Lugusid kultuuriministritest

On liigutavaid, isegi jubedaid jutustusi kunstiinimeste ja kultuuriministrite kohtumistest ja dramaatilistest stseenidest nende vahel, kuid erilise jõu omandavad need pildid siis, kui kunstniku ees ei seisa mitte vindunud bürokraat, vaid ministripulti roninud kolleeg.
1992. aastal pandi Riias kinni Adolf Šapiro vene-läti teater. Šapiro, kes oli veel enne jõudnud lavale tuua Nobeli laureaadi Jossif Brodski "baltide"-vastase näidendi "Demokraatia", näeb õudusega, kuidas ta teatri hukutab tuntud helilooja, klaverimängija ja kogu Nõukogude Liidu lemmik Raimonds Pauls, kes nüüd on saanud iseseisva Läti kultuuriministriks. 
Algas nõiasabat. Ja mida ka Pauls poleks lobisenud oma tegevuse pahatahtmatuse kohta, oli just tema see, kes puhus ajujahi alguse pasunat. Intervjuus teatas minister: "Šapiro elab nagu pliin võis ja naudib Läti hüvesid." Osavalt öeldud, kas pole? Odav trikk, kuid täpselt välja arvestatud. Teises lehes teatas ta: "Šapiro valiti taas kuhugi ja ta sõidab kuhugi." Pauls lõi palle ühte auku. (...) Algas kõige tavalisem nõiajaht. (...) 
Lõpuks kutsuti mind ministeeriumi, käskkirjaga tutvuma. Valged toolid, valge laud, valge diivan. Valge kohviserviis. Mingisugune pulma- või operatsioonitoa sarnane helevalgus. "Tass musta kohvi?" küsis armastusväärne blond perenaine. (...) Lahkumisel ta küsis: "Maestro juurest ei taha läbi astuda? Ta on oma kabinetis." Ei tahtnud. Enam ei tahtnud. Meie laul oli lauldud. ("Kuidas sulgus eesriie", Moskva 1999.)
Prantsuse suur teatrimees Jean-Louis Barrault, kes oli de Gaulle’i valitsuse kultuuriministri Andre Malraux’ , suure kirjaniku ja intellektuaali vana tuttav, pidi 1968. aastal kogema segapundart seoses oma teatri Odeon (tegelikult Theatre de France ehk Riigiteater) vägivaldse vallutamisega mässuliste üliõpilaste poolt. Barrault ei teadnud, mis teha, ja tõi kuuldavale meeleheitlikke vastukäivaid avaldusi. Minister Malraux, kes oli enne pooldanud kõike avangardset, sai selle peale vihaseks. Barrault langes ebasoosingusse ja teda ähvardas vallandamine. Minister aga vaikis. Viimases hädas otsustas Barrault pöörduda ministri poole. 
Tahtes lõpetada seda väljakannatamatut situatsiooni, viin ise Palais-Royali, Valois’ tänavale lühikese kirja, et panna see Malraux’ lauale. (...) Väravavahid, kes teavad mind juba palju aastaid, mõned juba 1937. aastast, võtavad mind armastusväärselt vastu. Neil on otsekohene silmavaade.
Viisteist kolmkümmend. (...) Sel hetkel väljub autost Malraux. Ma astun tema juurde.
"Härra minister, andsin just üle kirja, mille enndale lubasin teile adresseerida."
Ta vangutab paar-kolm korda pead ja pöörab siis õela naeratusega pilgu kõrvale. Sõnagi ütlemata keerab ta mulle selja ja lahkub. Kõik on selge. See maksab rohkem kui kõik errusaatmised ajalehtede kaudu. 
See tähendab, et praktiliselt on kõik läbi. (Mälestused tuleviku jaoks, Pariis 1979.)
Neid stseene on enamgi, kuid praegu sattus mulle käe alla ainult kaks. Aitab neistki, mõlemad on väga reljeefsed. Ühel juhul väljakannatamatult surmvalgete kabinettide sügavusse peitunud natsionalistlik, südametu värvivahetaja; teisel juhul julm endine vasakpoolne, kelle vilav pilk on sügavas kontrastis lihtsate teenistujate ausa silmavaatega. Mõlemal juhul hävitavad nad kunstniku töö ja vaeva.
See tõestab, et riikides, kus kultuur on riiklikult juhitav, määrab kultuuriminister väga palju. 
Tegelikult see ongi nii.
Kultuur on tervik, äärmiselt lai mõiste, ja isik, kes võtab selle eest vastutuse, peab muidugi samuti olema avar isik. 
Kultuuriminister, kes minu teada on pälvinud mitte ainult Prantsusmaa, vaid kogu maailma intelligentsi lugupidamise, on Jack Lang, Mitterand’i minister aastatel 1981 – 1993. 
Eelarvamustevaba Lang käitus tihti vägagi üllatuslikult. Näiteks pidas ta kõrgmoodi samuti kultuuriks. Kui selgus, et moemajad on raskes olukorras, korraldas ta 1982. aastal moedemonstratsiooni Louvre’is. Sellest tuli suursündmus. Samal ajal soovitas ta Yves Saint-Laurent’il rahastada rassismivastast rock-kontserti. Ta soosis reklaamimuuseumi avamist, pidades kunsti kaubanduslikku poolt üldse mitte miinuseks. Lang arvas – ja võibolla õigesti –, et eelmiste valitsuste majanduslik ebaõnn tuli sellest, et nad ei pööranud tähelepanu kultuurile. Lang surus läbi metseenlust toetavaid seadusi. Samal ajal oli ta kuulus oma võitlusega ameerika massikultuuri sissetungi vastu, prantsuse keele puhtuse eest, üldse kultuuriimperialismi ilmingute vastu. Nüüd levivad jutud, et Langist võib saada uus UNESCO peadirektor. 
Kes nüüd ka ei saaks meie uueks kultuuriministriks, tema vastutus on suur. Loodan väga, et sellele ametikohale pannakse ergas, vaimne ja kultuurne isik. 

Mati Unt