav, mis vaid paariks meetriks katkestab heki laiumise.
Trepp viib ja administraator juhatab publiku saalist lavale, sealt läbi värava edasi, just mänguruumi, sisse, eluruumi, mälestustesse. Vaataja on toodud intiimsesse kaugusesse, teatraalne piir ja suhe säilivad. Selja taga haigutab suur saal.
Lavapoolel näeme hõredaid laudseinu. Vasemal laud, kapp. Siin-seal aknad ehk avad seintes, mis on kasutatavad akendena (sisse-välja-vaatamiseks, läbinägemiseks) või ustena (sisse-välja-käimiseks).
Kujundus on minimaalne, etenduse kuludes areneb, paisub ja avardub. Mänguruum täidetakse esemete ja inimestega. Pildid ja seosed tungivad sisse igast avast.
Peategelaseks on Madis (Riho Kütsar), st. tema peas ettekujutustes võiks leebemal juhul toimuda kokkusaamine "Pärast kõike" "Sealpool head ja kurja". Karmimal juhul on tegemist surmajärgse silmitsiseadmisega à la Sartre’i "Kinnine kohus". Madis ja Elli on vastamisi seatud. Viirastusi klaarima.
Elli kuju (Merle Jääger) on teistest tegelaskujudest psühholoogiliselt läbitunnetatum. Koera näoga pops Mosona, bakenbardid turris (Raivo Adlas) soovitab mida tahes sitaga ravida. Kui ärritub, lubab maha tappa – veidi Adlase eelmiste rollide räuskavama poole tuules. 
Kahedimensioonilised tegelased on ka Elli õde Hedo, vend Rudolf, isegi Madis ja Margus, rääkimata episoodilistest Sutu Toomast, isa Jakobist jt. Suurepärased rolliloomed kõik. Need tegelased on lavamaailmas vaid see, mis jäänud – meelde, pähe. Mõni tegu, sõna, karje, pilk.
Tähtsad ei ole tegelase isiklikud läbielamised või ajendid, vaid etteaste, osa mälust esile paiskuvates afektides. Mida me teistest mäletame, pole ju rippuv teise sügavamatest tunnetest. Et Elli kuju nii psühholoogiliselt välja joonistub, võib tingitud olla publiku silmist ja südamest, liigsest empaatiast, mistõttu kipume olemuslikke asju isikuti ja isiklikult mõistma.
Mälupildid vahelduvad ühtlaselt üksteise sisse joostes või pimeduspausidega seostatuna. Tegelaskujud ronivad laval ja kukuvad ühest ajast teise, nii nagu nad oma tegudega Madise peas tekkinud piltidega on haakunud – palju rõõmustavat tööd teatrisemiootikutele.
Lavalt maha astudes võib arvata, et midagi ei ole juhtunudki. Hekk ja värav on endistviisi paigas. Suures saalis istujaile pole midagi erilist silma hakanud, ehk kõrv eristas kummalisi hääli, mis tulid heki tagant. Tavadistantsilt vaadatuna pole midagi juhtunud.