Lugusid kultuuriministritest
On liigutavaid, isegi jubedaid jutustusi kunstiinimeste ja kultuuriministrite
kohtumistest ja dramaatilistest stseenidest nende vahel, kuid erilise jõu
omandavad need pildid siis, kui kunstniku ees ei seisa mitte vindunud bürokraat,
vaid ministripulti roninud kolleeg.
1992. aastal pandi Riias kinni Adolf Šapiro vene-läti teater.
Šapiro, kes oli veel enne jõudnud lavale tuua Nobeli laureaadi Jossif
Brodski "baltide"-vastase näidendi "Demokraatia", näeb õudusega,
kuidas ta teatri hukutab tuntud helilooja, klaverimängija ja kogu
Nõukogude Liidu lemmik Raimonds Pauls, kes nüüd on saanud
iseseisva Läti kultuuriministriks.
Algas nõiasabat. Ja mida ka Pauls poleks lobisenud oma tegevuse
pahatahtmatuse kohta, oli just tema see, kes puhus ajujahi alguse pasunat.
Intervjuus teatas minister: "Šapiro elab nagu pliin võis ja naudib
Läti hüvesid." Osavalt öeldud, kas pole? Odav trikk, kuid
täpselt välja arvestatud. Teises lehes teatas ta: "Šapiro valiti
taas kuhugi ja ta sõidab kuhugi." Pauls lõi palle ühte
auku. (...) Algas kõige tavalisem nõiajaht. (...)
Lõpuks kutsuti mind ministeeriumi, käskkirjaga tutvuma.
Valged toolid, valge laud, valge diivan. Valge kohviserviis. Mingisugune
pulma- või operatsioonitoa sarnane helevalgus. "Tass musta kohvi?"
küsis armastusväärne blond perenaine. (...) Lahkumisel ta
küsis: "Maestro juurest ei taha läbi astuda? Ta on oma kabinetis."
Ei tahtnud. Enam ei tahtnud. Meie laul oli lauldud. ("Kuidas sulgus eesriie",
Moskva 1999.)
Prantsuse suur teatrimees Jean-Louis Barrault, kes oli de Gaulle’i
valitsuse kultuuriministri Andre Malraux’ , suure kirjaniku ja intellektuaali
vana tuttav, pidi 1968. aastal kogema segapundart seoses oma teatri Odeon
(tegelikult Theatre de France ehk Riigiteater) vägivaldse vallutamisega
mässuliste üliõpilaste poolt. Barrault ei teadnud, mis
teha, ja tõi kuuldavale meeleheitlikke vastukäivaid avaldusi.
Minister Malraux, kes oli enne pooldanud kõike avangardset, sai
selle peale vihaseks. Barrault langes ebasoosingusse ja teda ähvardas
vallandamine. Minister aga vaikis. Viimases hädas otsustas Barrault
pöörduda ministri poole.
Tahtes lõpetada seda väljakannatamatut situatsiooni,
viin ise Palais-Royali, Valois’ tänavale lühikese kirja, et panna
see Malraux’ lauale. (...) Väravavahid, kes teavad mind juba palju
aastaid, mõned juba 1937. aastast, võtavad mind armastusväärselt
vastu. Neil on otsekohene silmavaade.
Viisteist kolmkümmend. (...) Sel hetkel väljub autost
Malraux. Ma astun tema juurde.
"Härra minister, andsin just üle kirja, mille enndale
lubasin teile adresseerida."
Ta vangutab paar-kolm korda pead ja pöörab siis õela
naeratusega pilgu kõrvale. Sõnagi ütlemata keerab ta
mulle selja ja lahkub. Kõik on selge. See maksab rohkem kui kõik
errusaatmised ajalehtede kaudu.
See tähendab, et praktiliselt on kõik läbi. (Mälestused
tuleviku jaoks, Pariis 1979.)
Neid stseene on enamgi, kuid praegu sattus mulle käe alla ainult
kaks. Aitab neistki, mõlemad on väga reljeefsed. Ühel
juhul väljakannatamatult surmvalgete kabinettide sügavusse peitunud
natsionalistlik, südametu värvivahetaja; teisel juhul julm endine
vasakpoolne, kelle vilav pilk on sügavas kontrastis lihtsate teenistujate
ausa silmavaatega. Mõlemal juhul hävitavad nad kunstniku töö
ja vaeva.
See tõestab, et riikides, kus kultuur on riiklikult juhitav,
määrab kultuuriminister väga palju.
Tegelikult see ongi nii.
Kultuur on tervik, äärmiselt lai mõiste, ja isik,
kes võtab selle eest vastutuse, peab muidugi samuti olema avar isik.
Kultuuriminister, kes minu teada on pälvinud mitte ainult Prantsusmaa,
vaid kogu maailma intelligentsi lugupidamise, on Jack Lang, Mitterand’i
minister aastatel 1981 – 1993.
Eelarvamustevaba Lang käitus tihti vägagi üllatuslikult.
Näiteks pidas ta kõrgmoodi samuti kultuuriks. Kui selgus, et
moemajad on raskes olukorras, korraldas ta 1982. aastal moedemonstratsiooni
Louvre’is. Sellest tuli suursündmus. Samal ajal soovitas ta Yves Saint-Laurent’il
rahastada rassismivastast rock-kontserti. Ta soosis reklaamimuuseumi avamist,
pidades kunsti kaubanduslikku poolt üldse mitte miinuseks. Lang arvas
– ja võibolla õigesti –, et eelmiste valitsuste majanduslik
ebaõnn tuli sellest, et nad ei pööranud tähelepanu
kultuurile. Lang surus läbi metseenlust toetavaid seadusi. Samal ajal
oli ta kuulus oma võitlusega ameerika massikultuuri sissetungi vastu,
prantsuse keele puhtuse eest, üldse kultuuriimperialismi ilmingute
vastu. Nüüd levivad jutud, et Langist võib saada uus UNESCO
peadirektor.
Kes nüüd ka ei saaks meie uueks kultuuriministriks, tema
vastutus on suur. Loodan väga, et sellele ametikohale pannakse ergas,
vaimne ja kultuurne isik.
Mati Unt
|