Aino Kallas. Elukaaslane. 
Loomingu Raamatukogu, 
1999, nr. 1-2. 
Tõlkinud Helgi Kelle ja Aino Laagus.
 

Eesti kultuuri- ja poliitikategelase Oskar Kallase 130. sünnipäeva puhul ilmavalgust näinud eestikeelne "Elukaaslane" on soomekeelsest esmatrükist täpselt nelikümmend aastat noorem. Kaua teel olnud tõlge on tunduvalt õhem kui originaal: eestikeelsest "Elukaaslasest" on välja jäänud sada lehekülge kirju ja päevikukatkeid (terve peatükk pealkirjaga "Elusild"), samuti osa Saaremaa temaatikasse puutuvat (Aino Kallase käik Karja köstri, Oskar Kallase onu Carl Allase juurde 1903. aastal, Saaremaa tutvustuseks mõeldud "Saaremaa" ja Oskar Kallase noorpõlveajastu üldiseloomustus "Aja taust"). 
On teada, et Aino Kallas kulutas oma viimase raamatu kirjutamisele peaaegu kümme aastat. Usk ja lootus, et üksikuid peatükke õnnestub tervikuks sulatada ja teos lõpuks siiski kristalliseerub, jooksid tühja. Kas oli põhjuseks teadmine, et Oskar Kallase raamat oli kirjanikule nii luigelaul kui ka eluvõlg, või hoopis hirm kaduma läinud 1930. aastate päevikute pärast, on raske ära arvata. "Elukaaslast" kirjutav Aino Kallas kõhkles ja kahtles ega olnud endaga rahul. 1952. aastal kirjutab ta oma kuulsasse päevaraamatusse "Rändav külalisteraamat": "Kui piiraks ja kitsendaks teost, nii et see kirjeldaks ainult Oskar Kallase perekonnalugu ja kasvuaega?" (lk.8). Ometi jääb seegi mõte vaid kavatsuseks. Teada on, et esmalt valmis teose sissejuhatus, kohe selle järel aga lõpupeatükk. Kõige selle kirjapanemist, mis jääb noorusaastate, perekonnaloo ja elu lõpu vahele (Oskar Kallase saadikuaastad Helsingis, Londonis ja Haagis, 1940. aasta riigipööre ning Vene okupatsiooni algus), lükkab kirjanik aasta-aastalt edasi. Soomekeelses raamatus on puuduv osa asendatud Aino Kallase kirjadega Ilona Jalavale, millele lisanduvad mõned Oskari kirjad Aino emale ja Aino päeviku katked. Eestikeelsest teosest on need taas välja jäetud, teos ise tundub sellevõrra terviklikum ja autentsem. Aino Kallase kirjad ja päevikud avavad küll Oskari ja Aino abielu, armastuse ning perekondlike suhete uusi tahke, kuid toovad sisse vastanduse Aino – Oskar, mis lõhub teose niigi habrast sisemist struktuuri ja teeb selle kaootilisemaks. Nii jääbki teose põhiosaks Oskar Kallase lapsepõlve, perekonda ning Kuressaares veedetud kooliaastaid käsitlev peatükk, mille pealkiri soomekeelses teoses on "Saarenmaan poiga", Eesti keeles on sellest saanud "Saaremaa poiss". Arvestades Aino Kallasele omast stiili ja tema käsitlust Saaremaast kui Oskari maast, nende kahe samastamisest absoluutse autentsuseni, sellesama "surmanisaarluseni", millest on juttu eestikeelsest raamatust välja jäänud peatükis ("Elämäntoveri", Helsinki 1959, lk. 96), olnuks "poeg" "poisi" asemel tekstilähedasem.
"Elukaaslast" lugedes tekib küsimus dokumendi, mälestuse ja ilukirjanduse vahekorrast. Kui dokumentaalne või kui mälestuslik on "mälestuste mälestusteraamat" tegelikult? Kirjeldab ju Aino Kallas kohti, aegu ja inimesi, kellest või millest mõnda ei olnud ta oma ihusilmagagi näinud, mäletades Oskari mälestusi. Samas jätab kirjaniku erakordne sisseelamisvõime ja visionaarne stiil mulje pidevast kohalolekust. Missuguseid dokumente kirjanik täpselt kasutanud on, pole teada. Lõik "Rändavas külalisteraamatus" viitab Oskari kirjalike märkmete olemasolule: "Olen lehitsenud ja lehitsenud. Olen täiesti segaduses – kindlasti oleks võrratult kergem luua oma arvamust sellest kirjalikust rägastikust, kui see poleks juhtumisi mu oma nimemärgiga tembeldatud – või otsene Oskar Kallase pärandus." (lk. 9). Kus on piir dokumendi ja kirjanikufantaasia vahel ja kas seda piiri täpselt kindlaks teha ongi võimalik? Lugejale ei jää märkamata, et teose vältel vahetab Aino Kallas mitu korda autoripositsiooni, olles kord kroonikakirjutaja, kord vaatleja, kord vahetu osaleja. Tõdeda tuleb sedagi, et hoolimata zanrierinevusest on Aino Kallase viimasel raamatul ühisjooni tema oma lapsepõlve puudutava esikromaaniga "Katinka Rabe" (1920). Katinkarabelik pildi sisse minek lahvatab kõige eredamalt Saaremaa lugudes. Saaremaa oli kirjanikule märksõna, mis tähistas erilist, peaaegu et püha paika. Pühalike ja erilistena mõjuvad ka Saaremaa inimesed, kuuludes ainulaadse maastiku juurde. Maastiku täiuslikkuse huvides poleks tohtinud sellelt maastikult välja jätta midagi ega kedagi, kõnelemata baltisakslastest Martin Körberist ja Nicolai von Nolckenist. Eespool öeldu puudutab ka sissejuhatavat peatükki ("Saaremaa"), milles Aino Kallas kirjeldab seda salapära ning seletamatut külgetõmmet, mis oli Saaremaal soomlase vaatevinklist. 
Teos jätab galeriiliku mulje. Mõnd peatükki iseloomustab panoraamsus, teist detailsus. Pildid, mida Aino Kallas kirjutades maalib, on vahetud ja siirad. Vahetu ja siiras on ka Aino suhtumine Oskari vanematesse, tema õdedesse ning vendadesse. Hoolimata sügavast kiindumusest eesti saartesse, jäi nii Eesti kui ka eesti seltskond rahvusvahelist kirevust eelistavale Aino Kallasele "seisvaks veeks". Seisev vesi ja võõras veri olid tema tundlikule kirjanikunatuurile kogu elu suurimad konflikti-, aga ka inspiratsiooniallikad.
"Elukaaslase" puhul ei saa kõnelda elu- ega isikuraamatust. Ühe tarvis on käsitletud ajavahemik liiga piiratud, teise tarvis jääb isik lõpuni avamata. Pigem on tegu valikulise mälestusraamatu, omanäolise kirjandusliku epitaafi või hommageiga. Teose rikkuseks on novellilaadsed elulood, millest jutustamise käigus kujunevad saatuselood, kus traagilisusest saab ülevus ja kannatustest õilsus – fenomen, mis toimib ka Aino Kallase ilukirjanduslikes teostes. Rudolf Kallase ja Ida Niggoli, eesti Niobe lood mõjuvad pigem müütide kui biograafiliste dokumentidena. Elulood on Oskar Kallase saatuse kujundajad, mis kuuluvad tema kujunemislukku nagu koolid ja õpetajad. Nii nagu Aino Kallase esikromaani peategelase Katinka Rabe nägu sisaldab kirjaniku sõnul jooni kõikidelt sugulastelt ja mõjub üksteise peale asetatud fotonegatiivide koondpildina, nii näeb kirjanik Oskar Kallase saatuseski "üksteise peale asetatud" Kallaste suguvõsa elusaatuste koondpilti. Mõttekäiku jätkates võiks öelda, et kirjeldades Oskar Kallase lapsepõlve, nooreea- ja rännuaastaid, kirjeldab Aino Kallas ühe isiku kaudu Eesti ajalugu. Ajalugu oli teatavasti Aino Kallase meelisteema. Elu- ja saatuselood koos neis sisalduva traagika ja ülevusega annavad ajaloole inimliku sisu.