Hirmuga või hirmuta – olematusse

Nicky Silver. "Lendsaurused". Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Pille Jänes. 
Esietendus Ugalas 28. novembril 1998. 
Külalisetendus Eesti Draamateatris 15. veebruaril 1999.

"Ei ole peaaegu mitte midagi, mis võiks seista inimese ja tema hirmu vahel./.../ Unustamine on tema peaaegu ainus kaitse. Sellepärast inimene unustabki, kogu jõust ja andumusega..." (Kavalehelt.)
Unustamine ja kurtus on kaks petlikku relva, millega püütakse kaitsta end elu ebameeldivuste eest. Ka "Lendsaurustes". Meenub teine, võibolla siin ja praegu aktuaalsemanagi mõjuv seos hirmuga. Keegi on kunagi kusagil osutanud: mida suurem hirm, seda väiksem häbitunne. "Lendsaurustes" leiab ühel päeval 30-aastase staaziga pangadirektor end töötuna. Ameerika keskklassi laastavad vallandamised on meile veel lõbus ja lohutav komöödiaks. "Lendsauruste" perekonnapildis (kuhu kuulub Andrus Allikvee pangadirektorist pereisa, Anne Valge alkohoolikust pereema, Hilje Mureli mälukaotusest ja kurtusest vaevatud peretütar, Meelis Rämmeldi homost väimees ja Gert Raudsepa HIV-viirusega, nakkust teadlikult levitav perepoeg) on kohast ilmajäämine üksnes vilksatav tühine kõrvalefekt. Tugevamini esindub ameerika dramaturgias juba mõnda aega valitsev poliitilise korrektsuse (või mõnes muus mõttes) kohustuslik gay, lesbinduse ja verepilastuse nomenklatuur. Nagu meil mineviku teataval kümnendil oli vähemalt vihje võitlusele ideoloogilise välis- või sisevaenlasega. Nagu siis, võib ka praegu end moeteemade vastu kurtusega kaitsta. Seda enam, et olulisem ja inimlikult olemuslikum on "Lendsauruste" näidendis ja lavastuses samuti olemas.
Ugala külalisetendus Draamateatris ei olnud lõpuni välja müüdud, aga valdavalt noor publik kuulas tähelepanelikult, reageeris naeruga ja andis lõpuks soliidse aplausi. Et oma ebakindlust korvata, tegin vaheajal pisut "sotsioloogiat". Lisaks sellele, et ei olevat olnud piinlik ega igav, ütles üks noor daam tunnustavalt: peale tuntud ja nähtud asjade oli seal – veel midagi.
Ingomar Vihmari lavastused köidavadki selle millegagi, mis eristab neid eesti keskmisest teatritegemisest. On see suund poeetilisele mõtlemisele, eriline peidetud emotsionaalsus või juba levima hakanud, aga Vihmari puhul tuntava isikupäraga väljenduv kaalumine välise vaba- ehk kerge- ja sisemise tõsimeelsuse vahel?
Seda viimast arvasin õnnestumisena ära tundvat ka lavakooli kolmanda kursuse "Tee" esimese vastuse lõpudialoogis. (Lavastaja Hendrik Toompere jun.) Selles sundimatus, loomulikus, pateetikata (vahel ka künismikübemega) eluhoiakus ei puudu peidetud traagika, vähemalt võib seda sealt leida, kellel himu otsida. Hirmud võiksid meil olla ju ühised. Surma ja patuselt hoolimatu inimsoo elu lakkamine maa peal ähvardab meid kõiki. Saatusearmastus sisendab rahu, aga väljaspool mõtleja pead seda vaevalt leidub.
"Lendsauruste" sõnumi enda jaoks kujundanud, hakkas mind vaevama küsimus: miks meie uuendusmeelne haritud kriitika näitlejat sedavõrd alahindab, et tema kultust pahaks paneb? Võibolla oleme meie, teised, näitlejat (ja lavastaja tööd temaga) praegu üle kiitnud. Kui kadunud vanadele meistritele mõelda, siis on see vist tõesti nii. Pole ju tähtis, mis laadis keegi mänginud on või mängib, peaasi et nähtu oleks särav, ootamatu, täiuslik, peaasi, et oleks huvitav. Aga kuna vaimustava sära ja auraga rolle (ja isegi ansambleid) ka praegu aeg-ajalt leidub, siis ei tahaks elavat näitlejat abitöölise või prozektoriga võrdsustada. Mõtlen teatri piires, mida on seni kõige sotsiaalsemaks, demokraatlikumaks, üldarusaadavamaks, ka plebeilikumaks kunstialaks peetud. Elitaarsed, keskkondlikud jm. eksperimendid on oma rida. Näiteks näitlejata ainsa vaataja teater: jalutuskäik mahajäetud Grand Hotellis.
"Lendsaurused" on kahtlemata näitlejale toetuv teater. See võlub Ingomar Vihmari nägemusega ja ühtlase näitlejateansambliga, mis on selle nägemusega kenasti haakunud. Aga ikka jälle peatub pilk hiilgavalt disainitud saurusekorjusel Duncanite elutoas. See on niisama õhuline, kerge ja ilus tulevikuennustus inimsoole kui Hilje Mureli surnud Emma oma valges pruudikleidis sügavmusta kõiksuse taustal. Ei saa tõesti öelda, et keegi stiili ei tabaks või kehvalt mängiks, trupis on ka paar siinkirjutaja lemmiknäitlejat, keda alati kiita tahaks. Ja siiski pistab see särama poleeritud saurus seekord elava näitleja nahka. Sest ta on perfektne. Intensiivne ja perfektne.
Sellegipoolest ei kao usk, et ka järgmisel aastatuhandel on teater ikka veel – näitleja!

Lilian Vellerand